horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kui hing on noor, kuid välimus juba kulunud...

Karmen viskas kursuse kokkutulekult koju jõudes matkakoti köögipõrandale ja kiirustas plaadiriiuli juurde.

Ta leidis Terminaatori CD, mille oli kunagi Your Tube’ist tõmmanud ja pani maki mängima. „Tänapäeva muinaslugu algas ükskord nii, koolitrepist üles tulles mind kui riivasid,” kõlas Jaagup Kreemi seksikas rokkarihääl.
Pärast ülikooli lõpetamist oli nende kursus pea igal suvel korra kokku saanud. Loomulikult ei võtnud kõik pühast üritusest osa, vaid kohal käisid aktiivsemad. Alati ilmus välja ka mõni „kadunud poeg” ja siis jätkus ahhetamist ning ohhetamist a’ la oi kui hea sa välja näed. Valjusti ei öelnud keegi, et nii mõnelgi mehel rippus üle püksivärvli liiga suureks paisunud õllekõht ja naisterahval vohas puusadel ja reitel üüratu pekikiht.
Karmen oli tänavu viimase minutini kahelnud, kas minna või mitte. Aga kui tubli organisaator Ingrid saatis meili, et laupäeva õhtul on Prangli rahvamajas Terminaatori kontsert, jäi ta nõusse.

Kirju seltskond pensionieelikuid
25 aastat tagasi, kui Karmen veel noor ja ilus oli, tutvusid nad Illariga just Termikate peol. Illar oli ammu mulla all, aga noorusmälestused olid Karmenile kallid ning nostalgialaksu pärast oli ta nõus välja kannatama kõik eesseisvad olmelised ebamugavused.
Turismitalu hoovi sisenedes polnud kohakesel väga vigagi. Katusealusega laua taha mahtusid 20 inimest pekke koomale tõmmates kenasti ära. Aga nalja hakkas saama siis, kui mehed küsisid, kus grillahi on. Peremees osutas päevinäinud plekist aiakäru suunas, et see peaks sobima küll. Kärule tehtigi tuli alla ja nii see šašlõkiliha ära praeti.
Pesemis- ja ihukergendamisvõimalused olid samuti ägedad. Mööda hoovi, kus vedeles igal pool koerasitahunnikuid ja mädanenud õunu, jooksis voolik. Sealt tuli nupule vajutades külma vett. Kui peremees küsis, kas ta paneb sauna ka küdema, olid kõik rõõmuga nõus, et higistada ja kere puhtaks küürida, sest päeval oli tipptunnil kraadiklaas 32,5 pügalat näidanud. Kuid siis mainis mehike, et saunal pole veel ust ees ja sellega läheb natuke aega. Imede ime, aga ukse ta ööseks ette sai ja paja alla tule ka, milles mulises keev vesi. Kes tahtis ennast pesta, pidi külma vee vooliku üle hoovi sauna juurde vedama ja võika kausi kaasa võtma, kuna muid pesupalisid saunas polnud.
Aga WC oli korralik, lausa vesiklosett, kuigi tee selleni viis üle kivide, kändude ja muu rämpsu, mida igal pool mööda majutuskohta vedeles. Öösel pimedas polnud võimalik peldikut üles leida ning keha tuli kergendada lähema põõsa all.
Seltskond 50+ vanuseid pensionieelikuid, kes sellises eksootilises kohas üle mitme-setme aasta kokku said, oli kirju kui Kört-Pärtli särk. Väikest kasvu ja sale, peent prouat etendav Ane oli veel praegugi päris kenake, aga eks aastad teevad oma töö ja pidev näljutamine ning saleda joone hoidmine oli muutnud ta näo kortsuliseks. Loomulikult peab üks parfümeeriapoe omanik kena välja nägema, aga milleks punnitada ei tea mille nimel, kui su kõrval on kogu elu üks ja sama joodik mees..., mõtles Karmen.
„Minu Peet enam kanget viina ei joo,” uhkeldas Ane, kui pakkus kõigile veini ja juustu. Peet kummutas aga 17-kraadist lahjat alkoholi otse pudelist ja ega Anegi suu seinapragu olnud. Justkui käsu peale “lauake, kata end”, ilmus ei tea kust ka vahuvein, polusladkoje Sovetskoje Igristoje, mida Ane-proua väga kiitis ja suurte sõõmudega rüüpas ning siis pudeli ringi käima lasi.
Sosistasime Ingridiga, et kui Peet on abikaasa sõnutsi joomise maha jätnud, aga trimpab kanget peedikat, siis see on ikka tase küll.

Kuhu see õlu ometi pannakse?
Raili ja Sergei oli teine tore paarike. Kuna arvutigeenius Allar, kel raha nagu ratsahobuse sitta, seekord kokkutulekule ei tulnud, pidid nad ise jooke ostma. Kui eelnevatel kordadel oli Allar kostitanud seltskonda kalli konjaki ja rummiga, siis nüüd piirdusid Raili ja Sergei mitme kuuspaki odava õllega, mida nad igal pool seljakottides kaasas kandsid. Isegi saare ekskursioonil käies olid neil õllepurgid näpus. Sergei oli suur ja kogukas mees, aga et Railile nii palju kesvamärjukest sisse mahtus, oli imede ime, sest tema oli kõhn ja kiitsakas. Aga harjutamine teeb meistriks, ja ju siis parajad promillid veres ja vintis olemine ongi mõne naise normaalne seisund.
Kursaõde Kersti oli samuti sõber nii õlle kui siidriga ega öelnud ära ka veinist, mida perekond Kitsed kõigile lahkelt pakkusid. Hiljem omavahel vesteldes rääkis Kersti Karmenile, et tal oli elu vahepeal täitsa perses. Kui mees läks Soome tööle, jäi ta maale üksi elama, ainsaks seltsiliseks suur hundikoer. Ka lapsed olid juba pesast välja lennanud. Ja siis hakkas ta kurvastusest jooma ning ikka nii rajult, et on pidanud kaks korda käima Wismari haiglas viinaravil. Karmenil oli Kerstist kahju, sest nad olid kooliajal hästi läbi saanud.
Ülejäänud seltskonda täiendasid hallid hiirekesed, kes Vene ajal olid pugejad ja tublid tuupurid, taasiseseisvunud Eestis aga kintsukraapijad ja poliitikud.
Selline kirju seltskond sõi laua taga, käsi appi võttes, Viimsi Selverist kaasa ostetud toitu ning tarbis alkoholi otse pudelist, kuna majutusasutusel polnud lauanõusid. Terminaatori kontserdini oli mitu tundi aega ja Kersti sõnul, kes juulikuu lumest laulis, tuli häälepaelad enne kontserdile minekut korralikult ära õlitada.

Ann Pusi

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar