horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kuidas härrasmehele koht kätte näidata?

Mees, kes esitles end tõelise härrana, osutus lähemal tutvuseks haledaks ja valelikuks lontruseks. Hädas tuntakse ­sõpru, koges Leelo.

Lembi ärkas. Ringutas mõnusalt, vaatas kõrval oleva padja poole. Mees oli tööle läinud, teda äratamata. Lembil algas eilsest puhkus.
Vannitoast tulles lülitas ta kohvikannu sisse. Laualt musti nõusid ära tõstes mõtles, et mees jätab ikka mustad nõud lauale, kuigi ta Holgerile seda pidevalt meelde tuletab. Abielus on nad olnud alles aasta aega. Lembi kolis siia Mustamäe korterisse Holgeri juurde peaaegu kohe, kui ema omale järjekordse elukaaslase leidis. Arvult juba viienda. Isa ta ka ei mäletanud. Küll aga võõras­isasid. Muidu said nad emaga päris normaalselt läbi.
Holger oli pikka kasvu kena brünett mees. Lembi ulatus talle õlani. Naine oli hästi sale, tumeblondide juustega, suurte siniste silmade ja ümara näoga. Nad olid ühevanused. Holgeril oli kaks venda. Lembi oli aga ainus laps peres. Ema kasvatas teda vaatamata oma elukaaslaste vahetustesse igati hästi. Tõsi, tema partnerid olid kõik rahakad mehed. Kui Lembi med-kooli lõpetas ja kiirabibrigaadi tööle läks, tutvuski ta oma praeguse mehega, kes töötas seal autojuhina. Ent nad olid eri brigaadides ja nende tööajad ei langenud kokku. Kuid vahel ikka. Nii et sai vaba aegagi koos veedetud.

Sõbratari täiuslik kallim
Täna otsustas Lembi külastada oma sõbratari Leelot. Oli ometigi kaua aega nende kohtumisest möödunud. Kondiitripoest läbiminek võttis vähe aega. Peagi seisis ta Narva tn. neljakorruselise maja teise korruse ukse taga.
Leelo avas ukse. Rõõmsalt üllatunud nägu nähes tundis Lembi, et tema üle rõõmustati: „Tore sind näha!“ Kallistati. Leelo oli alati sätitud. Lembist, kel täitus 24 aastat, oli ta vanem kolm aastat. Ta töötas samuti meditsiini alal, õena perearsti juures, ning elas siiani peale lahutust koos kaheksa-aastase tütrega oma kolmetoalises korteris.
Kohviga köögist tagasi jõudes istuti lauda. „Kus siis Marike on?“ küsis Lembi. Leelo vastas, et vanaema pool. Oli märtsikuine koolivaheaeg. Ilm väljas küllaltki vesine ja Leelo viis Marikese maale vanaema juurde. Räägiti ühest ja teisest. Paistis, et sõbrataril on midagi hinge peal. Lõpuks ütleski ta selle välja: „Mul on sõber.“ Lembi kiitis selle heaks. Kaua sa ikka üksi oled. Helises uksekell ja Leelo tõttas avama.
Tuppa astus mees kolmekümnendates eluaastates. Igati härra. Kena ja hästi riietatud.
„Kalle,“ tutvustas Leelo. Lembi ütles ka oma nime. Nüüd hakkas sõbratar köögi ja toa vahet askeldama. Kalle istus Lembi kõrvale ja alustas juttu: „Mina olen täiuslik härrasmees. Kodune kasvatus oli mul tugeval tasemel. Ega siis nii ei olnud, kui tänapäeval. Kui isa, kes oli metsamees, ikka rihma võttis ja üle tagumiku tõmbas, pani emagi jooksu, et mitte ise pihta saada.“
Kalle tõmbas hinge ja jätkas: „Noh, tead, naistega oli mul ka oma härrasmehe-taktika. Kui mulle midagi ei meeldinud, olid mul ikka sellised sõnad, mis asja paika panid. Ega paljud ei saanud sellest aru. Eks ma kõndisin siis minema. Härrasmehe asi.“
Kui kohv joodud, lahkus Lembi kohe. Talle sai Kalle jutust kõrini. Kuskohast Leelo sellise inimese küll leidis?

Härrasmehe valed
Ja peagi sai ta sellest teada. Sel päeval hommikust valvekorda lõpetades külastas teda sõbratar. Tundus, et midagi on juhtunud. Kui nad Lembi pool köögis teed jõid, selgus nii mõndagi. Leelo rääkiski algusest peale.
„Meil vastuvõtul käis Kalle juba pea pool aastat. Siis ühel päeval kutsus mind kohtama. Tundus täiesti vastuvõetav inimene algul. Ainult, kui ta minu poole tuli esimest korda, ei meeldinud ta Marikesele mitte üks raas. Lapsed tunnetavad inimesi üldse väga hästi. Pool aastat möödus kiiresti. Ühel päeval palus ta, kas võiks minu pool ajutist elupaika saada. Tema pool ma olin ka käinud. Täiesti korralik elamine. Tal olevat remondimehed elamist korrastamas. Mis siis ikka, lubasin. Kuigi Marikese nägu seda kuuldes just ei säranud. Tööl käis ta jutu järgi laos kauba vastuvõtjana. Kojugi tõi vahel liha ja muid toiduaineid. Ja korraga ühel päeval teatas, et teda koondati. Ka remont kestis kahtlaselt kaua. Hakkaski siis minu kulul elama. Vahtis aga telekat poole ööni ja tegi endale diivanile aseme. Ütles, et närvid läbi.
Käisin siis tema korteris vaatamas, kaugel remont on. Seda polnud ollagi! Naabrite käest sain teada, et naine, kelle juures Kalle elas, viskas ta välja. Siis ta minu juurde maanduski. Ega nüüd mina ka ei hakka teda toitma!“ lõpetas Leelo. „Anna nõu, kuidas sellele “härrasmehele” koht kätte näidata...?“
Lembi rääkis kodus Holgeriga. Ja leitigi lahendus. Veel lepiti Leeloga kokku ja...

Kes see loru siin kükitab?
Pühapäevane pärastlõuna. Oli imeilus hiliskevadine päev. Holger ja Lembi sisenesid korterisse, kui Kalle teleka ees kohvi luristas.
Holger tegi kurja näo: „Leelo, kes see loru siin kükitab?“
Leelo püüdis hästi tõsine olla: „See on lihtsalt tuttav,“  lausus ta.
„Kalle, see on mu eksabikaasa. Korter on veel tema nimel ja ta tahab selle nüüd ära vahetada.” Härrasmees Kalle langes näost ära.
„Tulen ülehomme inimestega vaatama,“ ütles Holger resoluutselt ja lahkus. Lembi aga jäi veel kohale. Kalle pomises: „Kuhu ma lähen?“
„Oma koju,“ vastas Leelo vahedalt.
Vaikides korjaski mees riided kohvrisse ja sõna lausumata sulges enda järel välisukse. Härrasmees lahkus. Etenduse esimene vaatus lõppes. Järgnevaid ei tulegi.

Helgi Soots

0 kommentaari Lisa kommentaar