horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kuidas ma ema isikliku elu korda tegin

Kuna olen üheksateist täis ja eelmisel aastal küpsustunnistuse kätte saanud, siis on viimane aeg veel nagu kooliaastate järelhüüdeks jutustada üks lugu, justnagu koolikirjandi asemel.

Lugu on otse elust enesest, kuigi muudetud nime all – ei tahaks, et mitteteadjad mingi kumuga midagi ära rikuksid. Asjaosalised ise ehk pahaks ei pane, kuigi taipavad, et jutt on nendest. Arvan lihtsalt, et olen hea asjaga hakkama saanud – võib-olla tahaks keegi midagi niisugust järele teha. Või koguni peaks...
Olen elu aeg tavaline poiss olnud, kuigi paraku elanud emaga kahekesi. Isa ma ei mäleta, ja kui ema tema romantilisest geoloogi-elust ja -surmast rääkis, ei uskunud ma teda miskipärast juba 7–8-aastaselt.
Umbes 12-selt kuulsin korra juhuslikult pealt, kuidas tädi emale köögis jutustas, et oli "tema oma" järjekordselt kusagil kohanud, purjus ja jälle uue naisega, sarjates ema, et too ei tee katsetki mulle alimente nõudma või oma isiklikku elu kuidagi korraldama hakata.
Terve psüühika olen kindlasti emalt pärinud – ma ei läinud hüsteeriasse ega nõudnud emalt tõde, ainult imestasin, miks ta mulle midagi ei räägi. Olen alati oma aastatest vanem olnud, ka välimuselt, ja pole ema kunagi milleski süüdistanud.
Seda, et ma tõde tean, ei avaldanud ma emale ainult lugupidamisest tema vastu. Ühesõnaga – sestpeale võtsin lihtsalt teatavaks, et polnud mu isa mingi kangelane, vaid tavaline lontrus, ja mu armastus kuulus sestpeale seda enam ainult emale, vanaemale ja tädile, ema õele. Vanemaks saades ei võtnud ma isa-teemat enam kunagi ise kõne alla, ja ilmselt kergendusega ei teinud seda ka ema.

Salaplaan
Olin just 11. klassi alustanud, kui kord õhtul teleka ees istusime, ema kudumas ja nii muuseas filmi jälgimas. See oli mingi magus lugu hilinenud suurest armastusest, aga väga liigutav, ja siis torkas mulle korraga pähe selge mõte: miks, pagana pihta, pole minu emal kunagi mingeid mehi olnud? Ma ei tea, mis ma väiksemast peast oleksin teinud, aga vähemalt pärast kaheksandat klassi poleks mul mitte midagi selle vastu olnud, kui tal oleks vahest mõni mees külas käinud. Sestpeale hakkasin ema salamisi justkui uurima.
Ja nentisin iga päevaga üha kindlamalt, et võin tema peale uhke olla. Alles 37-aastane naine, figuurilt, riietumisstiililt ja maitselt super, vaimult tugev, inseneriharidusega romantik, kes töötab aastaid mainekas turismifirmas, seda kuidagi afišeerimata. Elamisprobleeme meil pole, ja mind ei saa enam ammu lapsukeseks pidada. Ma ei tea inimest, kes temast lugu poleks pidanud, ja esmakordselt kahtlesin selles, et kõikide tema üksildaste aastate jooksul polnud ükski mees talle tähelepanu pööranud. Kuni mõistsin, et ema oli otsustanud end pühendada ainult mulle, ei kavatsenudki end kellegagi siduda lihtsalt minu pärast.
Sestpeale hakkasin nimelt salaja pealt kuulama, millest nad räägivad, kui tädi meil käis. Ja kuulsin ühtelugu, et tädi keelitas ema mõtlema üksildase vanaduse peale, ja kuidas ema alati vaid tõrjus: tema aeg on möödas, omal ajal abiellunuks ta kindlasti, aga ainult sellise mehega, kes võtnuks omaks mind, aga niisugust ta oma austajate seas ei näinud. Sestpeale otsustasin, et nüüd on aeg tegutseda minul.

Kandidaat – kirjandusõpetaja
Mõtlesin läbi kõik meie ühised tuttavad mehed, ja miskipärast tuli mul aina sagedamini meelde ikka meie kirjandusõpetaja, kes oli põhikooli klassides mitu aastat meie klassijuhataja olnud. Siis käskis ta mul kord koos emaga kooli tulla, kui olin ühe selli läbi peksnud selle eest, et too mu vanamoeliste tossude üle irvitas. Sellest käigust polnud mul üldsegi meeles see, kuidas nad mind sarjasid, vaid pilk, millega õpetaja mu ema vaatas ja lõpuks naeratas.
Kuna kirjandus on alati olnud mu lemmikaine, siis mäletan, et tabasin end isegi vaistlikult kadeduselt – oleks mul niisugune isa olnud...
Kui emalt toona pärisin, millest nad ilma minuta rääkisid, kriipsutas ema alla vaid seda, et olgu ma selle õpetaja vastu eriti aupaklik – ta olla haruldaselt mõistev inimene ja tal seisvat ees rasked ajad. Järgnevail aastail polnud mul mingeid pingutusi vaja teha, sest mulle meeldis see õpetaja, tänu kellele olen nüüdseks arvuti taga istumise asemel lugenud läbi kuhja raamatuid ja õppinud oma mõtteid avaldama mitte üksnes klahvide vahendusel.
Õpetaja jäi leseks siis, kui käisin kümnendas, kui ta enam meie klassijuhataja polnud, aga keelt ja kirjandust andis ta meile edasi. Pärast seda armastusfilmi-õhtut hakkasin intensiivselt mõtlema, kuidas saaks ema temaga jälle korraks kohtuma panna. Ainus viis olnuks see, et õpetaja ema mõne minu patuteo pärast kooli kutsuks. Aga milline tegu teha?
Kaklemise ja akende puruksloopimise east olin ju ammu väljas, eesti keel oli mul puhas viis... Midagi muud ma välja ei mõelnud, kui jätsin järgmiseks päevaks kõik harjutused tegemata. Sellest polnud mingit kasu – õpetaja vaid vahtis mind hetke üle prillide ja laskis pärast tunde kõik ära teha.

Mattiase jutustuse pani kirja
Imbi Käbi

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar