horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kuidas ma oma mehe teise naise omaks võtsin

Mu mees on aastaid surnud, kuid tema tehtud asjad meenuvad mulle nii minu kui ka mu mehe teise naise kodus, kus sage külaline olen.

Olin õnnelikus abielus kuusteist aastat, kuni mees infarkti sai ja mu leseks jättis. See juhtus natuke üle kolme aasta tagasi. Meie tütar oli siis viieteistkümnene.
Kasvasime mehega ühes külas, käisime ühes koolis. Paari läksime esialgu küll rohkem tema suure armastuse pärast. Minul oli teisigi tahtjaid, aga pärast kooli, kui me temaga ülikooli sisse ei saanud ja lähemalt suhtlema hakkasime, avaldas ta korraga armastust. Minul polnud toona vastu panna rohkem kui vast soe omainimesetunne, aga ema (kes mind üksi üles kasvatas) meelest oli tähtis see, et kosija oli ülekülapoiss mitte välimuse ega seltskondlikkuse, vaid korralike elukommete ja kuldsete käte poolest.

Armastus tuli harjumisega
Nii see siis läks. Pulmad said peetud, ja mida aeg edasi, seda enam rahul ja õnnelikuna end tundsin – minu armastus kasvas tõepoolest koos harjumisega. Kui siis aasta pärast tütre saime, pidasin end igas mõttes õnnelikuks naiseks.
Jõukusest olime me kaugel, aga seda korvas turvatunne. Minul polnud iialgi seda muret, et minu mees, kes töötas ehitusel, tuleks palgapäeval koju purjuspäi ja rahata, sest viinapitsi tõstis ta vaid sünnipäevade ja pühade ajal. Kuigi perestroika siis juba möllama hakkas ja mina lapsega kodus istusin, ei kartnud me tuleviku pärast. Plaanisime isegi, et kindlasti saame võimalikult pea tütrele ka venna. Aga siis tulid mustad päevad.

Õnn ja õnnetus käsikäes
Mina sattusin haiglasse. Terveks tehti mind küll, aga diagnoosiga, et lapsi ma enam ei saa. See masendas meid mõlemaid, ent polnud veel kõik. Järgmine hoop oli see, et meie külas tegutsev ehitusfirma oma tegevuse lõpetas, mees jäi ilma tööta ja ka perspektiivita lähiümbruses uut leida. Igasugu juhutöödega paari kohaliku farmerihakatise juures hoidsime kuidagi hinge sees. Kui kui vabariik taaskehtestati, oli meie tulevik tumedamast tumedam. Aga siis naeratas õnn.
Ühel mu mehe kunagistest klassivendadest sugenesid sidemed Soomega, ja tekkis võimalus sinna ehitustööd saada.  Loomulikult tuli sellest kinni haarata. Ta oli seal ligi terve suve, pisteliselt talvelgi, ja veel järgmisel suvel. Tänu sellele ostsime linna meie praeguse korteri ja saime nagu õieti jalad alla. Läbi aegade käis ta seal suviti edaspidigi. Tütar läks kooli, mina tööle, nii et elu läks aina paremaks. Kuni siis see õnnetu lõpp.
Aga inimene harjub kõigega, mida muud meil üle jäi. Ega meil majanduslikult olnud õigust kaevata – mees jättis meile korraliku kodu, oma kätega ehitatud suvemaja ja auto, päris korralikult rahagi. Nii et enam ei osanud midagi ettearvamatut oodata. Aga läinud kevadel oli saatusel varuks veel üks kummaline käik.

Huvitav külaline
Mul oli töölt vaba päev. Tegelesin majapidamisega, külla ei oodanud kedagi, kui korraga käis uksekell. Ei hakanud läbi uksesilma vaatamagi – päevane aeg ju, ja avasin.
Mu ees seisis võõras noor tüdruk. Mäletan, et miskipärast ajas esimene pilk talle mind kuidagi väga segadusse, tekitas isegi pelutavat ebalust, mida lisas ka tema jutt. Ta vabandas tülitamise pärast, oli ise samuti väga pabinas, palus, et ma ta ainult ära kuulaksin. Kutsusin ta kööki.
Tagantjärgi annan enesele aru, et aimasin juba sel hetkel, kellega on tegu. Sest kogu aeg meenus mulle mu enese tütar, ja võõras oli talle väga sarnane, vaid ilmselt mõned aastad noorem. Jätkuvalt vabandades arvas ta, et parem on, kui ta otse välja ütleb, kes ta on, et siis sõltub minust, kas ma tahan ta ära kuulata või ei. Ja teatas otsesõnu, et ta on minu tütre õde, täpsemalt poolõde!
Esialgu olin nii lolliks löödud, et ei saanud midagi arugi. Tüdruk asutas end varsti minekule ja andis mulle nii enese kui oma ema telefoninumbri. Et kui pean võimalikuks, helistagu ma ise – ta emal oleks väga hea meel. Kui ma ei helista, siis on see neile märgiks, et mingi suhtlemine ei tule kõne alla ja et ma võin kindel olla, et nemad emaga meid enam kunagi ei tülita.
Ei oska enam rääkidagi, mis tunne mul oli. Esialgu loomulikult sügav solvumus. Olin justkui hoobi selga saanud. Kuidas võis mu armas mees mind niimoodi petta, nagu kaksikelu elades, lastes mind õndsalt uskuda, nagu oleks meil ideaalne abielu...

Teise perekonna lugu
Muidugi rääkisin kõik kohe tütrele ära – meil polnud temaga ilmaski mingeid saladusi, ja ta oleks mu äraspidist olekut niikuinii märganud. Õnneks polnud temale see mingi katastroof, pigem tegi see talle rõõmugi, et tal kuskil õde on. Ligi kuu aega seedisime seda lugu ja kutsusime siis isa nö. teise perekonna külla.
Tüdrukud võtsid teineteist kohe omaks – sarnased peaaegu nagu kaksikud, mõlemad oma isa nägu. Nemad ajasid toas omavahel juttu, meie (isa naised!) köögis. Kerge see jutuajamine mõistagi polnud, aga tuli ometi maha pidada. Sain kuulda järgmist.
See naine oli tollal Soomes, kui minu mees sinna läks, selle ehitusfirma söögitädi. Talle olla see vaikne ja ontlik mees kohe silma jäänud, aga kuuldes, et ta on abielus, ei võtnud ta seda tutvust kuigi tõsiselt. Rasedaks jäi nö. kogemata. Mu mees olla talle öelnud, et oma abielu ei lahuta ta ilmaski, aga aborti teha ei luba. Oli neid pisteliselt kogu aeg rahaga toetanud, suvel heina teha aidanud (minu teadmist mööda sõbra juures!), majapidamist kohendanud. Tema tahtnud viimastel aastatel küll, et tuleb mulle kõik ära rääkida, aga mees kinnitanud, et teeb seda õigel ajal ise. Nüüd otsustanud nemad tütrega, et ausam on ikkagi, kui ma kõik tagantjärgigi teada saan.

Vaid oletused...
Maharahunemine võttis mult üksjagu aega. Nüüd oleme kontaktis kogu aeg, käime üksteisel külas. Minu linnalaps on õnnelik, et õde maal elab, ja mina tunnen end seal vägagi õdusalt, nähes asju, mis mu mees on neilegi oma kätega meisterdanud. Mõttes mõlgub see lugu mul aga mõistagi pidevalt, muudkui arutlen ja arutlen. Aga kokkuvõttes on mul lõpuks hea meelgi, et kõik läks nii nagu läks. Kuigi küsimusi ja oletusi jätkub küllaga.
Miks mu mees ei lubanud tollel naisel aborti teha – kas lootis saada poega, keda oleks nii väga tahtnud? Kas ta oleks siis minust lahku läinud, kui olekski sündinud poeg? Kuidas ta sai nii rahulik olla, et mina ta olekus iialgi midagi imelikku ei märganud? Kas ta ei kartnud, et tema saladus kogemata välja tuleb? (Muide, seda imestan ma siiamaani, et ei tulnud – nii väike kui Eesti on, ja meie elukohtade vahe vaid natuke üle saja kilomeetri...)
Truudusemurdmine ei teegi mulle enam nii haiget, sest mis seal ikka imelikku – noor terve mees nii pikalt kasinusele määratud... Ja selle eest, et ta mulle kohe kõike ära ei rääkinud, olen talle takkajärgi isegi tänulik. Sest olen loomult üsna armukade – toona oleksin kindlasti sedamaid lahutust nõudnud. Aga mis ma oleksin sellest saanud? Tüdruk jäänuks isata, või kasvanud mõne võõrasisaga. Majanduslikult oleksin kindlasti kiratsema jäänud, sest kindlat elukutset mul pole, ettevõtlikkust ammugi mitte. Ja lapsed poleks omavahel võib-olla tuttavakski saanud...
Kui mu mees läks, mõtlesin vahest õudusega, et mis tütrest saab, kui minuga peaks midagi juhtuma – meil on nii vähe sugulasi. Nüüd pean seda lihtsalt õnnistuseks, et ta õe sai. Ja kui olnud inimesed peaksid meie tegemisi teispoolsusest tõesti nägema, siis olen kindel, et mu mehel on meie kõigi pärast hea meel.

Ingeri jutu pani kirja
Imbi Käbi

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
eve eve 15.05.2018 10:43
laenupakkumine üksikisikutele, kes vajavad rahastamist mikrokrediidi struktuur Oleme välja kujunenud ja aastate jooksul aastad on välja töötanud sügava arusaamise teie vajadustest ja individuaalsed nõuded. Oleme pühendunud oma klientide käsitlemisele õiglane ja pakkuda professionaalset, sõbralikku ja viisakat teenust. Meie protseduurid on loodud teie vastutusele selle tagamiseks pakume tooteid, mis sobivad teie tingimustega. Meie teenus on väga professionaalne ja viivitamata. meie moto on aidata sind, klient, olenemata teie vajadustest. Me pakkuda laene vahemikus 1000 kuni 5 000 000 000 eurot. Taotlused töödeldakse "mitte kohustusena.  Pakume laenu kindla intressimääraga kõigi laenutüüpide jaoks.    Palun, kui olete huvitatud meie teenusest Täida taotleja vorm ja saatke see meile e-posti aadress allpool Teie täielik nimi: .................... Aadress: ................................ Riik: ................................ Laenu summa: ....................... Laenu kestus: ...................... teie e-posti aadress: .............. Leppige meiega kokku evexves@gmail.com FINANCIAL CORPORATION'is on meie rahulolu meie peamine mure.