horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kuidas ma tegin enesetapu

Räägitakse, et enesetapp on protsess ja ­inimene mõtleb sellele juba varem. Minu puhul polnud see mingi protsess ega ­pikalt ettekavatsetud tegu.

See oli tugeva närvivapustuse tagajärjel tehtud impulsiivne liigutus. Olin sel ajal 21-aastane üliõpilane ja õnnelikus abielus ühe noormehega, kes õppis samuti ülikoolis. Meil oli 6-kuune poeg ning pea kohal täiesti pilvitu taevas. Mu abikaasal avanes võimalus sõita Ungarisse üliõpilasmalevasse ja meie pojaga jäime Tartusse, et käia temaga ravivõimlemises. Midagi tõsist polnud ja laps paranes jõudsasti.
Lapsega tegeledes möödus suvi kiiresti ja lõppes ka üliõpilasmalev. Jalutasin Toomemäel lapsevankriga ja nuputasin üllatusi, mida võiksin kojusaabuvale abikaasale valmistada.

Mustlase ennustus
Otsustasin, et lähen hommikul kell viis saabuvale rongile vastu koos beebi ja lilledega ning kodus katan piduliku laua. Sel hetkel möödus meist üks mustlasnaine ja palus luba ennustada. Seletasin talle heatahtlikult, et olen vaene üliõpilane ning mul pole pennigi raha, et talle ennustamise eest maksta. Mustlane ei vihastanudki eriti, ütles vaid, et “täna on sinu elus kõik rahulik, kuid homme lööb see Toomemägi sinu jalgade all kõikuma ja kogu maailm variseb kokku”. Ning ta vehkis kätega nagu tiibadega küljelt küljele. Arvasin, et mustlane siiski vihastas ja seetõttu sajatas kokku kõik maad ja taevad.
Mul oli taskus veidi raha, et osta üks lilleõis ja katta kaunis kohvilaud.  Unustasin mustlase jutu ning järgmisel varahommikul tassisin treppidest lapsevankri alla ning jalutasin raudteejaama, oma kallile mehele ning isale vastu.
Rong saabus ja mu süda hüppas rõõmust. Ootasin, kuni kõik reisijad olid väljunud, kuid meie oodatud kallimat polnud kusagil. Tol ajal ei olnud mobiiltelefone, seega ei saanud ka asjasse selgust tuua.  Läksin nukralt koju tagasi. Mõtlesin, et küllap tuleb kallis kaasa siis järgmise rongiga.

Šokeeriv taaskohtumine
Kaetud lauake ootas endiselt. Me elasime üürikorteris ja sealsel perenaisel olid Bulgaaria-reisilt toodud imeilusad kassinäoga kohvitassid. Mulle meeldisid need nii väga ja kujutasin juba  ette, kui mõnus oleks ikkagi üle pika-pika aja koos kohvitassi taga istuda.
Õhtul heliseski uksekell ja purupurjus abikaasa tormas tuppa. Seejärel virutas ta sõnagi lausumata rusikaga keset lauda! Need kaunid tassid hüppasid üles, kukkusid alla ning läksid pooleks!!! Küsisin, et miks teda hommikuselt rongilt ei tulnud.
Mees seletas, et oli elanud Ungaris koos ühe kauni, seksika ning kitarri mängiva üliõpilasega nagu mees naisega. Nad ei suutnud teineteisest lahkuda ning sõitsid koos edasi Tallinna. Hiljem siiski tuli mõlemal minna omateed, kuid armastus olevat nii suur, et nad plaanivad kooselu.
Mees oli andnud oma uuele kallimale ka oma abielusõrmuse ning korterivõtmed. Kui ma ei suutvat näiteks üksi lapsega toime tulla, siis on nad loomulikult nõus poja endale võtma.  
Panin selle jutu osaliselt tugeva joobeastme arvele ja elu jätkus paar päeva argirütmis edasi. Meil oli vaja käia loengutel ja lapse viisime nädalaks vanaema juurde.

Armuke astub majja
Juba paari päeva möödudes tuli uus kallim minu mehele järele. Ta sättis ennast istuma diivanile ja peale kerget einet läksime jalutama, et värskes õhus asjade üle järele mõelda.
Jalutades pigistas kahenaisepidaja mõlema naise kätt ja tundus olevat sõna otseses ning kaudses mõttes kahevahel.  
Õhtul uus naine minekule ei mõelnudki, vaid tegi endale aseme diivanile ning lubas suuremeelselt abikaasal minu kõrval magada. Järgmisel hommikul tahtis armunud paar kahe silma all segamatult vestelda. Nad läksid kööki ja sulgesid ukse. Ma ütlesin, et annan neile aega otsustamiseks 15 minutit ja jään ootama vestluse tulemusi. Möödus 15 minutit ning seejärel paluti ajapikendust.

Ränk hetkeotsus
Mulle meenus, et majaperemehel olid öökapi sahtlis tugevatoimelised unerohutabletid. Ilmselt viskas ikkagi närv üle ja võtsin need kõik korraga sisse. See oli üks suur rohupurk, nii et seal võis olla üle 20 tableti. Ma ei mõelnud seejuures kordagi, et poeg jääb orvuks, et murran oma ema-isa südame, et olen ju alles 21-aastane. Tahtsin lihtsalt magada ja seda igavesti.
Järgmisena mäletan, et mu abikaasa sundis mind jooma leiget, kergelt soolaka maitsega vett ja toppis näpud kurku ning ei võtnud neid sealt enne ära kui olin kõik tabletid välja oksendanud.
Ta karjus armukesele, et see jookseks apteeki söetablette ostma. Apteek oli läheduses ning armuke ostis vähemalt 15 pakki söetablette, mida tagantjärele mõeldes jätkus meie perele kümneks aastaks. Olin siiski unine ja kui toibusin, oli armuke ära läinud, kuid suur armastus oli jäänud.

„Sellega on kõik mehed maganud!”
Abikaasa pidas neiuga kirjavahetust iga päev ja kutsus teda seal kõikvõimalike hellitusnimedega. Ühel õhtul tuli meile külla kursusekaaslane, kellega koos pidin tegema diplomitööd. Rääkisin talle, et ega ma vist ei suuda keskenduda, sest mu mehel on armuke ja lahendust silmapiiril ei paista.  Nimetasin kallima nime ja seepeale röögatas kursusekaaslane: “Oooooo, tunnen muidugi seda noort neidu, meie ühiselamus on kõik mehed temaga maganud! Ta joob ja mängib pidudel kitarri ning igal öösel on kuskil erinevas voodis.“  
Nendest sõnadest alates toimus mu abikaasa peas ja südames muutus. Ta mõtles järele ja tegi ettepaneku, et sõidaksime tema armsama juurde ning tooksime ära abielusõrmuse, võtme ning suure paki armastuskirju. Läksimegi koos.
Saime kõik ilusti kätte ja ma lubasin oma mehele selle loo andestada, kui oleme lõpuni ausad ja ma loen  need kirjad läbi ning põletan pliidi all ära. Täpselt nii me tegimegi ja elasime seejärel ilma ühegi tülita suures armastuses ja õnnes. Paari aasta pärast sündis perre veel teinegi poeg.
Mäletan, et kuue järgneva aasta jooksul polnud meil ühtegi tüli, mis on muidugi suur ime, aga täiesti tõsi.  Seejärel hakkas  abieluvanker taas logisema. Kindlasti mängis suurt rolli ka abikaasa harjumus ennast alkoholi abil lõõgastada, kuid olin raudkindlalt otsustanud, et ma ei lahuta abielu enne kui lapsed on saanud täiskasvanuks.

Lahutus enne hõbepulmi
Seekord oli minu kord armukesi pidada. Tegin ilusti kõik tasa ja kuhjaga veel peale. Lahutasime üks kuu enne hõbepulmi. Mõlemad abiellusime uuesti ja nüüdseks peaks olema asi unustatud.
Kuid inimese peake on nagu kompuuter kahe kõrva vahel. Kustutad küll iga päev ebavajalikke faile, kuid jälg jääb ikkagi alles.
Ülalkirjeldatud fail ujus hingehaavast pinnale ühe meditatsiooni käigus, mil üritasin vaimu värskendamiseks vabastada vanu valusaid mälestusi.
Nüüd hakkab see lugu elama oma elu ja loodetavasti olen aju „kõvakettale“ tublisti ruumi juurde saanud.

Ilenna Oja

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
........................... 11.08.2017 00:06
jah!!! saab tehtud! )
...................... 11.08.2017 00:01
surm????