horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kuldsete kätega väimehed

Vaikel on kaks tütart ja kaks väimeest. Ja maja, mis on seest kenasti korras, aga tegelikult hakkab juba kokku kukkuma.

Kevadel täitus Vaikel 86 eluaastat. Kui vaadata passi, siis tundub see vanus kõrge, aga kui peeglisse, siis mitte nii väga. Oli siis abi headest geenidest või tervislikest eluviisidest, aga elutahe ja ka tingimused olid tal head.
Vaike elas oma isa ehitatud üle saja aastases maamajas koos vanema tütre ja väimehega. Tütar käis juba teist aastakümmet Soomes tööl ja väimees oli kehvapoolse tervise tõttu kodune. Selline elukorraldus sobis kõigile. Tütar teenis hästi ja väisas paar korda kuus kodumaad, väimees sai osalist invaliidsuspensioni ning Vaike enda pension oli aastatega tõusnud poolele tuhandele eurole.

Ootamatult suured plaanid
Kas pani koroonaaja ärevus väimehele ja tütrele pöörased mõtted pähe või riivas ajahamba puremine kodumaja kallal silma, aga kevadpäikese erenedes teatasid nad Vaikele, et hakkavad maja renoveerima. Vaike ei teinud sellest teatest väljagi. Tema tuba oli eelmisel aastal juba korda tehtud ja ta tundis end mugavalt niigi. Uued aknad, laudparkett ja seinad-lagi olid värsked ning uus ahi küttis kodu soojemaks, kui ta lootagi oli osanud.
Oli kuiv ja päikeseline suvi. Vaike veetis palju aega õues, kus kasvuhoone ette oli sätitud moodne varikatus, mille all hea ajalehti lugeda ja raadiot kuulata. Tammise laua ümber mahtus külalisi ja koerad armastasid just Vaike jalgade juures põõnutada. Linnulaulu ja lillelõhna nautimist ei takistanud ka väimehe ja ta paari sõbra askeldamised. Nagu imeväel tekkis aia kaugeimasse serva uus kergmajake. Vaike taipas, et suurest majast välja kantava kraami mahutamiseks oli vaja varjualust. Imestas küll omaette, et miks see nii kapitaalne tehti. Asjatu raha kulutamine. Juuli algul, kui asuti tagavaramajja asju tassima, ehmatas ta ära ja hõikus:
„Püha jumal! Te viite köögi ka sinna või? Kus ma süüa hakkan tegema, seal kaugel või?“
Selgitustöö oli jäänud noorema tütre õlule, kes oli pealinnast kohale tulnud.
„Ema, ega sina ei hakkagi siin süüa tegema. Rahune maha, kõik on korraldatud.“
„Mis sul siin korraldatud on! Ega tapeedi vahetamise pärast pea kogu maha tühjaks vedama ometigi!“
Vaike oli tõemeeli pahane. Oli kohe nii pahane, et tütred ei söandanud talle rääkida, mis plaanid kohe realiseeruma hakkavad. Tõde tuli päevavalgele, kui emale vajalikud riided kaasa pakiti ja autoga Tallinnasse teise tütre juurde sõidutati. Natukeseks ajaks.
„See on ainult kaheks kuuks,“ teatasid väimees ja vanem tütar lohutavalt ja sõitsid koju tagasi.

Ema õpetab ja seletab
Vaike noogutas ja sättis end noorema tütre ilusas kahetoalises korteris sisse. Õnneks oli ka seal suur televiisor ja ekstra tema jaoks ostetud mugav tugitool.
Elu läks edasi. See Pirita korter oli hea koha peal, vaatega kolme ilmakaarde ja paiknes alumisel korrusel. Polnud küll harjumuspärast koduõue, aga koht, kus jalutada ja istuda sai, oli varjuline ning linnulaululine. Süüa ta enam tegema ei pidanud. Noorema tütre pliit oli kaasaegselt nõme ja ta poleks osanud seda töölegi panna. Ega pidanudki. Tütar ja väimees tõid tema poolt kirja pandud nimekirja alusel toidumaterjali koju ja tütar ise valmistas road.
„Kas sa soola ka panid?“ jälgis Vaike toimetusi. „Pane aroomisool, see on parema maitsega. Mida sa teed! Kes siis kana juurde porgandeid sööb! Püha jumal!“ tõusis tal hääletoon.
„Sa ei pea neid kanaga sööma. Maalt toodi suur kotitäis, need mahetoode ja kasulikud.“
„Jah. Sööge teie. Oota! Misasja sa kana sisse nüüd toppisid?“
„Musti kuivatatud ploome panin veidi ja pihlakamarju. Need teevad hea maitse ja…“
„Kas see kana pärast süüa ka sünnib?“ oli Vaike tulemuses kahtlev.
„Muidugi sünnib. Riisiga on hea.“
„Mina riisi ei söö!“ teatas Vaike ja läks televiisorit vaatama.
Kuna ta oli majutatud avatud köögiga elutuppa, oli tal igapäevaselt hea jälgida, mida tütar köögiosas teeb ja juhiseid anda. Tütar tegi siiski nii, nagu tema oli harjunud ja peagi olid iga päeva õhtuks valminud söögid mehele ja emale eraldi. Lisaks veel magustoidud ja küpsetised. Millalgi taipas Vaike, et kuigi talle harjumuspäratud, olid tütre enda loominguga tehtud söögid väga maitsvad. Seda ta ka ütles ja sedasi jäid topeltvaaritamised ajapikku vähemaks. Üks komme, millest Vaike  lahti ei saanud, olid märkused ja kritiseerimine. Neid mahtus igasse päeva vähemalt üks ja siis läks tütar vaikselt tillukesse magamistuppa, mis oli sisuliselt tema ja ta mehe ainuke koht, kus olla.
Vaike sättis end mugavalt tugitooli, pani pehme toe jalgade alla ja hakkas telekat vaatama. Tema ju ei teadnud, et tütar puges vaikselt teki alla ja võitles solvumispisaratega.

Remonditööd mõeldust suuremad
Kuud läksid ja saabus sügis. Lubatud oli küll kaks kuud eemalolekut, aga Vaike oli rahul. Kõht oli täis, riided puhtad ning telekanalitelt ja raadiost tuli hommikust õhtuni saateid. Laiaks asemeks tõmmatud nurgadiivanil oli uni öösiti rahulik ja kestis pikalt. Oma kodus oli ta poolest ööst ärganud ja hommikut ootama jäänud. Hea oli ka see, et kui ta tualetis käies oma ärkvelolekust märku andis, valmistas tütar talle imekeerulise masinaga aromaatset kohvi. See maitsel koore ja meega hea.
Kui linnatütar ja väimees käisid aegajalt maal renoveerimise kulgu vaatamas, tulid nad tagasi hulga piltmaterjaliga. Ega neid poleks talle ilmselt näidatudki, aga ta ise viis nad selleni:
„Ega nad seda ilusat söögitoa tapeeti ometi ära vahetanud?“ Kuna sellele küsimusele järgnes hulga samalaadseid, otsis väimees telefonist galerii, kus kogu tõde avali. Terve suur kivimaja nägi välja nagu varemed. Ei aknaid, vaheseinu ega lagesid. Põrandate asemel haigutasid suured augud.
„Mis tapeedist sa räägid?“ poetas tütar. „Seal pole enam seinugi ju. Peale renoveerimist on kõik avar ja soe ja valge ja ilus.“
„Püha jumal!“ tuli vaid Vaikel suust, kui pilte lappas.
See õhtu kulus väimehel selgitustööle. Ta ise oli kunagi ostnud talukoha ja sealse vana maja uueks ehitanud. Võrdluseks näitas ka neid pilte. Tema teadis, et vana uueks tegemine on suurem töö, kui uue püsti panemine. Selgitas puust ja punaseks ja kiitis Vaikele ta teist väimeest, kes ise haige ja nii suure töö juba ära teinud. Tema oli kindel, et enne aasta lõppu maja elamiskõlbulikuks ei saa. Oli aru saada, et ämmale ta jutt kas ei meeldinud või ei saanud too täpselt aru.

Lea Jaanimaa

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar