horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kuri silm ja surmaneedus

Selgeltnägijat uskudes ja armukadeduse piinades vaeveldes lasi Nora mööda aja, mil ta end meditsiini abil aidata oleks saanud.

Nora avas korteriukse ja läks saapaid jalast võtmata otse kööki. Ta istus laua taha ja klõpsas väikese köögiteleka pulti. Ekraanil hüppasid mingid naljakad hiina Kung-fuga hiilata üritavad tegelased. „Vist mingi tobenaljakas komöödia,” arvas naine.
Tema enda meeleolu oli aga naljast kaugel. Norat valdas paaniline hirm ja ärevus. Ta heitis pilgu oma kätele. Nende värisemist tal endiselt vältida ei õnnestunud ja seepärast pigistas naine sõrmed tihedalt rusikasse, et veidigi rahuneda. „Pole midagi, pole midagi, kõik saab korda...” Ta kordas seda lauset mitu korda, sest ootas saatuselt mingitki lootuskiirt, kuigi sügaval südames valitses lootusetus.
Laps oli ema juures, abikaasa tööl... Oma kallitele mõeldes tundis naine, et kurku tõuseb klomp ja silme eest läheb mustaks. „Kuidas neile seda öelda? Kuidas nad seda vastu võtavad?” Juba kaheksa kuud polnud Nora söandanud oma mehele tõtt rääkida ning ei teadnud siiani, kuidas seda teha nii, et teda mitte vapustada ja šokeerida.

Et säästa meest
Kaheksa kuud tagasi seisis Nora hommikul sooja duši all ja ümises tasakesi omaette rõõmsat laulukest. Ennast seebitades tundis naine äkki oma paremas rinnas mingit kõva tükki. Ta masseeris seda kergelt ja mingit valu polnud tunda. „Ilmselt lümfisõlme kerge põletik,” otsustas Nora. Naine oli rinnaga toitmise alles kuu aega tagasi lõpetanud ja see võis tema arvates ka piimapais olla. Saunalinaga end suure peegli ees kuivatades, jäi ta oma keha silmitsema.
„Küll sa oled ikka kena emme,” ütles ta endamisi ja naeratas oma peegelpildile.
Oma abikaasale ei poetanud Nora „lümfisõlme” kohta sõnagi. Ei tahtnud Tarmot närveerima panna. Naine teadis, mis juhtub siis , kui ta seda ütleb. „Otsekohe arsti juurde!” ütleks mees kategooriliselt. Ta oli oma pere suhtes väga hooliv ja Nora pärast muretsenud juba nende kohtumise esimestest päevadest alates. Tundnud muret, ega tal külm pole, isegi siis, kui õues soe ilm oli, helistanud talle õhtul ja küsinud, kuidas ta koju jõudis ka siis, kui ta parim sõber ta kallima oma autoga koju sõidutanud oli.
Kui abielluti ja kätte jõudis aeg, mil nad otsustasid lapse sünnitada, tassis Tarmo koju terve hunniku raamatuid ja koostas pärast nende läbilugemist pika nimekirja, mida ta kallil naisel raseduse ajal on soovitav teha ja mida igal juhul vältima peaks. Ta võttis kõik majapidamistööd enda kanda, valis poest ostusid sooritades ülima põhjalikkusega vaid neid toiduaineid, mis oleks lapseootel naisel kasulik süüa ning kohtles naist äärmise hoole ja armastusega. Nora omakorda oskas sellest lugu pidada ning seda väärikalt hinnata.
Seepärast ei tahtnudki ta Tarmot jälle muretsema panna. Pärast poja sündi oli mees Norat sõna otseses mõttes kätel kandnud ja suutnud oma armastust ka kahele jagada. Seda jätkus kummalisel kombel nüüd isegi rohkem. Tõenäoliselt ei allunud armastuse mõiste tema jaoks matemaatilisele loogikale ja jagamisel see väiksemaks ei muutunud...

Hirmsad sõnumid nõialt
Nora hakkas ärevaks muutuma. Sellest päevast, kui ta kummalise kõva tüki oma rinnas avastas, oli möödunud kaks nädalat ja talle tundus, et see on suuremaks muutunud. Ka tugeval vajutamisel see valu ei teinud, aga mingi kahtluseuss hakkas ta südamesse pugema. Seepärast läks ta siiski perearsti juurde, kes suunas ta haiglasse vastava spetsialisti juurde analüüside jaoks vajaminevaid proove andma.
„Selliste asjadega nalja teha ei tohi. Tehke analüüsid ära ja siis räägime...”
Järgmisel hommikul ärgates võttis Nora vastu otsuse, et mingeid proove ta andma ei lähe. Ei maksa igasugust jama oletada ja rumalaid mõtteid pähe lasta! Kui inimene usub, et tal mingi haigus võib tulla, siis nii see juhtubki. Ta otsustas minna hoopis selgeltnägija juurde, kelle kohta oma sõbrannalt imelugusid kuulnud oli.
Teadjamoor valas rohekat värvi klaasi mingit sogast vedelikku, natukese aja pärast raputas seda, tõstis siis silmade kõrgusele, jäi selle sisu vastu valgust uurima ja ütles seejärel:
„Oi, tütreke, näen suurt muret...”
„Mida te siis näete?” küsis Nora väriseva häälega.
„Kas mees armastab sind?” küsis vana naine ootamatult ja suunas Norale läbitungiva pilgu.
„Väga... Miks te küsite?” Nora lausa põles uudishimust kõike teada saada.
„Tal on keegi. Sind on kurja silmaga ära kaetatud,” vastas selgeltnägija.
„Kuidas? Mida see tähendab? Mida tähendab „ära kaetatud”?
„Näen su mehe kõrval heledapäist naist. Ta vihkab sind ja soovib su surma!”
Nora tundis põrandat jalgade all kõikuma hakkavat ja suutis vaid suurte jõupingutustega rahuliku häälega küsida:
„Mida te veel näete? Kui vana see naine on?”
„Kohe vaatan... Ta on umbes kolmekümne aastane.”
„Ja mu mehel on tema vastu tunded?” Nora tundis, kuidas kogu ta keha tõmbus pingule.
„Ei. Enam mitte, aga varem olid. See naine läks keskööl kalmistule, otsis üles värske haua ja needis su ära.”
Nora silmad täitusid pisaratega. Ta üritas kõigest jõust nuttu tagasi hoida, et küsida:
„Ja mida nüüd teha?”
„Nüüd hakkame sinult needust maha võtma. Ära karda, tütreke, see ei ole väga keeruline, aga võtab veidi aega,” vastas teadjamoor naeratades.

Õudus moondub vihaks
Sel õhtul karjus Nora esimest korda oma mehe peale. Põhjus oli täiesti tühine – Tarmo oli unustanud hambapasta tuubile korgi peale panemata.
„Mis sinuga on, kallis?” küsis mees üllatunult.
„Mitte midagi ei ole! Kuule, kas sinu ja Varje vahel oli kunagi midagi?”
Varje oli ta mehe vennanaine. Sümpaatne kahekümne üheksa aastane blond naine, kes oli Nora sünnitusmajas viibimise ajal Tarmole majapidamistöödega toimetulekuks oma abikätt pakkunud.
„Mida?!” ehmatas Tarmo silmad suureks ja kulmud vaat et juuksepiirini välja.
„Ma ei oota mingit selgitust, ütle lihtsalt – kas ei või jaa!”
„Nora, sa...”
„Kas ei või jaa!”
„Ei, ei ja veelkord ei! Mis lahti on, kallis? Mis kärbes sind hammustanud on?”
„Üks porikärbes. Selline blondi peaga...”
Tarmo kirjutas oma kalli naise kummalise käitumise hilinenud sünnitusjärgse depressiooni arvele ja soovitas tal psühholoogi poole pöörduda. Järgmisel päeval Nora vabandas. Ütles, et oli ärritunud olnud ning end üles kruvinud mingi telesaate pärast, kus räägiti abielurikkumise ohtlikest ja tõsistest tagajärgedest. Loomulikult ta valetas. See oli Nora esimene vale oma abikaasale. Tarmo jäi uskuma.

Kiri vanemate haual
Olles meeltesegaduses, otsustas Nora uuesti selgeltnägija poole pöörduda.
Teadjanaine silmitses teda mõtliku pilguga ja teatas siis mõne aja pärast Norale, et Tarmo „eks” on mitte ainult temale, vaid ka lapsele needuse peale pannud.
„Sul tuleb minna vanemate hauale ja seda teksti seal valju häälega ette lugeda...” Naine ulatas Norale täiesti loetamatu käekirjaga pooleldi täiskirjutatud paberilehe.
„Hästi... Aga kelle vanemate hauale?” taipas ta segaduses olles lõpuks küsida. „Minu vanemad on elus!”
„Aga su mehe vanemad?”
„Ta isa suri hiljuti...”
„Tema juurde sul tulebki minna. Naine, kes su ära needis, käis samuti seal. Oi, oi, kui palju halba ta teile teinud on... Aga ära muretse, tütreke. Kui kõiki mu õpetussõnu kuulda võtad, on selle naise lõpp varsti lähedal...”
Ja Nora täitiski kõik selgeltnägija ettekirjutused.
Veidi aja pärast hakkas aga „needus” ta rinnas valulikuks muutuma, rind oli turses ja lähemal uurimisel tundis Nora mingeid sõlmi kaenla all. Muremõtte peas ei andnud asu ja naisel tekkisid ka unehäired, mis panid ta öösiti vähkrema nagu kala kuival.
Ta otsustas taas tee selgeltnägija juurde jalge alla võtta.
Vana naine andis Norale pudeli mingi sogase vedelikuga ja lohutas teda rahatähti üle lugedes:
„Ära muretse, tütreke, kui seda mõned õhtud jood, jääd rahulikult magama nagu beebi ning ärgates on kõik korras ja saad kõikidest muredest lahti!”

Olukord muutub kiiresti
„Millal ja kus sa end nii hullusti ära oled löönud?” küsis Tarmo naise rinnal punast laiku märgates.
„Kaks päeva tagasi.”
„Ära valeta, Nora! Sa käitud juba tükk aega kuidagi kummaliselt. Ei võta end minu nähes riidest lahti, sulle ei meeldi enam valguse käes seksida ja sa ei suuda rahulikult magada... Milles on asi ja mis sinuga toimub? Kas sa arsti juures oled käinud? Näen ju ilmselgelt, et sinu tervisega pole sugugi kõik korrast!”
„Pole midagi hullu! See on kõigest verevalum. Varsti on kõik okei. Ma lihtsalt muretsesin meie pärast, aga peagi saab kõik korda, usu mind.”
„Mis mõttes sa meie pärast muretsesid? Ma ju armastan sind, kullake. Meil on kõik hästi. Millest sa räägid, kallis?”
„Jah, meil on kõik hästi...”
Järgmisel hommikul suunas perearst Nora uuringutele ja analüüse tegema. Ta tundus murelik olevat.
„Miks te eelmine kord analüüse andma ei läinud?” küsis ta oma patsienti üle prillide seirates karmilt.
„Ma... ma pidin ära sõitma.”
„Armas naine, selliste asjadega ei naljatata! Ma kahtlustan, et teil on kasvaja.”
„Ei, see pole võimalik...”
Noral tahtis arstile rääkida needusest, mis talle ja nende lapsele peale oli pandud, kuid mõistis äkki, millist udujuttu ja ebareaalset jura ta uskunud oli. Küll oli aga reaalsus arsti sõnades, mida ta hetk tagasi tema suust kuulnud oli...
„Kas valu on tugev?” küsis arst Nora analüüside tulemusi uurides.
„Noh, mitte väga... Öösel on tugevam,” pomises naine tuhmil häälel vastuseks. „Kas mind pannakse nüüd haiglasse?”
Arst vaatas pikalt Norale otsa. Väga kummaliselt vaatas. Tema pilgus olid üheaegselt nii kurbus kui ka viha.
„Ma arvan, et pole vajadust haiglasse minna.”

Kohutav tõde
Nüüd istuski Nora köögis ning üritas kätevärinast ja iiveldustundest jagu saada. Oli tahtmine karjuda, kuid ta ei suutnud. Naine tundis, kuidas pea tahtis mõtetest lõhkeda.
„Vähk... Viimases staadiumis... Kehaosadesse levinud... Operatiivselt eemaldada pole võimalik...” Kõik. Lõpp. Tavalised valuvaigistid ei aidanud juba ammu ja arst oli talle välja kirjutanud morfiini sisaldava ravimi retsepti. Nora avas oma käekoti, et seda sealt otsida...
Kotist pudenes põrandale konarliku käekirjaga pooleldi täiskirjutatud paberileht, millel olid õpetussõnad, kuidas end needuse ja kurja silma eest kaitsta...

* * *

Nora suri pool aastat hiljem.
Tema sõbranna, kes Nora teadjanaise juurde oli juhatanud, läbib hetkel ise ka sama selgeltnägija juures „kursust”, kuidas kurja silma maha võtta. Ta on sügavalt veendunud, et Nora ei järginud täiel määral talle antud ettekirjutisi. Seepärast surigi.
„Oi, tütreke, kui palju muret ma näen... Kulub aega ja vaeva, et seda maha võtta...”

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar