horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem

Meie elu on nii ettearvamatu. Mõnikord kaotad, mõnikord leiad. Ei ole midagi uut siin päikese all, kus me kõnnime. Aga vajame nii väga kellegi toetust ja kaitset sel teel.

„Jõudu tööle, naabrinaine!”
Lembe ajas selja sirgu, pühkis higi laubalt ja ta vaevatud näkku ilmus naeratus.
„Aitäh, Voldemar! Jõudu tarvis! Ramm hakkabki lõppema!”
Linnast eemal asuv suur suvilakompleks oli saanud kohaks, kus sealsed asukad tegelesid väike­põllundusega ja kasvatasid endale aiasaadusi. Üha enam hakkas sinna ka noori peresid suvilat ostma, et seal kartulit-kapsast kasvatada, sest toiduhinnad kallinesid jätkuvalt.
„Labidaga kühveldamine pole päris kindlasti naiste töö, aga pole midagi parata,” mõtles Voldemar endamisi. Tal oli naabrinaisest kahju, kuid ka tema enda köögiviljaaed oli veel lõpuni üles kaevamata. Kevadine muld oli raske ja tänkjas, ning see pingutust nõudev töö ­võttis aega.
„Ja miks ta mees siia oma jalga ei tõsta?” ei saanud Voldemar naabrinaisest mõtteid eemale. „Naine rügab hobuse kombel kevadest hilissügiseni aiamaal, ei malda hetkegi ilma tööta istuda. Kui mul selline naine oleks, suudaksime koos ­mägesid liigutada!”
Voldemar vaatas korraks suure austusega naabrinaise poole ja asus siis uuesti tööle.

Väga üksildane mees
Lõpuks sai kogu aiamaalapp mehel läbi kaevatud. Ta lõi labida maasse ja suundus oma suvilaköksi poole. Jah, suvilaks oli seda raske nimetada. Eelmine omanik oli selle põhiliselt maa müügiks kokku klopsinud ja sellega asi piirduski. Majakese sisekujundus oli välisilmega täielikult kooskõlas.  Mööbliks oli ­Voldemaril vaid kõva alusega voodi, kaks taburetti ja ajahambast puretud laud. Väsinud mees lonksas mõnuga suurest pudelist mitu sõõmu jahedat kalja ja ringutas endaga rahulolevalt käsi.
Perekonda Voldemaril olnud ja talle ei meeldinud oma eelmist elu meenutada. Enamik suvila­omanikke aga teadsid, et ta naine oli kellegi siinsetest asukatest külla sõitnud noorhärraga jalga lasknud. Lapsi polnud jumal talle andnud ja sellest ajast elaski ta üksi ja ­erakuna.
Oma loomult oli ta aga hea­südamlik ja rõõmsameelne mees ning ka alkoholiga ei patustanud. Ainult et naisi polnud keegi tema seltsis kunagi näinud.
Voldemar oli neljakümne viie aastane ja elas äärelinnas. Ta töötas ühes eraettevõttes. Oma suvilas käis ta aeg-ajalt, et vähemalt mingilgi määral lõõgastuda. Alles sel kevadel sai ta võimaluse maatöödega tõsisemalt tegelda ja sedagi vaid puhkuse tõttu.

Katkise käepidemega labidas
„Voldemar, kas te saaksite mul aidata labida käepidet parandada?”
Lävel seisis Lembe ja hoidis käes katki läinud labidat.
„Miks mitte? Kohe vaatame, mis siin teha annab.”
Voldemar sättis prillid ninale ja asus käepidet lähemalt uurima.
„Kas lõhkusite selle tahtlikult ära?”
„Mis te nüüd, Voldemar! Miks oleksin pidanud seda tegema?”
„Ei või iial teada. No kasvõi selleks, et saaksime teineteist ­paremini tundma õppida...”
Lembe oli harjunud, et naabrimees temaga aeg-ajalt nalja viskab, kuid seekordne huumor tuli talle üllatusena ja ta isegi punastas.
„On teil aga naljad, Voldemar...”
Voldemar parandas vuntsi muiates labidat, aga samal ajal mõtles Lembe teda jälgides: „Miks tal küll elus ei vea? Nii töökas ja rahulik mees. Mitte nagu minu Eerik. Teda pole kunagi kodus. Küll on äri­reisidel või kaob lihtsalt ei tea kuhu.”
„Sina, Lembe, ei meelita mind ühegi nipiga sinna aiandus­krundile. Kui palju kordi olen sulle öelnud: müü see maa maha. Mida kuradit sulle seda vaja on? Turg on siinsamas lähedal – vali ükskõik millist värsket köögivilja, mida su hing iganes ihaldab! Aga kui sulle meeldib seal küürutada, siis ära esita mulle mingeid pretensioone! Lase käia! Ja mul puudub igasugune soov sind sinna edasi-tagasi vedada!”
Need Eeriku sõnad tegid ­Lembele haiget ja panid teda kahtlema oma kiindumuses sellesse aiamaasse. Aga seal leidis ta rahu. Värskes õhus töötades ta hing puhkas ja ta unustas kõik oma ­probleemid.
„Nii, Lembe, võtke oma labidas! See on nüüd korras. Ja ärge tööga üle pingutage!”
Lembe tänas naabrimeest ja asus uuesti tööle. Käed tegid oma tööd, aga peas keerles nii palju mõtteid... Ta polekski nagu aiamaad üles kaevanud, vaid oma elu seest välja­poole pööranud.

Mõtted minevikus
Värskelt niidetud muru magus lõhn ja rohutirtsude siristamine viisid Lembe mõtted nostalgilistele radadele. Ta meenutas ootamatult oma kauget lapsepõlve, ennast väiksena ja varalahkunud alati naeratavat ema. Meenus ka isa, kes oli kohe pärast ema surma uue ­naise juurde kolinud. Ta oleks nagu kuulnud oma kalli vanaema häält, kelle hoole alla isa ta kümne­aastaselt jättis. Siis läksid mõtted üle mitte nii kaugetesse aastatesse.
„Huvitav, kui ma peaksin nüüd omale mehe valima, keda ma siis eelistaksin?” mõtles ta ootamatult. Ja ei leidnud vastust.
Eerikuga oli ta abiellunud  ­armastusest. Pikka kasvu, tumedapäine ja laiaõlgne noormees oli koheselt noore neiu südame võitnud ning mingil põhjusel kõigi teiste austajate hulgast just Lembe oma naiseks valinud. Peagi kasvas ­nende peres kaks tütart.
Kodu, majapidamise ja pere eest muretsedes Lembe isegi ei märganud, kuidas tütred teineteise järel suureks sirgusid. Vanem neist elas nüüd välismaal – oli Interneti kaudu endale mehe leidnud ja tundus, et nad elavad hästi. Noorem lõpetas kuldmedaliga inglise keele kallakuga lütseumi ja oli nüüdseks õe juurde Inglismaale edasi õppima suundunud. Lembel polnud nende valiku vastu midagi. Tore, kui neil hästi läheb. Eerik küll teenib temast palju rohkem, kuid kogu ta palk lendaks nagu korstnasse: küll on autot vaja pidevalt remontida, küll ei tea, kuhu sõita...
Lembe ohkas kurvalt. Jah, mõelda vaid, et enam kui kakskümmend aastat on möödas, aga tegelikult   peaaegu kogu ta elu...

Naaber jääb üha silma
Naine piilus vargsi silmanurgast naaberkrundi poole, kus Voldemar agaralt ja väsimatult töötas ning  üritas temaga sammu pidada. Aega hakkaski nappima – varsti oli vaja porgandeid ja rediseid külvata ning seejärel kurke ja tomateid istutada.
„Lembe, aitab küll töötamisest! Lähme lõunale!”
Voldemar pani labida kõrvale ja süütas sigareti.
„Tänan kutse eest, aga mul pole hetkel söögiisu. Külmast kaljast küll ära ei ütleks.”
Lembe jõi mõnuga talle pakutud jääkülma kalja ja kiirustas siis oma aiamaale tagasi. Mõnel muul ajal oleks ta võib-olla ka veidi lobisema jäänud, natuke puhanud ning hinge tõmmanud, sest oma suvilamaja tal sellel krundil polnud. Kui palju kordi oli ta meest palunud, et ehitaks sinna vähemalt mingi kuurigi, aga kus sa sellega!
Alles hiljuti oli Lembe tabanud end mõttelt, et üle aia naaber keerleb üha enam ta peas. Ja mis kõige hullem – tal oli tahtmine ­temaga südamest südamesse rääkida, meest lähemalt tundma õppida. Olles aga abielus, ei saanud ta oma tunnetele voli anda.
Ka Voldemar märkas, et Lembe oli teda vältima hakanud. Varem pöördus naine iga pisiasja pärast tema poole, nüüd aga piirdus vaid viisaka tervitusega.
„Ilmselt pole tal kodus kõik korras,” arutles mees endamisi. Ja ega tal endalgi argistest muredest puudust polnud. Tavapärastest ­naljadest, mida ta naabrinaisega aeg-ajalt vahetas, tundus Voldemar aga väga puudust.

Lõhnav hingevalu
Suvilahooaeg oli täie hoo sisse saanud. Peenrad olid lademes kurke täis, kasvuhoonetes punetasid mahlased tomatid, õunapuud olid viljade raskuse all lookas.
Suvi oli muidugi ilus, ehkki pikk kuumalaine oli paljudele kurnav. Lembe seisis pea norgus bussipeatuses. Tal polnud mingit tahtmist koju minna. Hommikul oli ta otsustanud pesu pesta, avanud pesukasti, ning kui ta sealt mehe särgi välja võttis, ajas šikk ja tugev prantsuse parfüümi lõhn teda segadusse. Ta ise polnud kunagi endale sellist lõhnaõli lubada saanud. Tuleb välja, et tema rabeleb nagu ori aiamaal, samal ajal kui Eerik lõbutseb kõrgema seltskonna daamidega. Lembe tundis end ühteaegu vihase ja pisarateni solvatuna. Kuid ta kannatas ära. Ka Eerikule ei öelnud naine midagi. Kartis tõde kuulda saada.
Järjekordne ülerahvastatud buss vuras peatumata mööda. Lembe vaatas tahtmatult kella: oli juba peaaegu kümme õhtul. „Kas me tõesti ei saagi täna koju? Kuidas võib inimesi niimoodi mõnitada?” olid peatuses seisvad inimesed nördinud. Lembe seisis nukra näoga teistest veidi eemal. Ta oli tööst ja mõtetest mehe võimalikust truudusetusest nii kurnatud, et tal oli juba ükskõik, kas ta jõuab koju või mitte.
Kusagil üsna lähedal hakkas müristama ja välku lööma. „Tuleks nüüd vähemalt vihma...”

Vihma hea mõju
Sõiduplaanijärgne viimane buss jõudis peatusesse ning aiamaa­pidajad vallutasid selle tormi­jooksuga momentaalselt.
„Lembe, te polegi veel ära sõitnud? Ka mina olen millegipärast hilja peale jäänud.”
Voldemar naeratas laialt oma naabrinaisele.
Suured vihmapiisad langesid ülekuumenenud maapinnale. Seejärel hakkas kallama nagu oa­varrest. Lembe ja Voldemar seisid bussipeatuses üksi selle jaheda vihmasaju all.
„Nii võite veel külmetuda. Teate mis,” otsustas äkki Voldemar,  „busse ilmselt täna rohkem ei tule. Meil tuleb öö suvilas veeta.”
Lembe oli end hubaselt Voldemari sooja meremehesärki mässinud ja rüüpas mõnuga tulikuuma vaarikavarreteed, millele oli ka melissi lisatud. Iga lonksuga tundis ta hing üha enam soojust ja turvalisust. Voldemari kõrval tundis ta end esimest korda elus ­kaitstuna.
Vihm koputas valjult katusele, summutades kõik tema hirmud ja ärevuse.

Eliise Mäesalu

0 kommentaari Lisa kommentaar