horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Kuue lapse ema muutis mõtlemist ja seljatas vähi

Ragnet võib õigusega nimetada supernaiseks. Ema kuuele lapsele, edukas karjäär... Ent ka sellise naise elu võib ootamatu uudis pea peale pöörata.

Ragne on kuue lapse ema. Vanim lastest on tänaseks 15- ja noorim 5-aastane. Ragne elab ühes väikeses Eestimaa alevikus.
Ta töötas aastaid linnas ühes suures ettevõttes kvaliteedijuhina. Nii kuulis Ragne aastaid kõigilt, et on supernaine. Täna on ta valmis rääkima, mis tegelikult selle tiitli taga peitus.
“Iga kord, kui keegi mind supernaiseks hüüdis, tahtsin sellesama koha peal nutma ja jalgu trampima hakata. Tahtsin karjuda, et kas te teate, kui palju ma pean pingutama, et kõigega hakkama saada. Aga ma ei teinud seda. Naeratasin ja kiirustasin järgmise tegemise juurde.”

Unistuste mees
„Kohtusime Kristeriga ülikoolis. See oli armastus esimesest silmapilgust. Unistuste mees, keda olin alati oodanud. Ülikooli 2. aasta poole peal sündis meie esimene laps. Teine laps sündis kohe peale ülikooli lõpetamist.
Krister jättis esimese lapse sündides ülikooli pooleli. Sellest oli küll kahju, kuid annan endale aru, et mina olen tänaseks karjääriredelil nii kõrgele jõudnud just seetõttu, et Krister tol ajal nii otsustas. Ta läks tööle ja aitas lapsehoidmisega. Ilmselt on see üks põhjus, miks ma aegajalt annan Kristerile andeks asju, mis esimese hooga ärritavad. Mõtlen, et kui ta poleks ülikooli meie pere hakkamasaamise nimel pooleli jätnud, siis ta oskaks ehk mind paremini hinnata ja minust rohkem hoolida.
Kohe pärast ülikooli lõpetamist kolisime Tallinnast ära meie praegusesse elukohta. Lastega linnas elamine pole minu jaoks kunagi mõeldav olnud. Kui meie teine laps oli peaaegu aastane, asusin tööle ühte teise linna, kuhu igal hommikul tuli üle poole tunni sõita. Alustasin kvaliteedispetsialistina ning tõusin samas firmas kiirelt kvaliteedijuhiks.

Koorem naise õlgadel
Meie kolmas ja neljas laps on kaksikud. Pärast nende sündi olin kvaliteedispetsialisti kohalt tervelt aasta aega kodus.
Järgmiste laste sündides naasesin tööle juba mõned kuud pärast lapse sündi. Palkasin lapsehoidja, kes kodus pisikesi vaatas. Suuremad käisid selleks ajaks lasteaias. Just tänu sellisele pühendumisele töötasin ennast üles ja suutsid sellist suurt peret ülal pidada.
Jah, ma tegin seda suuresti üksi. Krister hakkas aja jooksul näitama märke sellest, et tal on kahju, et ülikooli pooleli jättis. Mees proovis erinevaid töökohti. Pidama jäi rekkajuhi tööle. Autod on talle alati meeldinud.
Meie esimene laps ei olnud küll nii kiirelt planeeritud, kuid kõik järgmised olid minu jaoks teadlik valik.
Krister oli heal juhul nõus kolme lapsega. Kõik üle selle oli tema jaoks mõeldamatu.
Mehe õnneks leidus tema ümber suurel hulgal inimesi, kes oigasid juba siis, kui tuli välja, et kolmanda lapse asemel saame hoopis kaksi­kud. Sõbrad ja sugulased tegid Kristerile selgeks, et nüüd me sureme nälga. Tuletan meelde, et selleks ajaks olin ma juba kvaliteedijuhi töökohani jõudnud ning lapsehoolduspuhkusele jäin päris korraliku palgaga. Pealegi teadsin, et mind oodatakse töökohale tagasi.
Iga järgneva lapse sündides teadsin, et minu jaoks ei ole veel kõik. Mida rohkem ma kuulsin mehe sõprade ja sugulaste poolt kriitikat, seda enam püüdsin neist eemale hoida ning lastele keskenduda. Nii oligi meil varsti kuus imearmsat last.

Liiga lärmakas seltskond?
Mingil hetkel tabasin ennast mõttelt, et enamasti ma küll ei tea, kas me oleme seitsme- või kaheksaliikmeline pere.
Krister ei tahtnud meiega koos väga midagi teha. Tema jaoks pidavat meie seltskond liiga lärmakas olema. Rekkamehena töötades oli ta harjunud pikkadel sõitudel palju üksi olema. Mina mõtlesin, et siis oleks ta pidanud just meie seltskonda igatsema. Tegelikult oli vastupidi.
Mingi aja võitlesin sellega ja püüdsin meest pere juures hoida. Lapsed aga kasvasid ja muutusid iga hetkega üha rohkem minu meeskonnaks, toetavaks turvaringiks. Inimesteks, kes mõistavad maailma sellisena, nagu mina ja keda ei pea selleks veenma.
Krister tõmbus meist üha rohkem eemale. Mina aga pingutasin töö juures veel ja veel rohkem.
Enamus aega oli Krister sõidus. Kui ta ka kodus oli, siis ütles, et on tööst nii väsinud ja vajab lõõgastumist. Nii olid kogu majapidamine, laste huviringid ja suuresti ka selleks kõigeks raha teenimine minu õlul. Kristeri hobiks olid vanad autod. See tähendab, et tema palk läks suuresti sinna.
Jah, tihti selline elukorraldus ärritas, kuid samas mõtlesin, et võin õnnelik olla, et mul üldse mees kõrval on. Paljudel pole ju sedagi. Meestevaba Eestimaa. Meil oli ju koos toredaid hetki ka.

Ootamatu diagnoos
Eelmisel aastal sattusin suve algul aga mitmepäevase tõsise kõhuvaluga kiirabisse. Mind suunati kohe naistearsti juurde.
Arst tuvastas kohe mul põletiku ja tegi erinevad proovid. Mõni päev hiljem sain teada, et mul on emakakaelavähi eelne seisund. Arst kinnitas, et kui ma oma elustiili ei muuda, siis on järgmisel korral diagnoosiks emakakaela vähk.
Selline teade lõi mind rivist välja. Põhimõtteliselt polnud sel hetkel ju midagi hullu. Aga kõik laused, mis sisaldavad sõna “vähk” tekitavad minus kabuhirmu. Loomulikult tean, et paljud on vähist terveks saanud. Sama palju on aga lugusid sellest, kuidas väga noored ja tegusad inimesed on pidanud lühikese aja jooksul vähile alla vanduma. Mõtlesin hirmuga sellele, kui mu kuus last peaksid äkitselt ilma minuta jääma. Selleks polnud ma valmis.

Mõtlemisega vähi vastu
Hakkasin uurima igasugu materjali emakakaelavähi kohta. Nii jõudsin ühe tervendaja juurde, kes õpetas, et vähk on meis kõigis olemas. Meie ise aga loome eeldused selle aktiveerumiseks. See tervendaja rääkis, et kõik naissuguorganitega seotud vähid on haavatud naiselikkuse ja armastuse puudumise väljendus.
See oli minu jaoks äratuskell. Hakkasin oma elu analüüsima. Mõtlesin, mida enda päästmiseks teha saan.
Alustuseks rääkisin Kristeriga meie suhtest. Selgitasin talle ausalt olukorda. Tunnistasin esimest korda nii endale kui talle, kuidas ma ennast päriselt meie suhtes tunnen. Kunagisest tunnetest polnud enam midagi järel. Andsin talle aega mõelda, mida tema ootab. Seejärel istusime rahulikult kahekesi maha ja panime kirja, millisena me mõlemad oma ühist elu näeme.

Muutused elukorralduses
Müstiline on see, et sain nagu enda abikaasa tagasi. Ma ei tea, kas Krister mõistis äkitselt, et võib mu kaotada. Või oligi ta oodanud, et ma kuidagi oma nõrkust tunnistaks? Igatahes hakkas mees minu eest hoolitsema ja tundsin ennast taas armununa nagu ülikooli ajal.
Teiseks suureks teemaks oli töökoht. Sain aru, et tegelikult on meie firma suht naistevaenulik. Pidasin aastaid ennast asendamatuks, sest mul oli nii palju tööd. Nüüd mõistsin, et töötasin nagu hobune, sest tegin mitme inimese tööd.
Lahkusin sellelt kohalt ja asutasin firma, kus teen erinevatele firmadele samu töid, mida kvaliteedijuhina. Nüüd saan aga sama töö eest hulga suuremat palka ning ka tööaega rohkem planeerida, nii et see arvestab mu pere huvidega.

Armastatud tunne
Krister aitab nüüd rohkem lastega ja ka rahaliselt. Seega on mul vähem stressi nii kodus kui tööl.
Taasleitud suhe abikaasaga on minus vägagi armastatud tunde tekitanud. Viimane visiit naistearsti juurde kinnitas, et praeguseks on kõik negatiivsed arengud mu kehas peatunud. Nii et elumuutustest oli kasu.
Minu tänane sõnum on, et me ei pea naistena kannatama, sest negatiivsed tunded sõna otseses mõttes tapavad!
Tuleb ise ennast armastada ja siis saavad ka teised meid armastada.”

Heli Künnapas

 

0 kommentaari Lisa kommentaar