horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Lahkumispäevad

Üks vale otsus määras Kalle elu kümneks järgnevaks aastaks. Kas oma eksimust mõistes on veel võimalik ­midagi parandada?

Mäletan seda päeva nii selgesti, justkui tegemist oleks olnud eilse õhtuga, kuigi tegelikult sündisid kõik need mõtted, laused ning meeleheitlikud appikarjed, et keegi mu südamehäält kuuleks, kümme aastat tagasi.
Ühel laupäeva hommikul helises pinevalt minu mobiiltelefon. Tegelikult vihkasin seda, kui mulle laupäeva hommikul, või üldse nädalavahetustel helistati. Enamasti olin reede-õhtusest või ööl vastu pühapäeva toimunud pidutsemisest nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnatud. Raskest pohmelusest rääkimata ning sageli hoopis mõne klubis või baaris kohatud näitsiku kaisus.
Sellisel hetkel, kui peidad pea sügavalt teki alla või alustad hommikut, kahtlemata viimaseks jäävat armumängu oma uue vallatusega, pole mingit igatsust vastata kellegi kõnedele. Seda teadsid kõik mu sõbrad, perekond. Lihtsalt ütlesin neile, et mind ei eksisteeri nädalavahetustel, kui just välja arvatud need tüütud perekondlikud kohustused või gümnaasiumi, hiljem ülikooli-aegsed olengud koos lähedastega, olgu nendeks siis oma pereliikmed, sugulased, kaasõppurid või lihtsalt mingid jorsid, kellega sai kusagil kohtutud, ringi töllerdatud. Chillitud ja hängitud, nagu tol ajal ja veel praegugi on populaarne oma mõttetut tegevuse­tust õigustada.
Mõttetu olemasolu, mille ainsaks väljakutseks on rihm lõdvaks lasta. Ajal kulgeda lubada, sest enamasti täitsid minu nooruspõlve, juba lapseeast saadik õpingud, justkui suur Lenin ise oleks ikka ja jälle korranud oma kuldseid sõnu.

Kõik oleks justkui hästi
Ometi oli nüüd ülikool äsja selja taha saanud. Kraad käes. Cum laude Tartu Ülikoolist. Cum laude õigusteadustes. Väljakutsetele avatud jurist, keda pole võimalik elul ega inimestel murda, murdusin ometi sellel laupäeva hommikul, alistudes enne kella kümmet helisenud mobiilitelefoni pininale, mida võimendas vibratsioon. Viimane oli veel sisse jäänud möödunud ööst klubis, mille valgusvihkude, meeletu tantsumuusika ning üleüldise inimlärmi keskel pole võimalik kuulda iseenda häältki, saati siis mingit telefoni, kuid ometi klubiöödel läheb seda alalõpmata tarvis. Kunagi ei või teada, millisele sõbrale sina meelde tuled või milline preili sulle endale sel ööl meelde tuigatab, kohustamaks talle tingimata helistamast, välja kutsumast. Ennekõike oli telefoni siiski klubides vaja selleks, et numbreid salvestada, kuigi juba paar nädalat hiljem viskasin need kõik ajaloo tumedasse solgipange, sest mul polnud mingit kavatsust mingi piigaga uuesti kohtuda. Piisas ühest vallatust seiklusest. Ühest kirgede ööst, täis seksi, mis võis kesta järgmise õhtuni, kuid mitte kauem. Minu südames elas keegi teine. Minu kursusekaaslane Elise.
Minu suureks hämmastuseks tol saatuslikul hommikul just tema mulle suvatseski helistada, kuigi mul polnud vähimatki ettekujutust, miks ta seda tegema peaks. Olime alles üleeile koos aega veetnud, kirgedelõõmas voodis ja köögilaual püherdanud, teades, et meie suhtel on tulevikuväljavaateid, kuid olime neisse aastate jooksul vaid üksikuid tuuleiile puhunud. Meil polnud suhte edendamisega kiiret. See toimis nagunii. Tunded olid vastastikused, kuid teadmine, et kaasajal on määravaks mitte kiire sigimine, kuldsõrmus sõrmes, vaid haridus ning karjäär, olime teinud oma selged valikud, et enne ülikooli lõpetamist, aastaid töörügamist mingist kooselust, saati siis abielust ei hakka me kõnelemagi.

Täiuslik harmoonia
Vajutasin närviliselt telefoni rohelisele klahvile. Köhatasin, et kuidagi unesegasena, hääl veel möödunud öö röökimisest, pop-bändile kaasaelamisest kähedana vastata: "Hallo! Tere, Elise! Kuule, kas sa võiksid hiljem helistada? No õhtul näiteks? Mul on tõeliselt niru enesetunne. Tead isegi. Laupäev."
Kujutasin ette, kuidas ta muigab. Võib-olla oli tal endalgi üsna laastav olla. Võib-olla oli ta aga äsja väljunud kuumast vannist, olles pähe seadnud rätiku, istudes magamistoa peegellaua ääres, silmitsedes oma erakordselt lummavaid rohelisi silmi, silitades õrnalt siidist nahka, mis veel vannisoola järele hurmavalt lõhnas. Olin neid hommikuti nendel hetkedel jälginud, võtnud nii ihu kui ka hingega.
"Tere hommikust, Kalle! Ma ei saa sulle õhtul helistada. See tähendab, ma saaksin küll, aga asi on pakiline. Kiireloomuline, tõepoolest. Ma ju tean, et nagunii sa kusagil jälle pidu panid ja võib-olla on mõni linnuke sul kõrval või suisa mitu, kuid ma pean just nüüd helistama. Saad aru? Asi on pakiline!"
Elisest polnud muidugi midagi kummalist aimata, millega oma nädalavahetusi, sageli ka argiöid sisustan. Olime kokku leppinud, et oleme vabameelses suhtes. Teadsime, et see ei saa olla takistuseks meie tunnetele. Armumisele. Armastusele. Olime koos juba kümnendast klassist saadik.
Meid liitis liiga palju selleks, et suhetesse mõrasid tekiks. Tegelikult polnud me kõigi nende aastate jooksul isegi tülitsenud. Seda võiks vist täielikuks harmooniaks, teineteisemõistmiseks nimetada. Millekski, mis on nii ainulaadne, et kui sa ise seda ei kogeks, siis arvaksid, et tegemist on muinasjutuga, millel pole kahekümne esimese sajandi väärtustega (kui selliseid veel üldse inimsuhetes leidub, sest juurat õppinuna mõistad hästi, et kaasajal selliseid väärtusi noorte suhetes pole) mingit seost ei unes ega ilmsi.

Veidi kentsakas ettepanek
"Räägi, kallis, mis lahti?" küsisin, haarates voodi kõrvalt gaseeritud veepudeli, et ennast pisutki turgutada.
"Meil on vaja kohtuda. Mitte ainult meil, vaid ka Hertal ning Ristol."
"Appi, halastage, mu pea lõhub ja sa räägid mulle hommikul kell kümme, et meil on vaja sinu, Herta ning Ristoga kohtuda! Muidugi me võime seda teha, aga selle jaoks oleks võinud ju ka õhtul helistada. Nagunii ma kavatsen täna õhtul kuhugi välja minna. Tead isegi, et käin peaaegu igal nädalavahetusel väljas ja ülikool on ju äsja läbi saanud, ma pole töölegi läinud. Meil on aega ju õhtul sellest rääkida ning kohtuda."
"See on tõesti pakiline. Mõistad? Pakiline, kallis Kalle!"
Mõtlesin endamisi, et miks ja mille eest on mind ometi sel hommikul karistatud, kuid vaikisin, vastates: "Hästi, hästi. Loomulikult, kui see on nii pakiline, nagu sa väidad, siis me võime ju sellest nüüd rääkida. Nüüd selle neetud aja kokku leppida, et täna kohtuda, kuid mitte enne õhtut. Saad aru? Alles õhtul. Eks ole?"
Võib-olla poleks ma mõningaid sõnu tarvitanud, kui oleksin sel hommikul, veepudel ikka veel suul, teadnud, kui neetuks kujuneb kokkulepitud õhtu. Õhtu kümme aastat tagasi.
"Me broneerisime täna hommikul laua. Õhtul kell 20.00 Glorias. Sulle sobib?"
"Jah, mulle sobib! Näeme õhtul, mu kallis. Ma armastan sind!"
"Mina sind samuti, Kalle! Ära palun unusta ja ärka ometi üles! Mine vanni. Las ema teeb sulle kohvi. Issand, telli hiina toitu koju või burgereid. Tead ju, kui head on burgerid, kui sul on tõeliselt paha olla. Või las ema teeb kartulisalatit lõunaks."
"Jah, jah, küll ma ärkan, aga praegu ma tahan küll veel magada."
"Õhtul kell 20.00. OK?"
"Jah, jah, ok, ma olen kohal. Kui see on nii pakiline. Nii pakiline, et sa pead mulle sellest neetud kümme tundi varem teada andma! Oh! Näeme õhtul, eks ole? Ciao!"
"Bella, ciao! Ciao, ciao!"
"Bella, ciao! Ciao, bella, ciao!"
Vajutasin punasele klahvile, lõpetades kõne. Rohelise ja punase klahvi vahele jäi mingi valge klahv. Noh, mul polnud siis veel i-phone. Tegelikult ei hooli ma sellest kaasajalgi eriti mitte, kuid töö nõuab. Pead pidevalt olema nii telefonis, netis kui igal viisil kättesaadav. Sa pead olema igaühe ja kõigi jaoks olemas. Kui tüütu ja ebainimlik!

Naine nagu Itaalia lipp
Sellel hommikul aga meenutas see mobiili klaviatuuride värvide mäng mulle üht ööd Elise vanemate korteris vanalinnas. Ta ema ja isa olid taas puhkusel. Nad puhkavad pidevalt. Nagu enamus inimestest, kelle töö teevad ära teised, kuid koore riisuvad omanikud – ja minu kallima vanemad on just sellised. Kahjuks või õnneks, seda ma ei teagi, kuid sellised nad on ning mina olen ja olin tol hetkel sellega leppinud.
Punane, roheline, nende vahel valge telefoniklahv ning telefonis kõlanud "Bella, ciao!" meenutasid mulle ööd, mil olime armumängu tippu jõudnud, otsustades minna ja elada selles ajastus, selles keskkonnas, mida mõlemad jumaldasime. Minna vabadusse, võidelda. Haarasin Elise töölaualt akvarellid, pintslid. Tema alasti keha oli valmis. Ta naeratas mulle meelalt. Ta poseeris, teise käega lülitades sisse plaadimängija, mille võimsatest kõlaritest hakkasid kõlama vabaduse, ihaluse, hüvastijätu ning võitluse hüüded.
See oli Manu Chao versioon legendaarsest Itaalia rahvaviisist, millest kujunes Teise Maailmasõjaajal vabaduse hümn. Tegelikult sai sellest loost vabaduse ning võitlusvaimu hümn igavseseks. Tänagi lauldakse seda revolutsioonidel, vastupanuliikumistel, kuid sel hetkel oli sellel meie jaoks eriline tähendus. See tähendas vabanemist. Nagu nendes "Bella, ciao!" laulusõnades lausutakse, siis ärgati hommikul, märgates okupante. Sellel ööl olime kohanud sisemisi okupante. Neid, kes meid röövisid. Need olime meie ise. Meie kompleksid. Need sundisid mind haarama akvarellid. Pintsli.
Liikusin maalides mööda tema pehmet keha. Minu silmad põlesid tema silmades. Liikusin üha edasi, kehaosa kehaosa haaval, värv värvi järel, kuni Elisest sai Itaalia lipp, mille taustaks kõlas ikka Chao "Bella, ciao!" Sellest hetkest alates lõpetasime kõiki oma vestlusi, kirju nende lihtsate, kuid tähenduslike sõnade ning klaasi calvadosiga.
Nüüd olin sunnitud ennast voodist üles ajama. Liikusin alasti kapini. Avasin selle. Muigasin, valades klaasi calvadosi, nautides selle kirgastavat maiku, mis loob elu ning armastust. Armastust oli mul vaja. Tõmbasin hommikumantli selga, hüüdes allkorrusel toimetavale emale, et ta mulle pannkooke küpsetaks, kui vanni olen lõpetanud.

Šampanja ja vaikus
Päev oli lõppenud, õhtu saabunud, kui tänavanurgal, pitsarestorani kõrval märkasin Hertat ja Ristot. Nad lehvitasid ja hõikasid mulle midagi, kuid olin alles Vabaduse väljakul, mistõttu nende sõnad kostusid vaid võõrastele kõrvadele. Olles oma sõpradele lähemale jõudnud, kuulsin selja taga tõttavaid samme. Pöörasin pilgu. Loomulikult oli see minu bella Elise, kes tikkkontsadel ja tulipunases miniseelikus minu poole jooksis. Haarasin ta enda käte vahele, sosistades kõrva hellusi.
"Te ikka tõesti oskate üllatusi pakkuda. Helistada nii vara hommikul, et nüüd õhtul kohtuda. Naeruväärne, kas pole?" tegin etteheiteid kolmikule, kui Gloriasse sisse astusime. Mehed valgetes ülikondades, minu Elise tulipunases miniseelikus ja võrksukkades ning Herta mustas, põlvi varjavaid seelikus.
Istusime lauda. Soovisin pärida menüü järele, ent kaaslased teatasid, et kõik on korraldatud ning viivu pärast avati šampanjapudel.
Küsisin: "Mida me tähistame?"
Tegelikult ei tähendanudki esimese dringina šampanja joomine alati millegi tähistamist. Sageli oli sellest kujunenud meie argirutiin, kuid arvestades asjaolusid, kuidas mind juba varahommikul oli lunitud restorani tulema, siis pidi selles õhtus olema midagi erakordset. Ehk oli Herta ning Risto suhe jõudnud teatud staadiumisse? Võib-olla olid nad salaja kihlunud? Mu peas pöörles miljoneid küsimusi, kui lobisesime tühjast-tähjast juues esimese pudeli kihisevat. Sellele järgnes teinegi, misjärel jõudsime veini ning eelroogadeni.
Minu kimbatus süvenes. Kannatlikust ootamisest kasvas kiiresti ärritus, kui oma kallimale silma vaadates aru pärisin. Abiotsivalt, justkui segaduses, pööras ta oma rohelised silmad seltsikaaslastele suunas.

Raivo Kaer

Jätkub ajakirjas...

 

0 kommentaari Lisa kommentaar