horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

„Lapsena tahtsin saada indiaanlaseks...”

Andra Veidemann kinnitab, et sellist ­saladust, mida ta põhimõtteliselt välja ei ­tohiks rääkida, tal ei olegi.

Kas usute ettemääratusse ja sellesse, et meid juhib saatus?
Vana-Kreeka filosoof Herakleitos on öelnud, et inimese iseloom on tema saatus. Vaadates tagasi oma kuuekümne kolmele elatud aastale, arvan ma, et Herakleitosel oli tuline õigus. Seetõttu võiks sellele küsimusele vastata nii, et paljudes olukordades ja ka pöördelistel eluetappidel olen käitunud vastavalt oma iseloomule, kasvatusele, haridusele, mis omakorda on aluseks minu veendumustele, mis oma sügavamas sisus on ikka paljuski needsamad, mis kümme, kakskümmend, kolmkümmend aastat tagasi. Elu on selle aja jooksul muutunud küll väga kiiresti ja on tulnud kohaneda uute oludega.
See aga ei tähenda, et minagi oleksin läbi teinud samasuguse pööristormi kui aeg ja asjaolud minu ümber. Vananemine on elu loomulik osa. Olen püüdnud jääda ikka iseendaks. See on minu saatus.

Kuidas teist poliitik sai?
See, et ma poliitikaga tegelema hakkasin, oli/on kindlasti paljuski tingitud minu iseloomust ja ka veendumustest. Kui jõudis kätte aeg, kus oli võimalik eesti rahval ja põhimõtteliselt meist igaühel eraldi saada ajaloo objektist selle subjektiks, oli minusugusel raske või peaaegu võimatu sellest kõrvale jääda ja mitte osaleda. Laulva revolutsiooni aastatel oli väga vähe üritusi, millest ma osa ei võtnud. Eesmärk oli, või vähemalt näis meil kõigil olevat ühine. Erinevad olid aga peaaegu algusest peale arusaamad, kuidas see eesmärk, vabadus, iseseisvus saavutada, kätte võidelda jne. Tagantjärele mõeldes oli see justkui üldrahvalik ajurünnak, kus suuremat tähelepanu ei pälvinud need, kes põhiliselt rääkisid sellest, kuidas ei saa, vaid need, kes kirglikult arutasid ja vaidlesid selle üle, kuidas saab. Miitingud, meeleavaldused, avalikud arupidamised oli minu tolleaegse igapäevaelu loomulik osa. Hirvepargi meeleavaldusele ei saanud ma minna, sest mul oli kaelas närvipõletik ja arst oli määranud voodirežiimi. Meie tolleaegse kodu akendest, mis avanesid Vana-Posti tänava poole, sain aga ometigi osa rahva kogunemisest ja õhtul käisin ka Lindakivi juures, kael kõvasti kinni mässitud ja pentalgiini tablett valu vaigistamas.

Kelleks te lapsena saada soovisite?
Lapsepõlves ma poliitikuks kindlasti saada ei soovinud. Mäletan, et tahtsin saada indiaanlaseks, bussi konduktoriks ja üsna varajasest lapsepõlvest unistasin ka näitleja elukutsest. Viimane oli lisaks eestlaste üldisele teatrilembusele ja väga paljude noorte tüdrukute sellesuunalistele unistustele seotud asjaoluga, et mu kadunud isa Enno Eesmaa oli ooperi -ja operetisolist ning seetõttu oli mul võimalus juba varases lapseeas teha tutvust teatriga nii vaatajate poolelt kui lavataguse maailmaga. See tundus eriti põnev oma kostüümiaitade, grimeerimistubade, ringi sagivate tuntud ja armastatud lauljate ja näitlejatega, kelle ümberkehastumine selles lavataguses maailmas oli lausa lummav. Lauljaks ma saada ei tahtnud, noodid ja noodist laulmine ning mängimine tundus sel ajal liiga keeruline. Kuulmine olevat mul olnud aga peaaegu absoluutne. Isa laskis mul teinekord uusi lööklaule ja šlaagreid ette laulda, sest lisaraha teenimiseks juhendas ta ka isetegevuslikke lauluansambleid. Teinekord otsis ta n-ö koostöös minuga uut repertuaari. Mulle see „töö“ väga meeldis. Isa mängis hästi klaverit ja akordioni ja sellised ühislaulmised olid väga lõbusad. Veel keskkoolis pidasin plaani minna katsetele konservatooriumi lavakunstikateedrisse, kuid see oli üks väheseid plaane, milles isa mind ei toetanud. Ta hoiatas mind võimalike pettumuste eest, millest ehk kõige valusamaks võib osutuda asjaolu, et sinu oskused ja võimed ümber kehastuda, sõnumit publikuni tuua jne. osutuvad keskpärasteks. Teatrisse pürgides unistavad ometi kõik laval säramisest, peaosadest ja kauakestvatest aplausidest tänuliku publiku poolt. Kõigele lisaks oli mul ka teada see, et minu vennal olid olnud samasugused soovid ja tahtmised, ent isapoolsed soovitused olid olnud samad. Kui mina vaevlesin elukutse valikute sees ja vahel, siis oli mu vend Enn Eesmaa juba Eesti Televisioonis ja väga rahul sellega, et tema teine suur unistus, töötada televisioonis, oli täitunud. Arvan, et oleksin ka vaatamata isa manitsustele siiski lavakunstikooli sisseastumiskatsetele läinud (iseloom oli/on selline), ent juhtus nii, et sel 1973. aastal kui ma keskkooli lõpetasin, lavakunstikooli vastuvõttu ei olnud. Otsustasin siis kähku, et aasta otsa ma niisama ootama ei jää, vaid üritan minna ülikooli õppima midagi, mis mind väga huvitas, kuid mida meie koolis, eriti keskkooli osas liiga vähe ja tendentslikult õpetati, nimelt Eesti ajalugu. Vaekausil oli ka eesti keel ja kirjandus, sest kirjandeid mulle kirjutada meeldis ja raamatuid lugeda samuti, ent ajalugu jäi peale. Konkurss ühele kohale oli sel aastal ajaloo osakonda ülikooli kõrgeim, aga ma sain sisse.
Esimese kursuse lõpus siiski mõtlesin veelkord põhjalikult järele, kas siiski mitte minna vastuvõtukatsetele teatrikooli, kuid selleks ajaks oli Tartu juba armsaks saanud, mul oli palju sõpru ja ülikoolikaaslasi, kellest ma enam loobuda või vähemalt kaugele jääda ei tahtnud.

Kas te müstikasse usute?
Huvitaval kombel oli minu ajaloohuvi seotud ka nende müstiliste lugudega, mida ma lapsepõlves oma vanaemalt kuulsin, kes viisteist aastat oma elust elas liikumatult. Ta põdes mitmesuguseid liigestehaigusi, mille tulemusena istus päeviti oma sohval ja ööseks sõidutas mu võõrasvanaisa ta magamistuppa ning aitas voodisse. Vaatamata sellele teadis Karjaaru Anna (minu vanaema) peaaegu kõike, mis külas toimus ja nii mõnigi kord astusid naabrid või kaugemaltki oma küla inimesed meile sisse ja küsisid vanaema käest, mis külas uudist. Paljud oma lapsepõlvesuved veetsin maal vanaema juures, sest ema abi kulus kahele vanainimesele marjaks ära. Muidugi käisid ka teised minu tädid ja onu maal majapidamistöid tegemas, lehmale heina niitmas, pesu pesemas, nii nagu puhkused ja tööst vaba aeg lubas. Vanaema oli mul aga jutukas ja kui jalad või muud luud ja kondid väga ei valutanud, oli ta nõus mulle ja mu tädipojale vanast ajast igasuguseid lugusid rääkima ja teinekord ka kannelt mängima. Siis kuulsime ka sellest, et minu vanaisa, kes suri kahjuks väga noorelt, oli rahvaluulet lausa kogunud ja Tartusse muuseumisse läkitanud. Oli see siis vanaisa või keegi teine, aga meie talule kord kuulunud põldude keskel kivihunnikus olevat rahaaugu tuld põlemas nähtud. Võõrasvanaisa näinud aga oma silmaga, kuidas ühel pimedal ööl üle meie lepiku kratt naabertalu poole lendas. See kõik oli väga põnev ja natuke ka hirmutav, eriti siis, kui pidid öösel kuuri otsas asuvasse kemmergusse minema. Võõrasvanaisa oli usklik inimene, aga see ei seganud tal kaljukindlalt uskumast, et ta ikka päris kratti lepiku kohal tuiskamas oli näinud.

Kas nõiad on päriselt olemas?
Nõidadest või rahvaarstidest sain ma rohkem teada siis, kui ajalootudengina spetsialiseerusin eesti etnograafiale. Õieti oleksin ma tahtnud hakata tegelema rahvausundiga, kuid sellisele „ebateadusele“ mul spetsialiseeruda ei võimaldatud. Juhtus aga nii, et minu hilisem juhendaja dr. Ants Viires oli käinud tollases Leningradis ühel etnograafia-alasel konverentsil, kus oli otsustatud, et „liiduvabariikides“ peaks leidma tudengeid, kes tahaksid keskendatumalt hakata tegelema rahvameditsiiniga. Minu tolleaegne etnograafia õppejõud, dotsent Arved Luts teadis minu rahvausundihuvi ja soovitas mul hakata tegelema rahvameditsiiniga, sellega koos avanevat mul võimalus ka rahvausundiga tegeleda. Nii ma tegingi ja tookordset otsust ei kahetse. Mul avanes võimalus heita pilk meie esinanemate mõttemaailma, mis oli ootamatult korrastatud ja toimis oma reeglite järgi. Ajaliselt olid minu võimalused muidugi piiratud, ja piiratud olid ka minu teadmised seda valdkonda kõigekülgselt uurida. Küll aga täiendasin oma teadmisi nii rahvaluule kui teaduse, selle aluseks olevate kogude, keeleteaduse , meditsiini ajaloo ja mõtteloo valdkondades. Vastust otsisin kolmele suurele küsimuste ringile: miks inimesed arvasid ja uskusid, et haigused tulevad sellest või teisest, millised olid inimeste arusaamad kõige üldisemalt ja mõne haiguse puhul konkreetsemalt selle kohta, millised arvati olevat haiguse põhjustajad ja miks nende raviks kasutati just neid vahendeid, ravimtaimi, ka ohverdamist, „sõnade“ peale lugemist, jne. Meenutan siinkohal, et tegime koos dotsent Lutsuga tõsiseid pingutusi, et pääseksin kuulama eesti keele ajaloo loenguid. See meil ei õnnestunud, sest tegemist oli erinevate teaduskondade ja osakondadega. Tänasel päeval valib üliõpilane ise oma pea- ja kõrvalained ning see loob aluse ka mitmekülgsemaks uurimistööks. Jätkuks ainult üliõpilasi ja nendel tahtmist neid võimalusi realiseerida.

Kas te ise olete ebamaiste jõududega tegelejatelt abi otsinud?
Nõidade, selgeltnägijate ja ennustajatega ma kokkupuuteid ei ole otsinud. Sellega olid hakanud tegelema teised uurijad. Eraldi sellest lasksin ma üliõpilaskandidaadina ühel roma naisel Toomemäel ennustada, kas saan ülikooli sisse või ei saa. Olime seal ühe klassiõega kahekesi. Mulle ennustas ta, et saan sisse, sõbrannale aga, et tuleb veelkord proovida. Nii ka läks, klassiõde sai ülikooli sisse teisel katsel. Teine, veidi tõsisemaks võtnud kogemus pärineb jällegi Tartu aegadest, kui ühele rahvusvahelisele konverentsile saabunud psühholoogia tudeng mulle tolleaegses vanas Pälsoni ühiselamus kaarte pani. Tagantjärele mõeldeski tundub hämmastav, kui palju tema ennustustest on täide läinud. Oli tegemist suurepärase psühholoogiga või lausa ehtsa „kaardimooriga“, sellele küsimusele ma vastata ei oska. Tänapäeval, kui kõigega on võimalik teha äri, suhtun ma, loodetavasti terve skepsisega kõigisse nendesse meedia vahendusel pakutavatesse selgeltnägijatesse, nõidadesse ja imearstidesse. Ent üht õpetas rahvameditsiini uurimine küll: usk võib teha imesid. Kui patsient usub, et arst või ravitseja on pannud sulle õige diagnoosi ja ta teab, kuidas antud haigust ravida, võib see tervenemisele oluliselt kaasa aidata. Platseeboefekti toimimine on selle tunnistajaks.

Kas teis eneses on selgeltnägijageene?
Teadaolevalt minu suguvõsas ravitsejaid, nõidu või selgeltnägijaid ei ole olnud. Küll aga tundis minu vanaisa Juhan Karu, kes oli pärit Põhja-Viljandimaalt Pilistvere kihelkonnast, suurt huvi rahvaluule vastu ja olevat kirjutanud üles rahvapärimuslikke lugusid. Väidetavalt oli ta neid saatnud ka Tartusse. Tartu Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis endale materjale otsides ja süstematiseerides ma selle vastu ka huvi tundsin, kuid tema poolt saadetud matejale ei leidnud, võimalik, et ma ei otsinud õigest kohast. Minu täna üheksakümne kaheksa aastane (!) ema oli kaheksane, kui tema isa suri. Küll aga olen kuulnud nii oma vanaemalt kui emalt ning ka tänaseks juba lahkunud tädidelt ja onudelt, et suguvõsas liikunud üks legend, mille kohaselt viimane muistse väikemaakonna Nurmekunna viimane vanem, Vidames, kes ka Läti Henriku kroonikas ära märgitud, olla olnud meie kauge esiisa. Tänagi eksisteerivas Koksvere külas Põhja-Viljandimaa vallas oli Pärdijüri talu, kust mu vanaisa ka pärit oli. See olevat olnud väga vana talu ja minu vanaisa väitel olnud selle talu peremehed olnud alati vabad talupojad. Talumaad aga piirnenud Vidamehe sooga, mida sealtkandi rahvas veel möödunud sajandi 80ndatel aastatel mäletas. Igal juhul ilus legend, mida lastele ja lastelastele jutustada.

Teie abikaasa on Rein Veidemann. Millal ja kuidas te temaga tutvusite ning millal abiellusite ning kas ka selles osas võib olla saatusel oma roll?
Kindlasti oli ka juhusel oma roll, ent meie lähem tutvus sai alguse sellest, et meil olid ühised huvid. 1979. aasta varakevadel Eesti Etnograafiamuuseumi (nüüd jälle algse nimega Eesti Rahva Muuseum) aastakonverentsil tervitasin tuttavlikult Tartu Kirjandusmuuseumi tolleaegset teadussekretäri Rein Veidemanni. Olin teda kohanud muuseumi koridorides, sest korjasin sageli oma uurimistööks materjali muuseumi rahvaluule arhiivis. Reinu hakkas huvitama, kes see noor naisterahvas on, ning õhtul ülikooli vanas kohvikus, kuhu konverentsil osalejad lõpupeoks kogunesid, rääkisime pikalt juttu ja sai paar tantsutuurigi tehtud. Suur oli aga minu üllatus, kui paar päeva hiljem Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi etnograafia sektorisse tööle jõudsin, ootas mind töölaual kutse juba Kirjandusmuuseumi ühele üritusele ja Reinu lühike kaaskiri, et ta väga ootab mind Tartusse. Nii see lugu hakkas arenema. Sama aasta jõululaupäeval (mis ju ENSVs mingi püha polnud) andsime Tallinna Perekonnaseisu Büroosse sisse avalduse abiellu astumiseks. Registreerimine leidis minu soovil aset 29. veebruaril 1980 (oli liigaasta!), sest arvasin, et vaatamata ebausule, võib ka „ebasoovitaval“ kuupäeval sõlmitud abielu olla õnnelik ja kesta kaua. Käesoleva aasta veebruari lõpul tähistame seega oma 39. pulma-aastapäeva.

Milliseid ameteid olete oma senise elu jooksul pidanud ning millist tööd praegusel ajal teete?
Üsna mitmeid. Ajaloo Instituudis töötasin üheksa aastat ja uurisin eesti rahvameditsiini. Läbisin aspirantuuri ja tegin ära kandidaadimiinimumi eksamid ning vajalik arv publikatsioone oli ka olemas. Kuid väitekiri jäi pooleli kahel põhjusel. Esimene neist oli tõsiasi, et Eestis ja eesti keeles ma oma väitekirja kaitsta ei oleks saanud. Vene keelde oleks selle töö tõlkimine olnud väga raske, isegi mu hea kolleeg Igor Tõnurist, kes oli õppinud etnograafiat Moskva ülikoolis ja kaitsnud oma väitekirja Eesti kandle ajaloost, tunnistas, et sellist tööd, nagu minu oma, on vene keelde liiga raske tõlkida. Pealegi hakkasid pöördelised sündmused Eestis järjest hoogu võtma, Rein oli Rahvarinde sünnist alates selle tegevusega tihedalt seotud ning kui mina oleksin veel nõudnud võimalust Tartu arhiivides tööd teha, oleks meie väike tütar oma vanematega saanud koos olla üsna harva. Olen väga tänulik oma vanematele, kes Anna-Mariat sageli hoidsid ja mu isa tütretütrega Nõmme tänavatel ja parkides pikki jalutuskäike tegi.
Mina läksin aga Jaak Jõerüüdi kutsel tööle Kultuuriministeeriumisse, kus töötasin kirjasõna osakonnas nõunikuna, seejärel osakonna juhatajana. Oli alanud kirjastuste ja teiste taoliste organisatsioonide lahtiriigistamise protsess, mis kohati oli üsna valulik nende juhtidele. Üks mälestuväärne töö oli ka omaaegse Glavliti (Trükistes Riikliku Saladuse Kaitse Peavalitsus) Eesti osakonna likvideerimine. Ülevõtmisaktil on ka minu allkiri. Samal ajal organiseerisin ma konsultatiivnõukogu, mis hakkas tegelema Eesti kirikute ja koguduste ideoloogilisest „pagendusest“ välja toomisega. Ka läks likvideerimisele NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Usuasjade Nõukogu volinik Eesti NSV-s - institutsioon, mida juhtis tol ajal Rein Ristlaan. Selle asemel kutsuti ellu Usuasjade Talitus Kultuuriministeeriumis osakonna õigustes. Tookordne kultuuriminister Lepo Sumera määras mind selle talituse juhatajaks. Mäletan, et peale väikese arhiivi sain enda käsutusse tühjad ruumid, kus isegi telefoniaparaadid olid põrandal. Lauad ja toolid ning muu mööbel, millest osa pärines ilmselt viimase Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi kabinetist, viidi ära nii Toompeale kui ka Kadriorgu.

Kuidas te suurde poliitikasse jõudsite?
Ja siis tuli aasta 1992, kui Eesti kodanikud hakkaid valima endale esimest Riigikogu koosseisu taastatud Eesti Vabariigis. Kandideerisin Riigikokku Rahvarinde nimekirjas ja osutusin üle noatera valituks. Minu valimiskampaania piirdus tillukese artikliga ajalehes Õhtuleht. Selles Riigikogu koosseisus olin ma õiguskaitse komisjoni liige, mis andis hea juriidilise kooli, sest selle komisjoni laualt käisid läbi kõik suuremad Põhiseaduslikud raamseadused, mille vastuvõtmine pidi toimuma kiresti, et Eesti riik saaks riigina toimima hakata. Kolmapäevased istungid, kui vaadati läbi valitsusest tulnud eelnõusid, venisid sageli varaste hommikutundideni. Majandusalastesse keerdkäikudesse pühendas mind Liina Tõnisson, kes oli mu Riigikogu „pinginaaber“. Sotsiaalvaldkonna küsimustes sain alati pöörduda Siiri Oviiri poole, kes oli olnud sotsiaalminister Edgar Savisaare vaitsuses. Lisaks võrratu kogemus kuulata Riigikogus selliste saadikute, nagu Jaan Kross, Jaan Kaplinski ja paljude teiste vaimusuurustest Riigikogu liikmete filipikaid. Paremat „koolitust“ oleks olnud raske tahta. Järgmises Riigikogu koosseisus olin väliskomisjoni aseesimees ajani kui lagunes Tiit Vähi poolt juhitud koalitsioon, kuhu kuulus ka Keskerakond. Põhjuseks sai puhkenud „lindiskandaal“. Minust sai lühikeseks ajaks Keskerakonna esimees, kuid pärast Edgar Savisaare naasmist erakonna etteotsa, osutus minul ja paljudel teistel võimatuks Keskerakonnas jätkata. Keskerakonna fraktsioonist lahkunud liikmetega asutasime Arengupartei, mille esimeheks mind valiti, ent vaatamata tänagi aktuaalsele programmile, sellele erakonnale pikka iga ei antud. Küll aga kutsus Tiit Vähi mind oma valitsusse euroministriks ja seda tööd jätkasin ka Mart Siimani valitsuses ajani, kui euroministri ametikoht likvideeriti ja minust sai portfellita rahvastikuminister. Sellest ajast võiks raamatu kirjutada, kuid siinkohal piirdugem vaid fakti konstanteerimisega. Minu ajal sai ellu kutsutud näiteks Integratsiooni Sihtasutus, mis tegutseb tänase päevani.
Järgmisesse Riigikogu koosseisu ma valituks ei osutunud. Tänu mitmetele keerdkäikudele kandideerisin Rahvaliidu nimekirjas, kelle valijatele jäi ilmselt arusaamatuks nii Arenguprtei lugu kui ka minu pürgimine maarahva esindajaks.

Mis saab poliitikust, keda tagasi ei valita?
Mina töötasin paar aastat omaegses kirjastuses „Ilo“ peatoimetajana, kus kulus marjaks ära minu kogemus töötamisest kultuuriministeeriumis kirjasõna osakonnas. Siis aga kutsuti mind Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni nõunikuks ning sealt omakorda läkitati mind Arnold Rüütli palvel tema presidendikampaaniat toetama. Pärast valimisi olin vist esimene, kelle president Arnold Rüütel oma nõunikuks kutsus. Esialgu tegelesin Kadriorus peaaegu kõigega, ent kui sai ametisse presidendi kantselei direktor Tarmo Mänd, hakkasid minu ülesanded vähenema, kuni president otsustas ellu kutsuda Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse (ÜLSA) ja mind määrati selle Sihtasutuse juhatuse liikmeks. Ka sellest perioodist võiks ja isegi peaks kirjutama raamatu. Üle kahe aasta Moskvas töötatud aeg oli ühest küljest väga huvitav, teisest küljest väga pingeline, sest sellesse aega jäi ka Pronkssõduri teisaldamine Tõnismäelt Kaitseväe kalmistule, millele järgnesid ulatuslikud rahutused Tallinnas ja suhted Moskvaga pingestusid käegakatsutavalt. Sellest ajast pärineb ka mu veendumus, et kui midagi muud ei ole, jäävad kultuurisidemed selleks diplomaatiliseks kanaliks, mille vahendusel on võimalik riikidevahelisi suhteid hoida siiski toimivana. Näiteks organiseerisime Eesti kultuuripäevad Tomski oblastis, mida aitas Tomski poolt organiseerida täna Eestis tuntud kolumnist Andrei Kuzõtškin, kes oli tol ajal veel Tomski oblasti kultuuriminister. Tema abiga sai Tomskisse püstitatud mälestusmärk nendele kaasmaalastele, kes hukkusid või kannatasid küüditatutena sealsetes vangilaagrites või karmides tingimustes asumisel. Suureks abiks oli ka professor Aadu Must, kes oli uurinud ja uuris ka edasi Siberi eesti asundusi ja oli juba mõnda aega teinud ettevalmistusi mälestusmärgi püstitamiseks.
Tallinnasse pöördusin tagasi ennetähtaegselt perekondlikel põhjustel: Reinul seisis ees operatsioon ja minu ema oli juba sel ajal kõrges eas ning vajas abi.

Mida arvate saladustest ning kas teil on ka mõni selline saladus, mida te kunagi välja ei räägi?
Ma arvan, et põhimõtteliselt mul selliseid saladusi ei ole. Kindlasti on aga sündmusi, kogemusi ja läbielamisi, millest võiks kirjutada, kuid alles siis, kui see kedagi valusalt enam ei puuduta ja valestimõistmisi ei põhjusta. Kui need on saanud ajalooks, millest järeltulevatel põlvedel oleks midagi õppida.

Kas poliitiku töö juures on vaja palju saladusi hoida?
Selle kohta tavatsetakse öelda, et poliitik teab, mida ta räägib, mitte ei räägi, mida ta teab. Seda ei tule siiski mõista nii, et õigustaksin nurgatagustes või kabinetivaikuses sündinud otsuseid ja planeeritud poliitilisi samme. See ei oleks enam demokraatlik ega järgiks õigusriigi põhimõtteid. Professionaalsed poliitikud peavad aeg-ajalt tegema otsuseid, ehk pigem vaheotsuseid, mis protsessi käigus võivad muutuda. Eriti siis, kui soovitakse rajada otsused laiemale poliitilisele kandepinnale. Kui mõni poliitika osapool kohe oma seisukoha avalikult välja käib, võib see vähendada võimalust saavutada oluliselt laiapõhjalisemale kokkuleppele rajatud lõpptulemus/otsus. Kahjuks on aga ikka selliseid poliitikuid ja poliitilisi jõude, kes punktivõidu saavutamiseks ohverdavad võimaluse, mis oleks tõesti ehk midagi ühiskonnas paremaks muutnud.

Mis asi on üldse poliitika teie arvates ning kas poliitikute omavahelised kokkulepped on meeldivad või vastikud, et kui on vaja mingi seaduse poolt hääletada, et siis kokkulepe on selline, et tuleb nii hääletada, aga oma südames ei hääletaks selliselt mitte kunagi? Kas nii on ka juhtunud?
Omavahelised kokkulepped ei ole ainult soovitavad, vaid sageli hädavajalikud, sest professionaalsed ja ausad poliitikud peavad tegema otsuseid üksnes avalikes huvides. Iseasi on see, et erinevatel erakondadel ja poliitikutel võivad olla üsna erinevad arusaamad sellest, mis riigile ja rahvale konkreetses küsimuses kasulik ja vajalik on. Siis tuleb kaasata võimalikult palju asjatundjaid, eksperte, ka erinevate ühiskonnagruppide esindajaid, et otsus rajaneks võimalikult laialdasel kokkuleppel. Selle kaudu koguvad poliitikud sotsiaalset kapitali (usaldust), mis on hädavajalik riigi juhtimisel ja ühiskonna vajaduste rahuldamiseks. Ma ei suuda meenutada juhuseid, kus oleksin hääletanud oma põhimõtete vastaselt. Alati jääb võimalus hääletada vastu, kui oled veendunud, et üks või teine seadus või otsus midagi ei lahenda, vaid tekitab täiendavat segadust.

Mida arvate sellest, et kauplused hävitavad iga päev "kõlblik kuni" eilse kuupäevaga söögiks kõlbulikku toitu sel põhjusel, et seadus ei luba seda toitu abivajajatele annetada. Mida peaks tegema ja kuidas toimima, et toiduseadust muuta ning sinna panema näiteks sellise lause, et toidu annetamine abivajajate abivajaja enda vastutusel?
See on probleem, mille lahendamisele saab riik vabaturu tingimustes kaasa aidata üksnes osaliselt. Kui see oleks minu otsustada, toimiksin nii, nagu on toimitud Prantsusmaal. Ent selles ahelas on mitmeid huvitatud pooli, kes riiklikest ettekirjutustest sugugi huvitatud ei ole. Mäletan koolipõlvest, et üks asi, mis mind imestama pani ja mõistmatuks jäi oli viis, kuidas kapitalistlikes riikides, vähemasti osades nendest ületootmiskriisidega võideldi: hävitati toitu ja toduaineid, teravilja, jne. et turul hinnad liiga madalale ei langeks. Kasumit taotlevad ettevõtted ei ole huvitatud heategevusest, mille nad oma kasumi arvelt peavad kinni maksma. Järelikult tuleb leida lahendus, kus „kannatajaks“ ei jääks üksnes tootjad ja vahendajad. Oluline on ka maksumaksjate üldine hoiak. Igal juhul on see teema, millega tuleb tõsiselt tegeleda.

Mida arvate sellest, et 1. juulist pidi võimaldatama üle Vabariigi tasuta ühistransporti, aga nüüd selgus, et iga vald ja linn teeb ise otsuse, et kas võtta riigilt kingitus vastu ühistranspordi võimaldamiseks või mitte?
Tasuta ühistransport on ennast juba õigustanud Tallinnas ning mitmetes valdades, kus see 1. juulist on toimima hakanud. Veelkord tuleb rõhutada, et tasuta on see transport üksnes reisijatele, selle kulu kompenseerib aga riik koos omavalitsustega. Arvutused näitavad, et kulud, mis on seotud ühistranspordi teenuse ostmisega eravedajatelt ühelt poolt ja kontroll selle üle, et transporditeenust pakutakse kokkulepitud mahus ja kvaliteedis, ei tule oluliselt odavam kui 0-piletihinnaga ühistranspordi tagamine riigi ja omavalitsuste poolt. Teisalt aga on haldusterritoriaalse reformi üks eesmärke võimu ja otsustusõiguse detsentraliseerimine. Kui vald ei soovi nn tasuta ühistransporti, siis ei saa seda lahendust väe ja võimuga peale suruda. Oluline osapool on siin ka eravedajad, kes kardavad oma turuosa kaotamist. Siin on lahendus selles, milliseks kujuneb praktika ja tegelik olukord. Täna on pigem nii, et sõitjaid on kohati rohkem kui istekohti bussis. Ka peab paindlikumaks ja reisijate vajadusi rohkem arvestavamaks muutuma busside sõidugraafikud. See võtab oma aja, kuid täna on selge, et paljud, kes said seni arvestada peamiselt valla poolt mõned korrad kuus oganiseeritud bussitranspordiga lähemasse linna, et seal oma asju ajada, on pääsenud liikuma. See võimaldab maal elavatel inimestel vastu võtta oma kodukohast kaugemal pakutavaid töökohti, lastel kooli, huviringi ja kodu vahel liikuda, vanemaealistel hõlpsamalt arsti juurde pääseda, jne. Kõik probleemid ei ole veel lahendatud, kuid suund on minu arvates õige. Olen näinud seda praeguses Põhja-Viljandimaa vallas ja mujalgi.

Kas peate õigeks seda, et väikevallad liideti sunniviisiliselt. Kui oleks selle otsuse tegemine olnud teie võimuses, siis kuidas oleksite toiminud?
Olen jälginud haldusterritoriaalse reformi ettevalmistamist ja läbiviimist oma TTV saadetes „Rahvaadvokaat“ paari-kolme aasta jooksul koos asjatundjatega, kes selles protsessis osalesid ja nõustavad ühendatud valdasid veel ka täna. Sellest on kirjutatud ka kokkuvõttev raamat, mida soovitan südamest kõigil asjasthuvitatutel lugeda.
Seda reformi valmistati ette kolmkümmend aastat ja selle aja jooksul on demograafiline olukord, rahvastiku tihedus ja paljud muud näitajad oluliselt muutunud. See haldusjaotus, mis oleks olnud võimalik veel kümme või kakskümmend aastat tagasi, ei toimiks enam täna. Linnastumine ja El-i poolt loodud võimalus tööjõu vabaks liikumiseks on toonud inimesi, eeskätt nooremaid, maapiirkondadest ja väiksematest linnadest Tallinnasse ja Tartusse, aga ka Soome ja kaugemalegi tööle, õppima, ennast täiendama. Neoliberalistliku majandusteooria üks nurgakive on olnud linnastumise kasulikkus ja sellega mindi kaasa seeläbi, et suuremate ettevõtete ja seeläbi töökohtade loomiseks vajalikku infrastruktuuri ei suudetud vajaliku kiirusega üleriigiliselt välja arendada, sellega tegeletakse veel tänagi. Ettevõtteid rajati ja rajatakse sinna, kus vajalik taristu on juba olemas.Tradisiooniline majandustegevus maal, põllumajandus paisati n-ö turule, kus paljudel teistel tootjatel Euroopas ja ka mujal maailmas olid eelised, mida meie põllumajandus pakkuda ei suutnud. Mäletan üht Euroopa Parlamendi delegatsiooni visiiti Eestisse. Kokkuvõtteid tehes ja pärast viisakusavalduste vahetamist avaldasid tollased eurosaadikud imestust kahe asja üle. Üks nendest oli meie erastamisagentuur, mille juhiga oli delegatsiooni liikmetel pikk jutuajamine. Nad tõdesid, et kuulsid esimest korda sellisest orgnisatsioonist, kuhu „suubub“ tohutu hulk informatsiooni ja tagasi avalikkusele praktiliselt mitte mingit teavet, mida, miks, kellele, jne. Põllumajanduse kohta oli neil üks suur küsimus: miks te lõhkusite siin Eestis suurtootmise ära? Meil (EL-i tollastes liikmesriikides) nähakse kurja veva, et soodustada suurtootmist, teie jagasite selle laiali. Üks suur ja põhimõtteline puudus teie (meie) põllumajanduslikul suurtootmisel oli, ja selleks oli omandivorm (kolhoosid ja sovhoosid). Kuid selle oleks võinud tollaste eurosaadikute arvates ära muuta suurtootmist lõhkumata.
Riigipoolse toetuse ja dotatsiooniga oli, nagu oli, sellest on palju kirjutatud ja selle üle vaieldud, ent tulemused on sellised, et maapiirkonnad tühjenevad jätkuvalt. Lootus on rajatud sellele, et suurematel valdadel on rohkem administratiivset suutlikkust ja vahendeid, et kohalikku elu korraldada. Ent märgiline on asjaolu, et viimase reformi etapi käigus suudeti kokku leppida üknes ühes parameetris ja see on minimaalne elanike arvu suurus uutes omavalitsustes. Ka selles tehti siiski erandeid. Muus osas, ka riigi ja kohalike omavalitsuste kohustuste ja õiguste täpsem määratlemine toimub ilmselt töö käigus.

Millised on teie huvialad?
Lühidalt vastates, maailm ja mõnda, mis sellest leida on. Ma loen palju, kuulan palju muusikat ja käiksin sootuks rohkem teatris, kui selleks viimasel ajal võimalust on olnud. Kvalieetaja hulka loen ka lapselapse Henriga tegelemist ja nüüd juba temaga ka mitmesuguste maailma asjade üle arutamist, kuigi ta on alles viiene. Lapsed on palju nutikamad, kui vanemad või vanavanemad sageli eeldavad.

Millist raadiot kuulate meelsasti?
Kuulan rohkem Vikerraadiot, Raadio 2 ,eeskätt saadet „Olukorrast riigis“, Klassikaraadiot ja olen Ööülikooli andunud fänn.

Millist telekanalit vaatate kõige rohkem? Mida arvate Tallinna televisioonist?
Sellele on raskem vastata, sest valik on tõesti suur. Meeldib jälgida uudiseid, arutlussaateid rohkem ikka ühiskondlik-poliitilistel teemadel. Siin on esiplaanil Eesti Televisioon, Soome YLE 1 ja 2, BBC, History kanalid, Euronews. Teinekord õhtuti vaatan ka filme erinevatelt kanalitelt, kuid reeglina mitte komöödiaid, elu on tihti naljakam, kui sellest vändatud filmid.
Tallinna televisioonis olen ise aastaid saateid teinud. Seda on liigselt stigmatiseeritud Keskerakonna kanaliks. Jah, see on ellu kutsutud Tallinna-keskse telekanalina ja Tallinnas on aastaid olnud võimul Keskerakond. Kuid saadete diapasoon ja mitmekesisus on pidevalt suurenenud. Seal on väga häid kultuurisaateid, filme ja sarju ning ka poliitikasaateid peaaegu igale maitsele. Uudistesaated, erit tooksin välja välisuudiste bloki, on samuti huvitavad. Mina võin kätt südamele pannes kinnitada, et olen saanud saateid teha nendel teemdel ja nende saatekülalistega, kelle olen ise ja koos oma väikese meeskonnaga välja valinud. Ei ole minult saateid „tellitud“ ega ümber teha lastud.

Kas teil on midagi südamel, mida tahaksite välja öelda?
On küll. Mitte kaua aega tagasi meie hulgast lahkunud helilooja ja koorijuhi Roman Toi mõtet parafraseerides: hoidkem kokku poisid ja tüdrukud ja kandkem ühiselt hoolt oma ilusa emakeele ja kultuuri ning iseseisva riigi eest! Meil on ju tegelikult meeletult vedanud, et oleme sündinud sellele ilusale maale ja nii vana rahva sekka, kelle tarkus on seda väärt, et seda edasi kanda!

Hillar Kohv

0 kommentaari Lisa kommentaar