horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Laud kolmele

Armastus on ikka lõpmata keeruline teema. ­Vähe sellest, et kunagi ei saa kindel olla, kuidas partner sinusse suhtub, aga isegi iseenda ­tunded võivad moodustada keerulise labürindi, millest läbi viivat kaarti ei ole.

Lasin võtmetel esikulauale kõlksatada ja lükkasin kingad jalast.
„Ma olen kodus!“ hõikasin, kuigi teadsin, et ei saa tõenäoliselt mingit vastust.
„Mhmh,“ kostis elutoast pahur mõmin.Poetasin oma pambud põrandale. Üks neist vajus ümber, granaatõun ja kaks mandariini vupsasid kotist välja ning veeresid kapi alla. Kummardusin segadusetekitajaid välja õngitsema ja kiiruga tagasi kotti toppima. Märdile polnud korralagedus meeltmööda, olgugi, et ta ise seda päevad läbi usinasti juurde tootis.
„Tõid midagi head ka?“ uuriti üht­äkki. Unise moe ja väljaveninud särgiga Märt seisis keset esikut ja kratsis kõhtu. Ajasin end sirgu ja püüdsin tüdimuse veenva naeratuse taha maskeerida. „Ikka. Neid vaniljekohukesi, mida sa armastad.“
Granaatõun ühes, kaks kilekotitäit toidukraami teises käes, kiirustasin kööki. Märt tatsas karusammul kannul, jõudmata ära oodata, millal ma asjad köögilauale laotan, et sellest endale meelepärane välja sortida. Lemmikmaiust märganud, napsas mees kohukese kätte, rebis pakendi lahti ja kukkus kärsitult mugima.
„Süüa ka midagi on? Mul on kõht tühi,“ nurises ta.
„Kohe teen, kartulid koorisin juba enne poodiminekut ära.“
„Liiguta siis ruttu.“ Mees krahmas ülejäänud kohukesed kaasa ja kadus elutuppa teleri ette.

Mees kui selgrootu koduloom
Vaatasin aknast välja, otsekui loodaks sealt mingit lohutust. Kuid väljas valitses ükskõikne hallus, millel polnud mu jõuetu vihaga vähimatki pistmist. Enam ammu ei tundnud Märt huvi, kuidas mul läheb, mida olin päeval teinud või kas kõik on korras. Vorstiviilud särtsatasid pannile ja nende sekka pudenes ka paar soolast pisarat.
„Oled vahepeal töökuulutusi ka vaadanud?“ võtsin pärast õhtusööki ääri-veeri üles hingel kaua valutanud teema.
Märt vahtis tükk aega oma käsi, enne kui lõpuks vastas: „Ei.“
„Miks siis?“ Kärsituse allasurumine muutus üha raskemaks. Olin meest ligemale aasta aega nurisemata üleval pidanud ja mul hakkas sellest vaikselt villand saama.
„Pole ühtki head töökohta.“
„Ütle parem, et sulle ei meeldi tööl käia.“
„Ei meeldi jah. Kodus on palju parem. Ja üldse, see pole sinu asi, mida ma teen. Kas sa mu kollase triiksärgi triikisid ära?“
„Pole veel jõudnud.“
Märt matsutas viimast kohukest, mis talle ennist sisse polnud mahtunud. Piidlesin vargsi kaasa vöökohta, see oli talvega tublisti paisunud. Kuuldu ei paistnud mehele meeltmööda olevat. Krabisev paber maandus hooletult elutoalauale teiste sekka ja mehe kulm tõmbus rahulolematusest kipra.„Kunagi ütlesid, et ma ei panusta suhtesse piisavalt,“ mõmises ta. „Mulle näib, et tegelikult on sul endal sellega probleeme.“
Ohkasin ja kõndisin triikrauda otsima. Ilmselt jääb mulle alatiseks meelde ema hämmeldunud nägu, kui ma Märdi koguka vastupunniva kere esimest korda üle oma vanematekodu läve veeretasin. Ema pilgust võis välja lugeda, nagu kavatseksin ma gorillaga ühte heita.
„Mailiis, taevake,“ sosistas ta mulle tunnike hiljem köögipoolel, kui aitasin šokolaadiküpsiseid kandikule puistada ja puuvilju viilutada. Nägin ta pruunides silmades ehmunud välgatust. „Ma olen küll alati öelnud, et mina su valikutesse ei sekku, aga kas see laialivalguv ja vähimagi energiasädemeta asi seal meie elutoas on tõepoolest sinu ettekujutus ideaalmehest?“
„Märt on väga tore,“ kaitsesin väljavalitut ja püüdsin mitte solvuda, et ema mu kallimat heast peast „asjaks“ nimetas. „Eks ta ole natuke priske jah, aga ma abiellun ikkagi tema, mitte ta kaalunumbriga.“
„Ära sa arva,“ alustas ema, kuid jäi poolelt sõnalt vait, mõtles natuke ja uuris teisel teemal: „On tal vähemasti magistrikraadki?“
„Märdil on keskharidus, kuid…“
„Keskharidus?“ Ema kulm kerkis kõrgeks kaareks ja nägu võttis ilme, nagu oleksin öelnud „munandivähk“. Lasin kõrvad lonti ja teadsin, et sellest hetkest hakkab kõik allamäge veerema. Hea haridus oli meie peres alati olnud au sees. Mu mõlemad vanemad olid täie iseenesestmõistetavusega omandanud doktorikraadi ja ma ise kasvasin üles isa raamatukogus, nukkudele juriidilist kirjandust ette lugedes.
„Noh, hea küll,“ võttis ema muretu tooni, millest mõistsin, et praegu mulle rohkem etteheiteid ei tehta. „Aita mul teetassid tuppa tuua. Loodetavasti Märdile maitseb ingveritee?“
„Küllap ikka,“ pomisesin. Mind haaras kahjutunne, et ema nõnda ruttu alla andis. Kõigis olulistes otsustes olin alati omapäi ja võib-olla just seetõttu valisingi Märdi. Selgrootu ning mugavust armastava tõreda kodulooma, kes ümmardamist ootas ja tänu kellele ma end vajalikuna tundsin.
Minu ja Märdi tutvus algas igati idülliliselt, nagu enamik tutvusi ikka. Märt erines kogu mu sõpruskonnast lausa kosmilisel kombel, aga see ei häirinud mind. Tundsin end vanematekodus üksildasena ja vajasin vaid ettekäänet, et minema putkata. Rahulik ja tasakaalukas Märt sobis selleks suurepäraselt. Muidugi oleksin juba toona pidanud märksa enam tähelepanu pöörama ilmselgetele märkidele, mida ma Märdi juures ignoreerisin või lihtsalt omapäraks pidasin, mis aga hiljem kurjasti kätte tasusid.
Märt ei osanud autoga sõita. Ta polnud kunagi väljaspool Eestit viibinud ja ta silmaring oli jahmatavalt ahtake. Mehel oli ärritav vajadus päevade viisi omaette oleskleda ja tema valel ajal kõnetamine lõppes enamasti halvasti. Ta ei sallinud ühtki mu sõpra ja keeldus jäärapäiselt nendega suhtlemast. Tal puudus igasugune huvi raamatute, enesetäiendamise ja kultuuriürituste vastu. Samuti keeldus ta enamikul puhkudel minuga välja tulemast. Ta ainuke hobi oli arvutis istuda ja malet mängida.

Sünnipäeval hüljatud
Mu kahekümne viies sünnipäev kujutas endast sulaselget katastroofi. Muidugi polnud mul aimu, kuidas Märdi peres tähtpäevi peeti, aga ega ma küsima rutanudki. Olin tema vanematega kohtunud vaid korra, meie pulmas, ja rohkem polnud need kaks kriipssuuga kuivetut vanainimest meie elu vastu huvi tundnud. Võimalik, et nad polnud suutelised oma hinges seljatama pahameelt, et olin neilt nende võsukese röövinud.
Hommik tabas mind halli ja argisena nagu ikka, mil sisse juurdunud rutiini kohaselt põrandalt Märdi laiali loobitud riideid korjasin ja endale kiiruga kohvi keetsin. Õhtul pisukese elevuse ning töökaaslaste poolt kingitud lillesülemiga üle koduläve astunud ja Märdi poolt sümboolsetki tähelepanuavaldust eest leida lootnud, tuli mul muidugi pettuda. Mu mees oli end mugavalt teleka ette sättinud, ümberringi pesemata nõude ja laiali pillutatud riiete kirev mosaiik. Meelespidamisest polnud juttugi.
„Mul on sünnipäev, lähme istume kusagil,“ surusin solvumise alla ja toppisin kaks diivanilaual ketšupiloigus kümmelnud kampsunit kiiruga pesumasinasse. „Ma teen välja.“
„Miks?“ küsis Märt huvitul toonil.
„Just ütlesin, et mul on sünnipäev,“ võtsin meelega pisut valjema noodi. Ehk võisin vähemasti tähtpäeva puhul enda eest natuke söakamalt seista.
Märdi laisk pilk venis vastutahtmist televiisori küljest lahti. „Nojah. Kui tahad minna, lase käia. Mul on film pooleli.“
Tuiutasin sõnatuna oma mehehakatist. „Tõesti?“ prahvatasin siis ja viskasin lillesülemi täie meelepahaga lauale. Märt jäi seda mõistmatu näoga tunnistama.
Seejärel hüppasin teleka ette ja vehkisin demonstratiivselt kätega. „Sulle teadmiseks, et ma sain täna kahekümne viieseks ja tahan seda tähistada!“
Märdi pilk väljendas sulaselget mõistmatust. „Ma ju ütlesin, et mine, mina sulle takistusi ei tee. Kas sa tuleks nüüd teleka eest ära?“
Vihastasin ja vajutasin pildikasti kinni.
Mehe nägu venis pettumusest pikaks. Ta ilme rääkis sulaselget keelt, et tema arusaama kohaselt tegin talle praegu ilmselget ülekohut.
„Miks me üldse abiellusime, Märt?“ üritasin teda raevuka küsimusega ärkvele raputada.
Märt ei suutnud talle omases tuimuses hoomata küsimuse taga kohisevaid süngeid tagamaid, kuid paistis siiski mingil moel mõistvat, et ta heaolu on ohus. Sellegipoolest ei osanud mees silpigi kuuldavale tuua. Võib-olla oli mu otsekohesus temalt kõnevõime võtnud. „Noh!“ nõudsin.
Märdi silmad vilksatasid kahtlevalt minule ja siis jälle teleri tummale ekraanile. „Noh,“ alustas ta saamatult ja vaatas kahetseva näoga puldi poole. See oli ta haardeulatusest kindlalt väljas. „Sellepärast, et…“
„Edasi!“
„Sellepärast, et me tahtsime,“ lõpetas mees võidukal noodil ja nägi välja nagu kutsikas, kes on triki veatult sooritanud ja ootab nüüd autasu.
„Seda soovid, jah?“ Krahmasin puldi pihku, virutasin vastu lauanurka tükkideks, nii et patareid põrandale paiskusid ja laiali veeresid.
Jahmunud Märt asus neid kokku korjama. Seda ma enam ei näinud. Tuhisesin korterist välja ja virutasin ukse vahkvihas enda järel kinni.

Õnneks on maailmas Hanno!
Mul polnud aimugi, kuhu poole kulgeda. Autoakende taga kobrutas tühi ja kalk lumepilvedes õhtupimedus, millest polnud mingit troosti. Linn jäi kiiresti seljataha ja mu kibedate mõtete saatjaiks oli vaid tuisune maantee. Pisut rahunenud, võtsin telefoni ja otsisin lagedale nime, mida polnud millegipärast kustutada raatsinud.
Telefon kutsus kolm… neli… viis korda. Siis kostis klõpsatus ja reibas hääl teatas: „Jaa?“
„Tšau,“ ütlesin tasa. „Mina siin.“
Teisel pool valitses paarisekundiline paus. „Milline üllatus,“ kõlas siis mu kõrvu üllatunud hääl. „Keda ma selle eest tänama pean?“
Naeratasin ja tundsin tuju pisut paranevat. „Eks ikka mind, keda siis veel?“
Hääl naeris viisakalt. „Kuidas sul läheb?“
Takerdusin. See oli teema, millel ma peatuda ei tahtnud. „Normaalselt. Ja sul?“ esitasin kiiresti vastuküsimuse.
„Mul samuti, Mailiis. Töö, kodu, trenn, nagu ikka. Ma ei pea vist lisamagi, et tahaksin sind väga näha, eriti nüüd, mil saatus mulle selle võimaluse ise välja mängis. Mida arvad?“
„Millest?“
„Kokkusaamisest.“
Hanno oli alati meeldivalt otsekohene.
„Ma tulen,“ vastasin kiiresti.
„Tore, aga hakka siis kohe tegutsema, enne kui meelt muudad,“ lausus mees, nagu oleks mu mõtteid mõistnud. Pidurdasin, pöörasin auto vuhinal ringi, nii et mu ümber kerkis korraks lumepritsmetest kõrge valge sein, ja hakkasin tagasi linna poole uhama. Selle säravad tuled näisid nüüd sõbralikud ja kutsuvad. Kõik polnud veel kaugeltki kadunud, kui maailmas oli olemas Hanno.
Hanno oli mu vanematele otsekohe meeldima hakanud. Ei pidanud selgeltnägija olema, mõistmaks, et just temast olid nad endale vargsi väimeest lootnud. Hanno kujutas endast kõike seda, mida Märt ei olnud. Pikk, sportlik, sarmikas, meeldiva olemisega ja tark. Pidin olema hull ja pime, et Hanno asemel Märdi valisin. Mees oskas õigeid küsimusi esitada, õigete kohtade peal naerda, sai alati mängleva kergusega mu sõnakehva isaga jutule, nii et too kõik muu enda ümber unustas ja innustunult enda golfimängukirest pajatama kukkus. Kahtlustasin küll, et teema Hannot suuremat ei huvitanud, ent sellegipoolest oskas ta end parima kuulaja ja golfisõbrana välja mängida. Ta oli heas mõttes manipulaator ja ega ma talle seda väga pahaks pannudki. Oskus inimestega ümber käia oli taganud talle muljetavaldava tööalase edu. Pärast Hanno külaskäiku püsisid mu vanemad hulk aega nagu hüpnoosi all, suutmata rääkida muust kui temast. Pikapeale hakkas säärane erikohtlemine mind suisa tüütama.

Õnneliku flirdi kütkeis
Tunni aja pärast olin kohal. Parkisin auto kohmakalt ninapidi lumehange ja seisin tükk aega kõheldes välisukse ees. Kaalusin süütunde vaigistamiseks Märdile helistamist, kuid loobusin plaanist juba eos, olles selleks ikka veel liiga vihane. Raskelt, nagu inimene, kel pole tagasiteed, sirutus mu sõrm viimaks uksenupuni.
„Tule sisse,“ naeratas Hanno minutike hiljem mulle omainimesenaeratust ja astus eest ära. „Lahe sind jälle näha.“
„Minul sind ka,“ tunnistasin kerge õhetusega.
Mäletasin seda väikest mugavat katusekorterit ülihästi. Siin olin veetnud oma senise elu kõige iseäralikumad ja meeldejäävamad hetked. Küllap oli mu vanematel õigus – Hanno oligi igas mõttes ideaalmees, kui muidugi välja arvata fakt, et ma polnud suutnud temasse armuda. Mida Hanno minu vastu tundis, oli mul seniajani teadmata, kuna meil polnud kombeks teineteise hingesügavusi kombata. Meie tutvus oli ajutiste tõusude ja mõõnadega väldanud ligemale kaks aastat. Täpselt päevani, mil mu ellu ilmus Märt.
Asjaolu, et Hanno ikka veel vallaline oli, üllatas mind pisut.
Poetasin kilekotitäie kraami vargsi põrandale. Hanno heitis sellele üllatunud pilgu, mis muutus viivu pärast laiaks naeratuseks.
„Tüüpiline sina. Tuled alati nagu jõuluvana.“
Ta koukis välja koogikarbid, veinipudelid ja puuviljad ning vilistas tunnustavalt. „Kas sa tõesti arvad, et ma ei oska ise poodi toidu järgi minna?“ Peitsin naeratuse juuste varju. „Muidugi mitte.“ Rikkalik külakost oli minupoolne tilluke lõiv vargsi ligi hiiliva süütunde pärast, mida meeleldi maksin.
„Kuidas sul siis läheb selle… ee… malesõbraga?“ jätkas Hanno, asetas veinipudelid lauale ja korkis ühe neist vilunud liigutusega lahti.
Kortsutasin kulmu. Märt oli viimane isik, kellest ma praegu mõelda tahtsin. Teadsin, et mu abielu on läbi. Iseküsimuseks võis muidugi kujuneda fakt, kuidas seda oma mugavusega harjunud kaasale selgeks teha, kuid hetkel huvitas see mind vähe.
„Läheb kah,“ vastasin ebamääraselt.
Hanno naeris. Küllap oli pilt talle sõnadetagi selge. Vaatasin, kuidas pruunid sääred kööki pokaalide järele välkusid ja mõtlesin, et olin jõudnud juba ära unustada, kui lihtne ja mugav oli kõik Hannoga.
„Nii pruun oled,“ nentisin joodavat vastu võttes. „Sellist päevitust maarjamaalt küll ei saa. Vähemasti mitte märtsikuus.“
„Tulin nädal tagasi Delhist,“ täpsustas mees.„Indiast?“ imestasin. „Mis su sinna viis?“
Hanno silus klaasiserval mängleva liigutusega veinipiiska ja ta silmis välgatas lõbusus. „Eks ikka töö, mis muud,“ lausus ta moel, mis lasi aimata, et talle ei valmista vähimatki vaeva tööd ja lõbu ühendada.
Mees paigutas koogitükid raamatupidaja vilumusega sümmeetrilisse poolringi ja ulatas mulle vaagna, kuid adusin oma isutust ning raputasin pead. „Ma ei tulnud siia sööma.“
„Milleks siis?“ uuris Hanno ja ta pilk muutus õrritavaks.
„Mulle meeldib su korter.“
„Jaah? Nii et sa tulidki kõigest mu kodusisustusega taaskohtuma?“
„Miks mitte?“„Sama hästi oleksid võinud siis ju hoopis kuhugi mööblimajja sisse astuda. Aatriumis on päris hea valik.“
„Mulle meeldib just nimelt see korter, mitte mingi kõle kaubamaja,“ täpsustasin.„Kõik on sinu päralt, kullake,“ tegi mees käega laia lubava kaare ja naeris uuesti.
Vaatasin teda pisut kadeda pilguga. Ma polnud eales elurõõmsamat inimest kohanud ja mul oli raske end ta rõõmule ümber positsioneerida. Kooselust Märdiga olid mu suunurkadesse tekkinud pikad kibedad kurrud, mis mulle muret valmistasid. Olin 25, kuid tundsin end viiekümnesena. Hanno korter kujutas endast tõepoolest vaatamisväärsust. Minu eest jäi saladuseks, kas kujundus oli mõne tema disainerist ekssõbranna asjatundlik planeering või oligi mees nii stiilipuhta ja veatu maitsega.
Kogu sisustus koosnes laitmatust valgest. Valge oli mugav aknaalune diivan, paks pehme ovaalne vaip selle ees, siidjad kardinad ja kohev päevatekk magamistoa voodil, kus ma magasin alati vasakul pool. Valge oli kogu vannitoasisustus, väike inglisepärane kamin ja isegi enamik mehe suvekingi esikuriiulil. Ainus erand, mis seda täiuslikku harmooniat rikkus, oli elutoa aknalaual trooniv hiiglaslik tumesinisest klaasist vaas, mille ma Hannole kunagi ammu olin kinkinud. Oma raskepärases robustsuses ei sobinud see sinna karvavõrdki, seetõttu üllatusin pisut, et mees seda, hoolimata oma täiuslikust disainitunnetusest, endiselt nähtaval kohal hoidis.
„Sul on see alles?“ imestasin.„Miks ei peaks?“ lausus Hanno ja lükkas juuksed mu kaelalt ära.

Kirglikust ööst hommikusse
End varahommikul Hanno kõrvalt leida oli õige ja hea. Üle hulga aja tundsin end jälle kerge ja õhulisena nagu siidtiibadega liblikas. Mu mõtetes triivis ebatavaliselt palju helgust, energiat ja tegutsemistahet. Üle paljude aastate olin ma ühtäkki jälle mina ise.
„Kas tead, sa meeldisid mu vanematele väga,“ tunnistasin vaikse naeratusega ja pöörasin end näoga mehe poole.
Unine Hanno muheles patja. „Kena kuulda. Tervita neid.“
„Seda ma teen,“ lubasin. Seejärel kobasin telefoni järele ja lasin pilgul kiiruga üle sõnumite rännata, kuid Märt polnud helistanud. Arvatavasti polnud ta mu äraolekut märganudki.
„Tahad siia jääda?“ uuris Hanno. „Ma pean linna peal paar asja korda ajama, aga alates pärastlõunast olen sinu päralt. Võin võtta meile näiteks teatripiletid või broneerida õhtuks restoranis laua. Sulle ju meeldis Alter Egos? Nad on vahepeal interjööri värskendanud, sa peaks seda kindlasti nägema.“
Kaalusin mõtet ega osanud midagi vastata. Mu uus elu näis tavapärasest liiga erinev ja ma ei tahtnud kiirustada. „Vaatame.“ Apelsinimahl maitses külm ja värske. Jõin klaasi sõõmhaaval tühjaks ja nautisin vaatepilti, kuidas Hanno riietub. Ta tegi seda metoodiliselt ja talle mingi ainuomase sarmiga, millest kujunes minu jaoks terve nauditav etendus. Siis libises mu pilk avatud riidekapi sisule. Terve kapitäis pintsakuid ja triiksärke. Terve kapitäis. Sama laitmatud ja veatud nagu mees isegi. Tahtmatult kangastus mu vaimusilma ette kirjeldamatu kodune segadus, millega ma tahtevastaselt alatasa silmitsi pidin seisma. Mälupilt vallandas mu huulilt raske ohke. Märdil oligi vist kõigest üksainus positiivne omadus, taipasin selles heledat soojust ja mõnusat kahekesiolemist täis hommikus – ta polnud vägivaldne. Kogu oma tölplusest hoolimata polnud Märt eales minu vastu kätt tõstnud.
Hanno kinnitas kiire osava liigutusega oma hõbedase kella randmele, märkas mu ainitist pilku ja keelas naerdes: „Ära vaata. Sa teed mu kohmetuks.“
„Kohmetuks? Sinu? Sa vist ei teagi, mida see sõna tähendab.“Mees astus mõne sammu lähemale, kummardus mu kohale nõnda, et mu haistmismeel peene parfüümihõngu lõksu jäi ning nentis: „Ajuti tuleb teatav kohmetus vägagi kasuks, isegi meestemaailmas, kas tead.“ Ta hääl omandas madala seksika värvingu, mille juurde kuulus paljutähenduslik kulmukergitus.
Mehe relvitukstegevas sarmis sulasid mu tusamõtted ja viimaste aastate piin nagu või päikesepaistel. Hulpisin tema enesekindluse ja meelelisuse soojas vooluvees ning liblikas minus tõusis kõrgele õhku. Ma võiksin armuda. Nüüd isegi võiksin, mõtlesin, sest nüüd ma oskaks. Mingi vägi ei paneks mind Märti tagasi tahtma.
Hanno sai omadega valmis. Ta haaras diivanilaualt telefoni, pistis selle põuetaskusse ja oli juba lahkumas, kui talle miski meenuvat näis.
„Laud kahele,“ arvasin mehe mõttekäiku aimavat. Minust valgus üle meeldiv soojus, sest ma olin otsusele jõudnud. Mina ja Hanno. Lõppude lõppuks, miks mitte? Uudis lennutaks mu vanemad otsekohe seitsmendasse taevasse. „Meie lemmikrestoran sobiks tänasesse õhtusse kenasti.“
„Okei,“ nõustus Hanno. „Saab tehtud. Alter Egosse?“
„Jah.“

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar