horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Lea Jaanimaa: „Oma lastele olen olnud nii ema kui isa...”

Ajakirja „Saatus & Saladused” järjeloo autor jagab end kirjutamise ja haiglatöö vahel ning on kindel, et emaks olemist tuleks Eestis rohkem väärtustada.

Meie lugejatele oled tuttav eelkõige järjejutu"Äratundmishirm" autorina. Kas kirjutamine ongi sinu põhitöö?
„Äratundmishirm“ on minu kõige esimene käsikiri. Tõstsin ta kõrvale, kui hakkasin ettevõtjaks, sest siis mahtus mulle pähe ainult kõik see, mis puudutab iluvaldkonda. Peale salongi müümist jäin kolmeks aastaks koduseks, et puhata. Sel ajal kujuneski nii, et kirjutamisest sai minu põhitöö. See oli viga. Kuigi mu raamatute tegelaskujud sünnivad minu peas ja ma loon neile ise elud, on nad minu jaoks päris inimesed. Ma naeran koos nendega ja nutan koos nendega. Järjestikku valmisid mul romaanid: „Tagurpidi valed“, „Tule eile meile“ ja „Kuidas, palun?“. Alles kolme aasta möödudes taipasin, et elan teistele kujundatud elusid ja enda oma olen unarusse jätnud. Kolmanda raamatu kirjastasin ise ja raha teenimiseks läksin tööle Soome.

Kuidas sündis Meelika, kelle ettevõtmistele me kaasa elame?
Nagu mainisin, on „Äratundmishirm“ mu esiklaps. Algajale kirjutajale omaselt kumas sellest loost läbi liiga palju autorit ennast. See oli ka põhjuseks, miks käsikirja pikalt sahtlis olen hoidnud. Nüüd, seda hooga ringi tehes, on mul kohati kahjugi muuta. See on nagu Mona Lisa ülemaalimine.

Mida loed oma elu suurimateks õnnestumisteks?
Selles pole mingit kahtlustki, et mu suurim õnnestumine on roll nii emana kui isana oma kahe poja täismeesteks kasvatamisel.

Mis on olnud sinu kõige keerulisem väljakutse?
Minu kõige keerulisem väljakutse oli selle aasta alguses. Kanal2 tegi mulle ettepaneku kirjutada filmiseriaalile – teemaks eesti naiste elu Soomes – stsenaarium. See oli minu jaoks väga suur au ja võimas väljakutse. Andsin teada, et olen nõus, aga viin ennast enne Soomes toimuvaga kurssi. Seega kestis minu Eestis elamise periood kaks nädalat ja ma olin taas laevas, sel korral Kalevitütrena. Peagi tuli tagasilöök. Täiskohaga haiglas töötades ei jätkunud mul aega stsenaariumi kirjutamiseks. Peas oli mul kõik valmis, aga vormistamiseks polnud aega, sest 1 minut filmi võrdub 1 A4 lk kirjutisega. 12 osa filmi nõuab aega ka öötundidest, päevast rääkimata. Ma andsin endale aru, et sellist võimalust ei pruugi mul enam mitte kunagi tulla, aga olin seotud oma tööandjaga, kuna olin saanud sel põhjusel Helsingi linnalt korteri. Loobusin stsenaristitööst, aga nüüd on mul hea võimalus saata Meelikagi Soome tööle. Erinevalt autori õnnestumistest ei laabu temal kõik nii ladusalt ja Meelika käib sarnaselt kaasmaalastega ikka korralikult käkaskaela, enne kui taipab, et Soomes ei ootagi ees pudrumäed ja piimajõed.

Kui saaksid Eestis üht asja põhjalikult muuta, siis see oleks...
Ega see elu Eestis pole ühti nii laiduväärt, kui räägitakse ja eestlased ei ihka kaasmaalasi nahka panna. See, et soomlastel „kiitosi“ ette ja taha lendab, ei tähenda sugugi, et nad paremad inimesed on. Mina olen liiga väike kruvi, et suures masinavärgis midagi põhjalikult muuta. Me nagu kuuluksime EU-sse ja peaksime samuti olema sotsiaalselt turvatud, aga tegelikult on Eesti provintsi staatuses ja rahvas vaene. Poliitikud ei leia lahendusi või pole see piisavalt tähtis nende jaoks. Kui kümme aastat tagasi lahkusid Eestist noored mehed ja pereisad, siis tänaseks lähevad ka noored naised, kes peaksid kodumaale lapsi sünnitama. Sellest on nii palju kirjutatud ja räägitud, et mul pole midagi uut öelda. Emaks olemine tuleks väärtustada ja lastetoetuste raha eelarvest leida.

Anne-Mari Alver

0 kommentaari Lisa kommentaar