horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Lihtsalt veidi üleköetud

Ma teadsin, et sellest saab õhtu iseendaga, ­mõnusasti šampust juues ja telekat vaadates. Aga tegelikult läks kõik teisiti.

Seda hommikupoolset ööd mäletan ma kaua. Kes selle rea on õieti kirjutanud? Millal? Või miks? Aga mina õppisin selle pähe.
Sellest on oma kolmkümmend aastat tagasi, kui ma seda esimest korda lugesin, kusagilt (raamatust?, „Loomingust”?, „Sirbist ja Vasarast”?, kellegi luulekogust?) ja siis ma õppisin selle ka pähe. Ühe reaga kõik ära öeldud. Seda hommikupoolset ööd mäletan ma kaua.
Enne seda juhtus nii mõndagi. Ja juhtub kindlasti veel pärast ka. Aga just seda hommikupoolset ööd mäletan ma kaua. Sina ja mina. Ja külm esimese jaanuari varahommik. Külm, tõeliselt külm, vist oma miinus kakskümmend viis. Aga ma jooksen sääred paljad sinu autosse, et sinu juurde sõita.

Mis kell see oli?
Kes seda enam mäletab. Öö oli. Pilkaselt pime – polnud lund, polnud tähti. Must maa ja lõikavalt külm. Väljahingatavat hingeõhku võis näha jäise pimeduse taustal.  Aga ma jooksin Su juurde, sääred paljad, ja mul oli kõigest ükskõik. Ma tahtsin ainult Sind, Sind, Sind. Need polnud ainult mu sääred, mis paljad olid. Ma olin ka paljajalu. Ja ilma aluspesuta. Ja mu Hing oli samuti alasti.

Parima pesuga õhtu
Kuigi – kui päris algusest alustada, siis olin ma selleks õhtuks oma parima pesu selga pannud. Tumepunase rinnahoidja. Tumepunased, pitsidega aluspüksid. Iseenda jaoks panin. Mitte kellegi teise. Ise tahtsin end hästi tunda. Et tavaliste riiete all on imeilus aluspesu. Sellest tuleb hea enesetunne. See paneb su hoopis teistmoodi kõndima, hoopis teisel moel naeratama, kõnelema. Sellest saab enesekindluse, millel on hoopis teiselaadne võim siin maailmas.
Ja korraga näen ma sind. Seal sa istud. Ja minu koht on just Sinu kõrval.
Tegelikult ma ei tahtnudki sinna peole minna. Ma olin planeerinud kauni vana-aasta õhtu iseenda seltsis veeta. Kaks pudelit šampust, mina ise ja Eesti Televisioon. Kas mul oli ka midagi pidulauale panna, peale šampuse? Vist mitte. Ma ei mäleta, et ma oleksin mõelnud millestki muust peale šampuse, Eesti Televisiooni ja iseenda. Teinekord on hea omaette olla. Mõnikord on isegi kõige parem omaette olla. Aeg-ajalt ennast šampusest silmini täis juua, üksi olla.

Ei, mitte üksi.
Ma polnud kunagi üksi. Lisaks minu truudele kaaslastele, šampustele, veetsid minuga õhtut koos ka Edith Piaf, Jacques Brel, Toto Cotugno. Ma polnud kunagi päris üksi. Mul oli mina-ise, prantsuse laulud ja see tegi mind mõnikord isegi õnnelikuks. Ma polnud kunagi nii õnnelik teiste seltsis, kui ma olin seda iseendaga. Nii õnnelik ja samas nii õnnetu. Keegi ei näe mind, keegi ei hinda mind, ma olen mina-ise, just selline, nagu ma olen, veidi rikutud, veidi allakäinud, purjus, õnnelik ja õnnetu üht­aegu.

Alateadlik lein
Aga kell kümme õhtul otsustan ma ümber.
Ma panen selga oma parima pesu, vean jalga tumehallid sukkpüksid, selga musta maani seeliku, musta pluusi – must on alati ilus, sobilik, klassikaline.
Must on kohutav värv, ütleb mu ema, ma pole elus armastanud musta kanda, must on surmavärv, leinavärv.
Aga minule on must üks minu lemmikvärve. On alati olnud. Võib-olla olen ma alati midagi oma elus alateadlikult leinanud. Kättesaamatut armastust, näiteks. Olematuid tundeid. Käestlastud võimalusi. Tundetuid embusi. Veel midagi.
Õlgadele sätin ma musta-halli-valgekirju salli. Mul on näol õrn make-up, peaaegu märkamatu. Ainult huuled sädelevad. Huultele olen ma päris ohtrasti läiget peale määrinud. Mul pole plaanis kellegagi suudlema hakata.
Ma lähen ainult korraks, mõtlen ma, vaatan, mis seal on, kes seal on, kuidas seal on. Siis tulen tagasi koju. Šampus on külmas. Ootab mind. Minu truu kaaslane.  Alati ootamas. Alati valmis mind lõbustama. Ma valan endale külma šampust ja joon seda mõnuga. Soovin endale head uut aastat. Vaatan veel natuke telekat. Lähen magama. Vastu hommikupoolset ööd lähen magama. Oma voodisse. Üksinda. Linad on värsked ja lõhnavad. Ma armastan värskelt lõhnavaid, puhtaid linu. Jõuluööl ja vana-aastaööl peavad nad olema puhtad ja lõhnavad. Ma vahetan alati jõulu- ja vana-aasta õhtul kindlasti linad ära.
Aga siis ma näen seal Sind. Ja minu koht on just Sinu kõrval. Saatuse iroonia, mõtlen ma hetkeks. Kas lähen kohe koju tagasi? Ironiseerin saatust vastu?
Ja ma taganengi kaks sammu. Nagu inimene, kes kardab edasi minna, aga kes päriselt tagasi minna ka nagu ei taha.
Ja ei. Ma ei lähegi tagasi. Ma istun otse sinu kõrvale. Värisen. Ei julge su poole vaadata. Ei julge unistada, et Sina mind vaataks. Istun ja mõtlen, milline kohutav saatuse iroonia.

Liiga palju noorem
Sellest on juba üle aasta tagasi, kui ma Sind esimest korda märkasin. Ma
ei hakanud mingeid lootusi hellitama. Ta on sinust nii palju noorem, ütlesin ma endale, pole mõtet unistadagi. Ja ma ei unistanudki. Vaatasin Sind eemalt ja ainult imetlesin, lihtsalt imetlesin. Tõeline mees. Ta saab kõigega hakkama, ei virise, ei naera peenikese häälega, ei tee rumalat nalja, mees, kellel on midagi ka hinge taga. Ma vaatasin Sind eemalt kui ammu käestlastud võimalust. See võimalus oli läinud juba siis, kui ma kümme aastat Sinust varem siia ilma sündisin.

Riina Kangur

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar