horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Lilled Vassili Riisile

Aastad ei ühenda inimesi, keda nad lahutavad. Aeg muudab meid endid, kustutab meie mälust esmased emotsioonid ja mõttedki, rikkudes neid sageli hili­sema ballasti või täielikult väära kujutlusuduga.

Usun siiralt, et inimlaps sünnib ilma idealistina. Järgnev elu koos kõikide faktoritega kärbib tema naivismi niivõrd, et idealistist-utopistist saab tõenäoliselt materialist ja raskemal puhul isegi küünik – moraalse mölakani on siit vaid samm. On vaks vahet ka selles, kuidas näeb inimene oma esimest tõsisemat armastust talle armastuseks antud päevil ning aastaid hiljem. Kuna aeg ei vaheta voolusuunda, tuleb leppida mäluga...  

„Kuradi komsomol­kusejuurikas...!“„Viige need lilled Vassili Riisile.“
Võtsin selle lause teatavaks, nagu võttis vist Agneski. Haaranud taskust märkmiku, kirjutasin sinna daatumi „31. august,  laupäev“ ja seejärel „lilled Vassili Riisile“ – kuupäeva punase, selgituse sinise pastaga. Ei, mitte maneerliku rõhutamise pärast. Püüdsin vältida pilkkontakti graatsilise komsomolijuhi Aive Luigelaga, kelle valges kleidis kummuvad rinnad tahtsid muutuda miitingu päristuumaks. Huvitav, mida mõtles minu kõrval olev Agnes? Ja alles siis registreeris mõte loogiliselt vildaka aksioomi: „1. september on tänavu esmaspäeval.“
Tagasiteel me suuremat juttu ei teinud. Jõudsime varakult inimtühja peatuse ligi, kui Agnes korraga pahvatas:
„Nojah, kurat. Kuradi komsomolkusejuurikas, meie täitku parteilist ülesannet ja viigu Riisile maltsa! Sulle paitab see füürer meeldivat?“
Agnese reaktsioon oli mõneti üllatav. Südamesõbrad me polnud. Kaks aastat keskkooli olid kujundanud eraldi sõpruskonnad ning niivõrd otseseid avaldusi võimu aadressil poetati kinnisemas ringis. Olgu või napsiklaasi taga.
„Anna keisrile, mis keisri kohus...” vastasin talle lauset lõpetamata.
Mida oligi mul lisada? Kas konstateerida tõika, et ÜLNKÜ-s on lisaks minule ka tema ja laiemalt võttes miljonid teised? Sopaga ülekallaja saab ka ise sopaseks.
„Ma ei teadnud, et ilusal tüdrukul on mahlane suuvärk.“
Agnes mõõtis mind „alla-kahekümne-sentimeetri-meestele“ orienteeritud pilguga. Isegi paadunud idioot sai aduda, et Jupiteri ilmutatud kergekeelsus pole härjale seaduseks. Maad võttis vaikus. Ent ettesõitnud Ikaruses istusime ometi koos – kaht indiviidi lahutas vähem kui kakskümmend senti. Muigasin.

Elasime me siis halvasti?
Meie viimasest kohtumisest möödus õige mitu päeva. Aeg tiksus. Grotesksel armastuse jõel oli kallas kahel  pool, aga esimest sammu ei astunud meist kumbki. Üle silla minna olnuks lihtsamast lihtsam, sest Agnes elas Pika tänava stalinismis, mina Tallinna maantee hruštšovkas. Riisi juubelini jäi napilt päev.
Lugesin hetkel, mil Agnes helistas, Brežnevi „Uudismaad“. Brošüüri endani jõudsin ma läbi aastatepikkuse kadalipu. Tõsi, „dorogoi Leonid Iljitši“ tema eluajal ei armastatud. Mäletasin selgesti 1982. aasta 9. novembril – seega vahetult enne mardi- ja miilitsapäeva – toimunud perekondlikku olengut, kus suguvõsa hambamees onu Heino puistas Ljonka-anekdoote nagu varrukast. Üks algas järgmiselt: „Mis juhtub, kui Brežnev ära sureb?!“ „Brežnevile jääb väike maa, rahvale tuleb seksuaalne taassünd ja poliitbüroo läheb uudismaale,“ kõlas isehakanud rahvakunstnikult pärast mõne hetke kandnud pausi.
Igatahes oli terve minu eluaja Nõukogudemaad valitsenud liider järgmiseks hommikuks surnud ja siis vahetusid juhid spurtlikus korras. Pärast Andropovit tuli Tšernenko, kelle valitsejaisiksus mõjus mingit huvi tekitanud Andropovi kõrval pehmelt öeldes tühisena. Pärast neid asus troonile Gorbatšov. Jäin äraootavaks. Kuigi rahva seas kutsuti viimast peasekretäri tema alkoholismi-vastase kampaania pärast mineraalsekretäriks, paelus minu huvi Gorbatšovi poolt 1985. aasta maikuus Leningradis peetud kõne. Esimese nõukogude juhina kritiseeris ta paigalseisvat majandust koos vähikäiku tegeva elustandardiga. Kuhu edasi? Kas tõesti hakkas meie riigis midagi muutuma, ja missugusel moel?
Brežnevi aeg oli minu jaoks konstantne epohh, sellal igapäevane elu, kuhu mahtusid nii perekonnale eraldatud korter kui sugulaste soetatud „null-kuus“. Jah, me ei teadnud täpselt, mis toimub Ameerikas ning vahel ei müüdud poodides päevade viisi fantat. Elasime me seepärast halvasti? Alati võinuks halvemini.
„Servus, ideoloog! Põõnad?“ Agnese hääl kõlas reipalt. Ta oli siiski siiras.
„Tead, ei maganudki.  Lugesin. Avad operatsiooni „Lilled Vassili Riisile?““
„Ei ava ma üldse. Füürer andis korralduse, Kommunistliku Noorsooühingu joont viime ellu meie.“
„Mina sinuga? Partei joont, ära unusta.“
„Idealist. Kuula nüüd: füürer Luigela poetas algorgi kassast raha. Nelgid on käes. Kohtumispaik hommikul kell 10:00 minu juures. Mõistad?!“
„Tema ei tule?“
Kõne katkes. Oh sinu kärsitust, Agnes!

Kristjan Nasari

Jätkub ajakirjas Saatus ja Saladused...

0 kommentaari Lisa kommentaar