horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Üllar Luubi saladuslik nimi

Teleajakirjanik Üllar Luup pani endale nime ise, võttes seejuures appi sõbra ja isegi numeroloogia.

Kus ja millal olete sündinud?
Sünnipäev on 3. detsember ja sündinud olen Jekaterinburgis, mis kandis tollal nime Sverdlovsk. Nii, et olen miljonilinna asukas, praegu elab seal muuseas sama palju inimesi kui Eestis kokku. Linn asub Venemaal Uuralitest lõunas.

Kuidas teist sai Üllar Luup?
See, kuidas minust Üllar Luup sai, polegi nii väga põnev. Palju naljakam on see, kuidas minust sai Anatoli Aksjonov.
Mu isa perenimi oli Aksjonov ja nii sain minagi selle perenime. Ema tahtis mu nimeks Toivo panna ja isa oli sellega ka nõus. Minu ema läks siis perbüroosse (tookord nimetati sedamoodi perekonnaseisuametit) ja kirjutas ilusti paberile minu nime kirillitsas nagu Venemaal ette nähtud. Perbüroo ametnik tõstnud imestunud pilgu paberilt üles ja öelnud, et Toivo ei ole mingi nimi. Paneme lapsele nimeks Anatoli. Ema püüdis küll selgitada, et Toivo on puhas eesti nimi ja pole seal midagi imelikku, aga ametnik täitis ema protestist hoolimata paberid juba ära ja nii saigi mu sünnijärgseks nimeks Anatoli Aksjonov.
Üllar Luubiks sain aga siis, kui olin juba esimesest naisest lahutanud (abielus olles kandsin tema perekonnanime).
Perenime valik oli lihtne – võtsin ema neiupõlvenime Luup. Aga et Anatoli Luup kõlas vähemalt minu silmis natuke kentsakalt, siis otsustasin kohe mõlemad nimed ära muuta. Esialgu plaanisin uueks eesnimeks võtta Anton. See kõlab minu endise nimega sarnaselt ja uskusin, et ehk leevendab see uuele nimele üleminekut.
Töötasin tollal Eesti Eriteenistuses, kus valvasime erinevaid ministeeriume ja välissaatkondi. Olin parajasti paarimehega koos välisministeeriumis valves, kui ma telefonitsi ühele neiule helistades oma nime muutmisest kõnelesin.
Niipea, kui olin kõne lõpetanud, ütles mu paarimees, et tehku ma, mis tahan, aga ärgu ma Antonit nimeks võtku. Selgus, et ta oli juba aastaid numeroloogiaga tegelenud ja selgitas, et Anton on tervistkahjustav nimi – pidavat palju haigusi kaasa tooma.
Hakkasime siis koos otsima mulle õiget nime. Küll katsetasime Antonyt, küll Antit, küll Andyt, aga ükski ei klappinud.
Otsustasin siis proovida täiesti tähestiku teisest otsast. Viljandis oli naabrite lapsel nimeks Üllas. Ma nii kõlavat nime ei tahtnud, seepärast lasin esialgu proovida nime Ülar. Ülar Luup oleks olnud hea teadlase nimi, kinnitas mu paarimees. Teadlase nimega ei osanud ma esialgu midagi peale hakata, ma olin tollal juba 32 ja nooruse uurimisjanu oli selleks ajaks vähemalt teaduslikus mõttes kustunud. Panime siis Ülarile ühe l-tähe juurde ja paarimees teatas, et see on väga hea ajakirjaniku nimi. Nii ma endale uue nime saingi.

Kelleks unistasite saada lapsepõlves?
Üldiselt on mul neid tahtmisi väga palju olnud. Päris esimene soov oli hakata baleriiniks. Mul tuli lapsepõlves varvaste peal kõndimine väga hästi välja, vähemasti enda arust ja ema vaatas ka, et ma ikka usinasti varvastel kõnnin. Sai isegi balletikooli sisseastumiskatsetele mindud, aga läbi ma sealt ei pääsenud.
Siis tuli soov saada klouniks. Ma tegin kodus noorematele vendadele-õdedele aeg-ajal niisama hulle tempe ja mängisin klouni. Unistus läks selleni, et uurisin välja, kus ma seda õppida saaksin – Leningradi tsirkusekoolis. Isu läks üle, kui sain aru, et ega see tolategemine nii naljaasi polegi, vaja on suurt füüsilist trenni teha ja muidugi täiesti erinevaid tsirkusetehnikaid omandada, aga žongleerimine ei tahtnud mul kohe kuidagi välja tulla.
Siis mõtlesin mustkunstniku ameti peale. See tundus esiotsa ikka palju parem kui klouni tegemine. Ent raskustesse sattusin siis, kui nägin, et selleks on väga vähe õpikuid. Siiski, mingi hulga trikke ma endale selgeks õppisin ja vahendidki tegin, nii et aeg-ajalt sai isegi väiksemates seltskondades esineda. Aga enamaks ei olnud vist tahtmist.

Aga saite hoopis ajakirjanikuks...?
Koolis, umbes teismeliseeas hakkasin üles kirjutama oma seiklusi ja üldse elu. Vältisin päevikuvormi ja püüdsin kirjutada justkui romaani. Sealt tekkis mõte kirjanikuks hakata. Keskkooli ajal, kui eesti keele ja kirjanduse õpetaja hakkas minu kirjandeid ja luuletusi kiitma, sain sellest innustust. Kirjutasin paar kirjatükikest koolielust ka ajalehte. Ühel oma sõbral teisest koolist aitasin aga võita koolisisest kirjandus- ja luulevõistlust. Ja mis seal salata, selle võidetud kümnerublase oskasime kenasti ära kulutada. Paraku ei leidnud ma aga kuskilt aru ega otsa, kust peaks kirjanikuks õppima. Ülikooli eesti filoloogia tundus kuidagi liiga grammatikaõppimisena ja seal koolitati ikka eesti keele ja kirjanduse õpetajaid. Siis aga sain teada, et üsna hiljaaegu ehk siis paar aastat tagasi avati žurnalistika kateeder ja seal õpetatakse ajakirjanikuks. Mõtlesingi, et õpin ajakirjanikuks ja peale ülikooli jätan lihtsalt aja eest ära ja saangi kirjanikuks.

 

0 kommentaari Lisa kommentaar