horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Lõpetamata lugu

Sügiseselt karge lugu sinust ja minust ning sellest, kelleks me ei saanud.

Miski ei maitse paremini, kui kange kohv varahommikul. On üks neid koiduvalguse-eelseid hetki, mil kaste alles rüütab maad ja ma ei saa magada. Õigupoolest juhtub niisugust asja äärmiselt harva, sest enamasti on mu uned pikad ja rahulikud. Võib-olla olemegi ses öös kaks unetut. Sina ja mina. Need, kellest ei saanud kunagi „meid“. Kas oleks pidanudki, võib-olla mitte. Jah, ilmselt mitte. Kuigi võib-olla korraks me kunagi isegi tahtsime. Aga see oli ammu.

Jumalast hüljatud maalapil
Paar päeva tagasi hüppas ootamatult mu näoraamatu ajajoonele näputäis pilte sinust mingil saarel, kiire ja moodsa aja poolt unustatud ning hüljatud maal, mis täitsid mu hämminguga. See oli kummaline mõtteline kohtumine üle aegade, mis tekitas minus palju küsimusi. Mida sa küll teed seal, jumalatest hüljatud külmal maalapikesel keset tühjust, mida uhab igast küljest kibesoolane raudkülm sügisene merevesi? Saarel, mis on nii pisike, et seal ei kasva isegi puid, vaid vohavad kõigest mõned iidvanad sirelipõõsad? Laiul, kus elektrit käiab raginal tööle roostes generaator, mille sa igal õhtul välja lülitad, et süüdata klaaspurkides töntsakaks sulanud küünlajupid ja nende ähmja valguse palgel istuda. Nagu vana mees, kellel on turjal kanda koorem elukogemust. Mispärast sa elektri ööseks välja lükkad, pole ma muidugi küsinud. Võib-olla on niiviisi turvalisem, säästvam kindlasti.Ma ei ole üleüldse midagi küsinud, lihtsalt laikinud mõnda su piltpostitust ja saanud vastuseks mõne sinu meeldimise enda koduaia piltide pihta. Need muidugi kajastavad sootuks ühte teist maailma, kuhu sina pole mitte kunagi astunud. Suur rohetav muruplats ja külluses ilupõõsaid, säravkollaseks võõbatud elumaja ning peenardel puhmaste viisi sügislilli. Mõned metsas ja mere ääres käigud, põlismetsa männipuud ning hajus, pilbasteks poolitatud õhtupäike sihvakate tüvede taga. Niisugused asjad on sulle ikka meeldinud. Pildistada ei oska sa endiselt, aga sellest pole üldse mingit lugu. Piisab, et oled kusagil olemas. Toona piisas meile nii vähesest.

Mis sai mässulisest noorest?
Sul on uhke ja kallis auto, seda ma tean. Hea töökoht, kuigi ma ei osanud eales arvata, et valid just sellise eriala. Mässumeelsest, alatasa suitsu kimuvast teismelisest on saanud kombekas keskealine, meeldiv ja kaasinimeste poolt ilmselgelt lugupeetud julgeolekutöötaja. Niipaljukest olen su nappi infot sisaldavat ajariba sirvides aru saanud. Tütar on sul ka, kellele meeldib ratsutada. Kallis hobi, aga raha pole vist probleem. Äkki isegi kaks tütart, aga võin ka eksida. Võib-olla tütre sõbranna. Piltide all selgitusi pole ja see jätab ruumi eksiarvamustele. Meil mõlemal on elus hästi läinud, kuigi oleme kulgenud erinevaid radu pidi, ilma ühiste kokkupuutepunktideta. Ilmselt ei julgeks ma sellest kõigest kirjutadagi, kui teaksin, et võid sattuda millalgi pooljuhuslikult neid ridu kunagi lugema, aga tõenäosus selleks on väga väike. Sinusugused tegusad mehelikud mehed naisteajakirju ei sirvi, isegi mitte ajaviiteks. Ongi parem, saan korraks olla ennast tervendavalt avameelne, ilma et sa mu mõtted kusagil ajakirjaleti ees juhuslikult avastaks ja näost ära langeks. Jätan sulle su anonüümsuse, ära muretse!

Aeg – igavik tagasi
Heakene küll, seal sa siis istud – vanal valgel, ajahambast ja meretuultest järatud aiatoolil ning hoiad käes mingit koltunud raamatut, mille leidsid ilmselt endise majakavahi liivapuru ja tolmu täis lektüüri hulgast. Kes teab, võib-olla tõid ka hoopis linnast lugemist kaasa. Mul pole ju aimugi. Ülesvõte sinust on tehtud kaugelt ja silm raamatu pealkirja ei erista. Võib olla mingi kriminull. Ma ei tea sinust enam õigupoolest mitte midagi. Alles on kõigest mõni meeldivalaadne mälestus. Foto, millel oled sina, paneb mu omal moel heasoovlikult muigama, nagu oleksin sinu ja su sügavaima olemuse taaskord ära tundnud. Sa oled justkui ikka ja endiselt see, keda teadsin peaaegu kolmkümmend aastat tagasi ega ole ka. Inimene muutub ajas palju ja võib-olla poleks ma mõne teise pildi pealt, kus seisad näiteks lipsustatuna ja ülikonnas, sind üleski leidnud. Kui sa muidugi selle kandmise praeguseks üldse selgeks oled saanud. Inimesena, kes sa toona olid, põlgasid sa lakutud ja täispuhutud pintsaklipslasi. Olid hoopis teised ajad. Kaheksakümnendad. Moodne pungiajastu, kus julgus erineda oli suur ja kohati isegi põrmustav julgus. Me mõlemad olime erilised noored inimesed, kes ei teadnud toona tegelikust elust tuhkagi, kuigi arvasime teadvat palju. Veel enamat – lasuvat enestel eesõiguse, lausa kohustuse ühiskonnas midagi kardinaalselt muuta. Kui noored me olimegi, kui kohtusime? Kuusteist? Seitseteist? Sellest on nüüdseks möödas igavik.

Uudishimu kripeldab
Omamoodi võluv ja nii sinulik on see sinupoolne praegune maailma eest pakkupugemine. Kas selle võib liigitada elutüdimuse või tahtliku sotsiaalsest elust ning mõttetust sagimisest eemale tõmbumise alla? Oli see majakavahi koht lihtsalt üks juhuslik ja ajutine tööpakkumine, mille otsustasid enese proovilepaneku mõttes vastu võtta? Üksainus pilk sellele pildile tekitas minus otsekohe mingisuguse mõttelise sümpaatia ja poolehoiu nii sinu kui seesuguse eluviisi suhtes. Ma tean, et tunned ennast seal, ulguva tõmbetuule käes, rohelises tormiülikonnas ja lapilistes kaitseväepükstes, täielikus ihuüksinduses, turvaliselt ning rahulolevalt. Tuul rebib su raamatust lehti, aga sulle teeb see kõigest nalja. Kõik korraga selja taha jätta ja olla eemal, absoluutselt kõigest, isegi igapäevastest iseenesestmõistetavatest mugavustest, ongi võib-olla üks parimaid teraapiaviise. Sinusugusele kindlasti. Äkki isegi minusugusele, aga ajutiselt. Igaüks niiviisi ei söandaks, kõigil pole võimalust ja kahtlemata igaüks ei tahaks ega oskakski. Ekstreemsuses ellujäämine nõuab närvi, kogemusi ja oskusi. Pisut minus muidugi kripeldab uudishimu järele pärida, miks sa seal õigupoolest oled ja kauaks jääda plaanid, kuigi ma pole seda seniajani teinud. Mingi seletamatu vägi hoiab mind tagasi. Suhtluse taasalustamine poleks samas põrmugi keeruline. Õigupoolest on see lihtsaim asi maailmas. Kõigest mõni sõna privaataknasse teele ja start on antud. Äkki piisaks küsimärgistki. Seegi on mõistaandmine: olen olemas. Tänapäeval on peaasjalikult virtuaalsele tasandile üle kolinud suhtlemine nii tohutult lihtne ja käepärane. Pole kahtlustki, et vastaksid mulle ja teeksid seda peaaegu kohe. Jäi ju meie lugu toona lõpetamata ja võib-olla see painab sind mõneti ja tekitab mõttelist pakitsust, nagu pooleli jäänud lood ikka.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:48
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 02:08
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783