horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Läti miljonäri mängukann

Ootamatu tutvus raamatukogust läbi astunud mehega viis Karini päris keerulisse olukorda, millest naine kaua vaikida otsustas.

Olmeprobleemid ähvardasid ülepea kasvada. Karin istus tugitoolis ja silitas süles lebavat valget kassi. Killu oli talle jäänud mälestuseks emast, kes suri kolm aastat tagasi.
Ema elas vaid kuuskümmend aastat ning tema surm viis perest viimse kui kogutud rahasumma. Ema ei olnud peaaegu haige olnudki. Maksavähk viis ta poole aastaga hauda.
Nii oli kahekümneviie aastane Karin jäänud üksi, kass seltsiks, kahetoalise korteri perenaiseks. Ta vaatas toas ringi. Ilus mööbel, mugavused, mis maksid kena kopika.
Ema Linda oli olnud sügava usuga... Paljugi head õppis Karin emalt. Isa oli nad maha jätnud, kui Karin oli alles kolmene. Kuid ema lemmiklause kõlas siiani tal kõrvus: „Ära lase pimedusel enda üle võimust võtta – vaata, näed valgust, sa elad!“

Pole see peika ega kedagist...
Karini tuju muutus paugupealt rõõmsamaks. Kuigi palgapäev oli kaugel, sai ta ots-otsaga kokku, lugedes eurosid, mis lausa sulasid näppude vahel. Karin töötas Kesklinna raamatukogus, kus palgad polnud eriti suured. Nüüd arutas ta, et peaks kusagilt mingi tööotsa veel juurde hankima.
Sel tööpäeva hommikul otsustas Karin veidi varem välja minna. Ta pilk peeglisse ütles, et võib enda välimusega rahule jääda. Pikkade juustega, mis läikisid punaselt, ümar nägu, kena lühike nina ja väike suu, jättis meeldiva mulje. Värvi tundus ka tagasihoidlikult olevat. Kalamajast kesklinna ei olnudki pikk maa. Ilusa suvepäeva paras jalutuskäik .
See tööpäev oli üsna külastajavaene. Siis aga tulid end lugejateks registreerima kaks meesterahvast. Üks aastates kolmkümmend, teisel oli kõrva ääres juba halli. Formaalsused täidetud, võtsid mehed raamatuid ja lahkusid. Kuid nädala pärast oli noorem tagasi, vahetas raamatuid ja alustas Kariniga juttu kirjanduse üle.
Nüüd oli aega meest lähemalt silmitseda. „Ei ütleks midagi erilist!“ nentis Karin. Kandiline lõug, kitsa lõikega silmad, veidi kongus nina, kitsaste huultega suu. Aga jutt oli küll köitev. Ja käiski Marek (nii ta end tutvustas) ainult Karini juures.
Teised kaks naist naersid: „Näe, saidki endale peika.“
Sellepeale Karingi muigas: „Ah mis, pole see peika ega kedagist!“
Ühel külastusel tegigi mees ettepaneku kohtinguks. Ega Karinis see minek suurt vaimustust ei tekitanud: aasta tagasi oli ta maha jätnud mehe, kellega nad kaks aastat olid suhelnud. Mees osutus alatuks, kuna tal olid naine ja kolm last.
Need jäljed olid Karini hinges veel praegugi. Ja nii kujuneski Marekiga kokkusaamine lihtsalt jutuajamiseks. Marekil olevat vend ja õde. Kuid nendega ta läbi ei käivat, sest peale ema surma oli seal mingi päranduse jama. Marek elavat üürikorteris Lasnamäel.
Lahku mindi käesurumisega. Karinil olid muud mõtted peas – lisatöö otsimine. Sõbratar Esti, kellega nad juba keskkooli päevilt olid tuttavad, lubas Karinit aidata. Ja nii saigi Karin õhtuse töö advokaadibüroos koristajana. Ühel päeval tuli Esti Karinile külla, et veidi lobiseda.

Pruudimängu kamuflaaž
Jutt läks ka Marekile, Estil oli oma elu. Ta mees töötas Soomes ja seetõttu viibis haruharva kodus.
Esti külastas tihti baare ja kutsus Karinigi vahel kaasa, kuid see melu jättis teda külmaks.
Esti lausus äkki: „Kuule, sa võiksid kord mindki Marekiga tuttavaks teha?“
„Miks mitte!“ oli Karin päri.
Kui nüüd aeg jõudis kätte ja Marek pidi Kariniga kohtuma, arvas Esti, et tulgu nad temale külla, ta on üksinda kodus. Nii nad astusidki sel pühapäeva pärastlõunal üle Esti ukseläve. Esti elas väga jõukalt, seda oli näha ja õhuski tunda.
Kohvilauas piidles naine silmanurgast Mareki poole ja naeris, näidates oma säravvalgeid hambaid.
Teisel päeval helistas ta Karinile töö juurde: „Kuule, see on ju vahva kutt!“
See selleks. Ühel päeval astus Marek Karini töö juurde sisse.
Tühjast-tähjast alustades jõudis ta tuleku peapõhjuseni: „Karin...“ alustas mees, kuidagi kergelt kohmetuna. „Kas ma võin sinult midagi paluda?“
Karin jäi talle küsivalt otsa vaatama. „Kas sa esineksid, üks kord, minu tulevase naisena?“
Karin puhkes nüüd südamest naerma: „Mis nali see on?“ Küsis ta. Marek aga jäi tõsiseks. „Ma ei naljata, see on minu jaoks tähtis, isegi väga.“
Karin lubas mõelda. Ja otsustaski, et mis see talle ikka teeb. Nii olidki nad puhkepäeval taksoga teel tundmatusse. Aadressiks ütles Marek mingi maja Pääskülas.
Kohale jõudes võttis neid vastu uksel seisev soliidses eas naine, Karin heitis pilgu ka ilusale tagasihoidlikule majale, enne kui neid sisse paluti. Kõik oli väga kena, ilma luksuse varjunditeta.
Karinile meeldisid nii perenaine kui ka ümbrus. Jutule sai ta Irmaga kohe, kes end tutvustas. Marek asetas konjakipudeli lauale. Irma tõi klaasid, kohvi ja kooki. Asuti tervist-tutvust kinnitama. Toosti ütles Marek: „Minu tulevase naise Karini ja tädi Irma kokkusaamise auks.”
Karin ehmus nii, et jook läks talle kurku. Näkku tõusnud punagi läks loomulikult köha süüks.
Karinil aga tagus peas üks mõte: „Miks ma pidin Mareki tulevast mängima?“
Tädi Irma saatis nad väravani ja, küsides pulmade aja kohta, ütles Marekile: „Tule siis ülehomme, ajame asja korda.“
Karinit aga naine lausa kallistas, lausudes: „Tänan.“
Rohkem Karin selle naisega ei kohtunud. Marekilt mingit selgitust saamata lahkuti Karini kodumaja ees.

Ootamatu kiri
Paari kuu jooksul oli Mareki poolt täielik vaikus. Telefongi ei vastanud, oli välja lülitatud.
Nüüd tuli aga uudis Estilt, kes helistas ühel õhtupoolikul: „Tere, Karin. Kas sa midagi tead Marekist?“
„Huvitav, mida Estil Marekiga tegemist on?“ arutas Karin, eitavat vastust andes.
„Tulen läbi,“ ütles Esti napilt. Kuna ta aga parajasti üsna hõivatud oli, pidi kohtumine jääma nädala lõppu.
Enne Estit jõudis aga kohale kiri Marekilt. Ümbrikku pihus keerutades märkas Karin Läti postitemplit.
Armas Karin!
Nagu näed, tuleb kiri sealt, kust sa seda arvatavasti ei teadnud oodata. Selgitan lühidalt oma imelikku käitumist.
Kõigepealt täna oma sõbrannat Estit, kellega mul olid väga lähedased suhted. Tema sinust mulle rääkiski. Minu plaani jaoks olid sa sobiv naine, kui Sind tundma õppisin. Ja väga tore naine. Kahju, et saatus tahtis teist varianti.
See tädi Irma, keda sa nägid, on minu ema õde, kes mind Lätimaal maja ja suure varanduse omanikuks teeb, kui ma abiellun. See oli minu kadunud ema soov.
Kui sa mäletad, oli mul sinuga tutvust otsides kaasas meesterahvas, kes mu plaanist teadis.
Arvan, et sa haiget ei saanud, kuna ema jättis venna ja õe pärandist ilma, tehes testamendi ainult minu nimele, et kui minu tulevast naist enne pulmi tädile tutvustatakse, jõustuks testament juba enne pulmi.
Ja veel, palun võta vastu summa, mille sulle rahakaardiga saadan. Loodan sellega sinu vastutuleku kompenseerida.
Estile aga ütle, kui näed, et otsigu endale uus armuke, kellega meest petta. Kõike head soovides, kogu eluks.
Marek
Karini pea kumises. Ta ei osanud midagi arvata. Alles paari päeva pärast läbis ta pead mõte: „Jumal tänatud, et ma meest südamesse ei võtnud.“
Kui Esti külla saabus ja peaaegu pisarsilmi Mareki järele päris, vastas Karin: „Otsi tuult väljalt.“
Esti rohkemat midagi ei selgitanud ja Karingi otsustas kirjast vaikida. Elu läheb edasi, kuni valgus paistab!

Helgi Soots

0 kommentaari Lisa kommentaar