horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Luulehaldjas ja jahinaine ühes isikus

Nete Tiitsaar (29)on lummav kui jahijumalanna. Ta on pealtnäha pehme ja õrn, kuid tegelikult loomult tugev ja sitke.

Hariduselt on Nete keskkonnakorraldaja, tegeleb ettevõtlusega, korjab ja kasvatab taimi, kütib loomi ning luuletab. Nete sulest ilmus äsja tema esimene luuleraamat „Ööraamat“, mis räägib loodusest ja armastusest.
Kui paluda Netel end ühe sõnaga iseloomustada, ütleb ta enda kohta otsija. „Otsin elu mõtet ja uusi väljakutseid. Usun jäägitult armastusse. Nete tähendab ka Kreeka mütoloogias loomingu muusat, mis oleks justkui märk, et see on just see, mida olen loodud siin maailmas tegema,“ ütleb luuletaja ja laulusõnade autor.

Kütiks sündinud
Tema kirg on ka jahipidamine. Jahindus on aga Nete sõnul praegu terav teema, kuid see on meie osa ja temaga käib selle valdkonna mõistmine kaasas lapsepõlvest alates. „Meie ümber on inimesi, kes usuvad erinevaid asju ja üsna kerge on hukka mõista. Kuid minu jaoks on ideaalne elu see, kui poest liha ei peaks ostma ja kõik saab ise metsast varutud. Ja ise kütitud liha, korjatud marjad ja seened ning enda kasvatatud viljad on viis elada loodusega ühes. Aga nagu meie isegi, pole kõik nii perfektne, kuid ma loodan, et me kõik püüdleme selle poole, jäädes paremaks endaks. Jahimehed on meie ümber väga mitmetahulised ja olulised looduskaitsjad, kuigi tihti seda ei mõisteta,“ selgitab noor daam, et enamiku ajast jahimehed metsas püssiga ei käi, vaid suurema osa ajast ikka selleks, et loodusega koos maailma paremini tunnetada. „Mina näiteks väljendan palju ka seda oma loomingus,“ räägib Nete, et võib tunde kivil või punkris istuda ja lihtsalt loodust jälgida.
Jahijumalannasse ja omamoodi maagiasse uskumine, loomade austamine ja väärindamine, nende eest hoolitsemine käib tema igapäevaelu rutiini juurde. Iga kord, kui Nete metsa läheb, pöördub ta jahijumalanna poole.
Jahinduse juurde sattus Nete juba lapsena. Ta veetis palju oma lapsepõlvest maal vanaisa juures ning too võttis tüdruku tihti jahile ja kalale kaasa. See oli elu loomulik kulg, sest mõistan jahindust kui looduskaitse olulist osa.
Aastaid tagasi oli Nete sõnul veel naiskütt eriline, sest neid oli vähem. „Kui ma ütlesin seltskonnas, et olen jahinaine, tekkis alati hetkeks vaikus, millega kaasnes eriti vastassugupoole imestus ja aukartlikkus. Ükskord jäi isegi toit kellelegi kurku kinni. Aga sellest saadi kiiresti üle, osa ei mõista jahindust, teised jälle peavad seda vägevaks. Ausalt öeldes polegi oluline sellega niivõrd uhkustada, oluline on see, mida sa ise usud. Minu ideaalmaailm oleks­ki, kui saaks elada maal, tuua metsast ja aiamaalt vajalik söögikraam ning elada loodusega kooskõlas. Ehk on see ükspäev ka võimalik,“ selgitab ta oma loodusfilosoofiat. Talle meeldib, kui mees on jahimees, aga naised peaksid ka olema valmis vajadusel kõike oskama. Naised peavad kange saare naise sõnul kõigega ju ise hakkama saama. Vajadusel. „Oleme ju metsarahvas. Traditsioonid ja looduskaitseline aspekt, praktilised oskused on olulised metsas elamiseks,“ lausub ta.

Metsateraapia
„Mets annab ja võtab. Sa võid minna sinna raske hingega, aga tuled alati tagasi kergemana,“ on Nete oma nahal kogenud. „Mets mõistab sind isegi siis, kui ülejäänud maailm seda ei pruugi teha. Ta annab kergust,“ selgitab naine. Õnnelik on tema sõnul see, kellel on võimalus käia metsas nii tihti kui võimalik. Hetkel on ka hirvehooaeg. Netele meeldib hiilimisjaht, sest ta saab siis anda võimaluse enda oskustele ja looma taiplikkusele. Ja sel jahil paistab, kas ta on seda looma väärt või mitte. Viimasel ajal on tal rohkelt muud tegevust olnud ja jahipidamiseks aega napib, kuid jahimees ei peagi koguaeg püssiga metsas käima, veel enam, kui ümber on tublisid jahimehi, kes hoolitsevad looduse tasakaalu hoidmisega. „Võin südamerahus käia metsas vaatlemas ning inspiratsiooni kogumas. Mul on ka eriline rituaal, enne jahile minekut – jahijumalannaga suhtlemine. Ma ei ole küttinud trofeesid, näiteks sarvedega ulukeid, kuid eks igal asjal ole oma aeg. Küll ma jõuan ka seda teha, sisetunde järgi. Praeguseks olen küttinud siga, kitse ja hirvelehma.
Ma austan hunti, kelle poolest on eriline minu jahipiirkond ning ka see, mis on minu arusaam loodusest kui tervikust ja selle olemusest. Teda ma ei küti kunagi, sest ta on mu hingeloom. Temaga on mul eriline side. Imetlen tema iseloomu ja tahan vägagi tema sarnane olla. Isegi kui ümbritsev arvab, et oled julm isend, siis tegelikult on hunt kõike muud kui seda. Intuitiivne, tark, hoolitsev ja iseseisev. Nagu Eesti naine!“ räägib jahinaine, kes loodusest kogub inspiratsiooni ja hingelist tuge. Jahindusseltskond toob kokku mõttekaaslasi, kes kõik tunnnetavad, et see on looduse loomulik osa. „Puhas toit enda laual on tänapäeval eriti hinnaline! Lisaks ühised huvid ja väärtuste sarnaselt mõistmine ka ühendavad. Tänapäeval on loodusega ühes rütmis elamine aga Nete arvates üks suur probleem. Inimesed kaugenevad oma ürgset olemusest ja maal elamise võludest. „Lisaks ka muidugi keskkonnaprobleemid, aga mulle meeldib läheneda inimhinge sügavuse nurga alt. Me kaotame justkui kontakti kõige loomulikuma jõu – loodusega,“ on Nete kindel ja saadaks kõik jalamaid metsa.
Läbi kannatuse sünnib looming
Temale on looduses kulgemine ka inspiratsiooniallikaks. Ta hakkas väljendama enda sisemaailma luulelises vormis ja ühel hetkel käis mõte: aga mis oleks kui jagaks seda maailmaga?
„See oli parim otsus. Ma olen läbi selle, et jään iseendaks kohtunud paljude väekate inimestega, keda kõnetab mu looming ja mul on selle üle väga hea meel, kui saan kedagi läbi selle aidata. Rahva Raamatu kirjastus otsustas mu debüütkogumiku välja anda ja nad on tõesti dream team. Juba kibelen uut raamatut kirjutada, sest paljugi jäi esimesest kogust sahtlisse oma aega ootama,“ räägib Nete, keda elu igal sammul inspireerib. „Tunnetan nii enda kui ka teiste emotsioone hästi ning usun, et armastus päästabki maailma. Samas kibe reaalsus on see, mis paneb endast rohkem ka välja kirjutama. Kui kõik oleks lillepidu, siis ei sünniks loomingut. Eks see ole nõnda, aga tuleb osata hoida need tasakaalus ning kirjutamine ongi justkui teraapia, läbi mille tunnetan valu kui indikaatorit. Ma tean, et minu sees on kõik omal kohal, kui teatud teemad lähevad korda ja õpin seeläbi tundma seda elutervelt,“ annab ta aimu, kuidas luulepuhang peale tuleb.
Tema maailmas ei tähenda pisarad ja tunnete välja näitamine nõrkust, vastupidi. „Läbi kannatuste ja õitevahus seiklemise sünnib looming ja ehk nii peabki olema. Armastust, tõde ja ehedust läbi Eesti naise sitkuse, mõistes ka mehi ja samal ajal uskuda, et hingeline armastus on olemas. See on valus, sügav ja ilus ning väga eriline. Nagu ma kirjutasin, et pimedust raske armastada näib, kuid kuma just temaga käsikäes käib, “ sõnab ta.
Samas tahab Nete püüda eluolust olulisi teemasid ja panna need lühidalt kirja kõigile mõistetavas keeles, kus alltekst on ta lemmikumaid väljendusviise. Näiteks on väga sügavamõtteline lause, mille Nete eesti naise iseloomustamiseks kirjutas: puhken ikka vahest (n)õiduma.
Naised on vägevad ja Nete on võtnud nõuks levitada sõnumit, et me ei peaks raiskama oma energiat tühjadele intriigidele. „Ma sisimas loodan, et need kes saavad mu sõnumist aru, on veel rohkem tiivustatud ja need kes ei saa, kunagi ehk mõistavad, et enda elu on loomiseks, mitte õelutsemiseks. Tõeline armastus ei purune nii või naa, nii et olgem rahulikumad, armastage hullupööra ja leidke rahu ja õnn enda sees, siis on ka ümbritsev kooskõlas. Ja nõidume ikka tihedamini, kui vahest, eks! Ma tahan anda teistele ka julgust, et olla nemad ise ja unistada, siis annad oma elule ka uue võimaluse. Ära ole hall mass, eristu ja ole julge!“ on luulehaldja sõnum.

Greta Kaupmees Fotod: Jane Prostang

0 kommentaari Lisa kommentaar