Ma armastasin politseinikku
„Sa oled pesueht tõbras,“ tunnistan talle otsekoheselt. Magnus ei vaevu mu väidet ümber lükkama. Näen ta silmis kahetsust, kuid ei saa ikka veel millestki aru.
Istun maja sissesõiduteel, teepervele maha asetatud kohvril ja teen näo, nagu ei läheks naabrite uudishimu mulle põrmugi korda. Aga võib-olla ei lähegi. Võib-olla on minu jaoks lõpuks käes hetk, mil olen loobunud muretsemast kellegi kolmanda arvamuse pärast. Mööduvad inimesed tuiutavad mind iseäranis terase pilguga, aga ma vahin vihaselt vastu. See sunnib uudishimulikke möödakäijaid silmi maha lööma. Kindlasti piilub keegi vastasmaja kardinate tagant. Või sealt kõrvalkorterist. Vahtigu pealegi. Kogu mind vallanud tragöödia kõrval on see vähetähtis. Väga, väga vähetähtis.
Mõttetu ootus
Kell saab viis, veerand kuus, pool kuus. Ma ei oskagi öelda, millal ma lõpuks tean. Mis ajahetkel hoovab minuni jääkülm mõistmishetk, et Magnus ei tule. Et ta tõepoolest ei tulegi. Võib-olla siis, kui suur kollane buss minust mööda loksus ja mulle keelavate punaste tagatuledega silma tegi? Tõdemus lõikab minust läbi nagu arktiline iil. Olen jaheda kevadõhtu kohta tavatult hõredalt riides, aga praegu see ei loe. Mu keha raputavad külmavärinad, kuid ma isegi ei adu, mispärast.
Trepikojauks on endiselt pärani lahti. Nii, nagu see minust jäi. Siimu möirgamist on kuulda tänavalegi, aga välja otsima ta mind ei tule. Kõvamees Siimu nõrkuseks on avalik tähelepanu, eelkõige halvakspanu, ja ta püüab seda meeleheitlikult vältida. Vähemasti töötab tema nõrkus praegu minu kasuks. Harvad lumehelbed keerlevad mu ümber otsekui meenutus pikaleveninud troostitust talvest. Õnneks on juba märts ja õhus raasike kevadet. Püüan paar helbekribalat keelele ja lasen neil seal sulada. Laotuse puudutus maitseb neutraalselt. Nagu mittemiski. See on halb märk. Oleksin eeldanud sutigi magusat mekki!
Lõpuks tõusen püsti ja lähen minema. Kohver jääbki teeotsale kurvalt püsti. Ilma Magnuseta pole neist paarist uuemast riidehilbust, mis ma kiirustades kohvrisse viskasin, nagunii suuremat tolku. Minusugune oskab kogu oma tähtsusetu elu tarbeasjad ühteainsasse sumadani ära mahutada ja ruumi jääb veel ülegi.
Sadamas muutub mu enesetunne pisut paremaks. Ma ei tea isegi, miks ma ikka ja jälle siia tulen. Tavatsen tihtipeale sadamasse jalutada, et vahtida kai küljes loksuvaid jahte. Vaatepilt mõjub rahustavalt. Enamikel kordadel. Praegu jahte muidugi pole, hooaja jaoks on aeg varajane ja laht veel kohati jääski. Öösiti, kui ma Siimu norinat enam välja kannatada ei suuda, tulen alati siia. Pimeduses on sadam ilus, isegi natuke muinasjutuline. Nagu mingi teine, käegakatsutav reaalsus, kus kõik on kindla peale palju paremini. Kuid praegu on õhtu, kogu laotus ühtlaselt tinakarva hall ning asi ilust kaugel.
Kõige ebaromantilisem kohtumine
Ma kohtusin Magnusega üsna tavatul viisil. Jäime koos lifti kinni. Tegelikult pole lifti kinni jäämises mitte midagi romantilist. Liftid on vist üldse ühed kõige ebaromantilisemad kohad maailmas. Kiirustasin linna peal tööasju ajada, olin närviline ja hilinemisest häiritud. Mulle ei meeldi hilineda. Ma eeldan alati, et asjad on kontrolli all ja laabuvad minu tahte kohaselt. Kuid päris kindlasti polnud see selline hetk.
Magnus tõmbus minust automaatselt eemale, niipalju kui kitsad olud võimaldasid, kobis lifti teise nurka, lõi silmad maha ja vaikis mornilt. Kui olukord talle ka kuidagi tuska tegi, ei näidanud ta seda vähimatki välja.
Fakt, et ta oli politseinik, tekitas minus hoobilt umbusu. Lapsest saati on mind saatnud nimetu pelg mis tahes võimuesindajate ees. Kuigi minu lapsepõlvekodus ei käinud kunagi ühtegi politseinikku, mu vanemad olid korralikud ja seaduskuulekad inimesed, tekitas ametimundri nägemine minus alati veidrat hirmu. Võib-olla kartsin oma võimukaid vanemaid isegi rohkem kui politseinikke. Võib-olla sai mu absurdne ja kohati kontrollimatu hirm politseinike ees vanemate autoritaarse kasvatusviisi tõttu just nimelt mu lastetoast alguse, aga see selleks.
Seisime ja vaikisime. Olukord oli tobe. Higinire roomas mööda mu selga alla. Närveerides hakkan alati higistama ja see teeb mind veel rohkem närviliseks.
Tavatu südamepuistamine
„Terves hoones on elektrikatkestus,“ poetas Magnus lõpuks umbsesse liftiõhku ühe napi fakti.
Loomulikult ei teinud see mu enesetunnet põrmugi paremaks.
„Mhmh,“ pomisesin ebaviisakalt, söandamata mehele otsa vaadata.
Aga me saime jutule. Mida muud kaks vastu tahtmist kitsasse ruumi suletud inimest teha saaksidki, kui aja surnuks löömiseks lobiseda. Rääkisime peamiselt tööst, tema enda omast ja mina omast. Arvasin esiti, et Magnus on kuivik, igav ja pealiskaudne. Temas oli midagi poisikeselikku, peaaegu lapsikut, mida ei suutnud varjutada ka range ametivorm, vöökohal kabuuris kõlkuv ametirelv ega lühikeseks pügatud juuksed.
Selles, et ma talle antud hinnanguga totaalselt mööda panin, sain aru alles hiljem. Magnus oskas esitada küsimusi, mis veidral moel õhutasid mind, umbuslikku ja kahtustavat, rääkima ja tema siiras aval huvi räägitava suhtes innustas mind jätkama. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda mehi, kes oskavad kuulata. Magnus oli kindla peale üks neist.
Peale kolme tunni möödumist, mil liftimontööridel õnnestus meid lõpuks välja päästa, olin võhivõõrale jõudnud rääkida asju, mida isegi mu kõige lähedasemad ei teadnud. Ma ei kahetsenud südamepuistamist, vaid tundsin hoopis tavatut kergendust. Ülejärgmisel päeval kohtusime jälle. Seekord kokkulepitult. Läksime kohvikusse ja veetsime uskumatult meeldiva pärastlõuna. Asjaolu, et ma politseinikke sisimas endiselt pisut pelgasin, varises üldse kuhugi tagaplaanile.
Kiiri Saar
Jätkub ajakirjas...