horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Ma armastasin türklast

Olen üksikema, mu poeg Jaak on aastane, ja tema isa on iiri-türgi päritolu Hispaania kodanik.

Kui arvatakse, et armastus võidab kõik takistused, siis minu lugu näitab, et seda ei maksa uskuda. Et maksab mõelda teadjamate jutte kultuuride eripärast, integreerumisest ja sellest, kas seal on ikka nii hea, kus meid ei ole.

Virtuaalne kontakt
Natuke enesest. Olen 28-aastane kõrgharidusega jurist, elan Tallinnas ja olen töötanud mitmes mainekas firmas. Kui seda nüüd mitte enesekiituseks pidada, siis arvan end olevat küllalt iseseisva ja valmis isiksuse.
Aga pealinn on koloriitne ja kaval linn, täis sümpaatseid, edukaid ja iseteadvaid noori mehi, keda alati natuke pelgasin. Sest neid pole kerge läbi näha. Eriti noorel naisel, kelle välimus pole just viimaste killast, kel on peas ajule veidi ruumi ja kelle silmis seks pole kunagi armastuse ja ühtekuuluvuse sünonüüm olnud. Sellepärast pole mul isikliku eluga eriti vedanud.
Kolm aastat tagasi töötasin ühes perspektiivikas firmas ja tutvusin interneti kaudu välismaalasega, kes huvi äratas. Terve mõistusega inimesena ei pannud ma niisugustele virtuaalsetele kontaktidele kunagi mingeid lootusi, aga see noor mees jäi otsekohe meelde. Sellepärast, et kõikidest välismaalastest, kellega olin vahetult või neti kaudu kokku puutunud, oli tema esimene, kes Eestimaa ja meie rahvuse vastu tõsist huvi tundis.
Olen palju kuulda saanud, ja sealjuures sageli oma igati arukate kursuseõdede suust, et meil on kõik nii vilets ja perspektiivitu, et oleme Euroopa tagahoov ja selleks jäämegi, et kõige õigem on siit võimalikult kiiresti minema pääseda - olgu Soome maasikaid korjama, sakslastele bonnedeks või Itaaliasse nõusid pesema. Isegi juhul, kui tulevane magus elu peaks seal tegelikult, teate küll, millest algama. See on mulle alati viha teinud.

Minu türklane Jason
Minu türklane Jason osutus tõeliseks estofiiliks (ta ise nimetas end nii). Muudkui kirjutasime, helistasime, kuni ta kõigepealt Soome ja sealt meile tuli. Ei saa salata, et esmamulje oli mulle teatud määral pettumuseks - välimus oli liiga tavaline. Elekroonika vahendusel kujutlesin teda elavama, temperamentsema, avatumana, olgu või kirglikult vihasena, aga mitte kunagi igavana. Ka selles on rahvasuul õigus, et esmamulje on petlik. Sest nädala jooksul, mille temaga Tallinnas ja Pärnus veetsime, kiindusime teineteisesse sedavõrd, et lahkusime pisarates.
Siis tuli ta paari kuu pärast uuesti, kui olin just tööta jäänud, sest mu firma lõpetas tegevuse. Aga rõõm Jasoniga koosolemisest hajutas tulevikumured. Võtsin kuulda ta keelitusi, jätsin kõik sinnapaika ja läksin temaga Hispaaniasse. Oli meeletu õhin saada õnnelikuks koos inimesega, kes oli vallanud kõik mu meeled, ja luua perekond, mis alles perekond on!
Kõik oli suurepärane. Koduigatsus läks ruttu üle - uus ümbrus köitis, võõrad lõhnad ja värvid, ja mis peaasi - nii-i palju armastust! Jasoni koduks oli väike kivimaja Barcelona lähistel, mille kahte poolt nad emaga jagasid. Viimane andis meile abieluks õnnistuse ja oli minu vastu ülimalt kena. Aga umbes kuu möödudes hakkas argipäev sisse murdma. Tahtsin tööle minna, aga oma inglise keele ja Tartu diplomiga polnud mul vähemalt Barcelonas mingeid väljavaateid. Samal ajal kadus arvutiinsenerist Jason tööle terveteks päevadeks, saabudes sageli alles südaööks, manitsedes, et meil on oma maja ostmiseks raha vaja...

Ämm muutus agressiivseks
Edasi läks elu hullemaks. Kui Jason ka varem tuli, lösutas ta terved õhtud teleri ees, muutus torisevaks ja lohakaks, tegi mulle märkusi saamatuse pärast tööotsinguil ega käinud minuga kusagil ikka sellesama pärast, et meil on vaja kokku hoida (rahajutust ähvardas mul vahest pea lõhkeda!). Mõnikord tundus uskumatu, et see on sama mees, kes oli mu hinge alles äsja sedavõrd lendama pannud. Ma ei oska siiamaani paika panna, mis kombed selles majas valitsesid - kas kelti, türgi või hispaania omad, aga ämm muutus minu suhtes üha agressiivsemaks. Oma 10-sõnalise inglise keelega oskas ta mulle hästi kätte näidata, kes on majas peremees. Meie poolele ta küll seadusi tegema ei tulnud, aga igal kokkupuutumisel oskas midagi nähvata.
Kogu krempli taustal sain teada, et olen rase! Mõtlesin, et selles on pääsemine, sest olime Jasoniga juba Eestis nii palju lapsest unistanud. Kui talle oma avastusest rääkisin, tõi ta mulle lillekimbu asemel... lennukipileti koju! Sellele eelnes muidugi öö-pikkune jutuajamine. Tema heidutatud ilme rääkis mulle rohkem kui sõnad - et ta pole isakssaamiseks valmis, et kõigepealt tuleb meil kodu rajada, et ta tuleb mulle pärast lapse sündimist järele... Uhh, ei maksa meenutadagi!

Hävinuna omade hulka
Tallinna lennujaama ei saabunud mitte mina, vaid hoopis teine ini­mene - luitunud, räsitud, hävitatud. Mulle tundus, et ma ei ela seda üle. Aga tuli elada, kas või tulevase lapse pärast. Jason helistas, anus, et ma ei muretseks, et teataksin kohe, kui tema abi (!) vaja läheb... Töö sain Tallinnas sõprade abiga, tasapisi hakkasin enesesse tulema. Siis helistas mu "estofiil" alles tüki aja pärast - mõnitas, et meie, põhjamaalased, oleme külmad ja eneseuhked (mina ei helistanud talle kordagi), et meil on metsik ja mõistetamatu maa jne. Mul polnud jõudu vihastadagi, palusin ainult, et ta minu ja mu tulevase lapse rahule jätaks.
Tänu sõpradele ja oma vanematele olen kõigega hakkama saanud. Mu poeg Jaak tuli tubli ja tervena ilmale. Ta oli viie-kuune, kui Jason meid ootamatult vaatama tuli. Tõi tervitusi oma emalt, kes olevat pojapoja üle väga õnnelik! Palus andeks ja tegi ettepaneku uuesti alustada. Oli nii piinlik teda kuulata, et ma talle vist kordagi isegi otsa ei vaadanud. Lahutuse asjus jõudsime probleemideta kokkuleppele. Pärast seda teatas Jason, et kavatseb Soomes tööle hakata - et mulle (?) ja pojale lähemal olla (nojah, estofiili asi - ikkagi soome-ugri, olgu küll, et külmad ja ülbed). Sestpeale pole ma temast enam midagi kuulnud. Huvitav, kuis see oleks, kui ta peaks kunagi veel Jaaku nägema ja kui poeg teda ei tunne?
Eesti tüdrukutele tahaksin öelda, et kui teile mu sissekukkumise lugu huvitav ei tundunud, siis ühtteist järeldada võiksite küll. Seda, et olgu need eesti mehed mis nad on - vähemalt pole nad nii ettearvamatud kui võõrapärasuse petlik lumm. Ja olgu maarjamaa nii karm ja vaene kui tahes, ta on kodu. Kui tagasi mõtlen, siis oli Hispaania ju ilus, aga - võõras. Teine keel, kultuur ja vaim saab päris omaks ehk siis, kui selles põlvepikkusest alates üles kasvad, või kui oled elukogenum, rohkem maailma ja inimesi näinud kui olin mina. Kaalumaks, kas pole mõni jaanidest siiski õigem valik kui igasugu jasonid.

Talvi

0 kommentaari Lisa kommentaar