horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Ma valetasin kõik need aastakümned...

Margita oli elanud teadmises, et tema vend on edukas kirurg. Kuni ühel päeval avaldas vend ­talle oma suure ­saladuse.

Margita asetas mobiili lauale. Helistas vend Alo Tartust. Peale ema surma, millest oli möödunud juba kümme aastat. Vend oli õppinud kirurgiks. Ema suur unistus või kinnisidee, ei tea kumb, oli olnud – tema pojast peab arst saama.
Margita mäletab siiani, kuidas iga penni korjati ja hoiti, et venda toetada. Isa oli nende juurest läinud juba siis, kui Alo oli üheksateistkümne aastane ja Margita kaheteistkümnene. Ega ta muidu vast ei oleks ära läinudki aga kange iseloomuga ema Anu oli ta lihtsalt välja visanud, sest koju rahatoomisega tekkis tõrkeid, kuna suurem osa joodi juba teel koju lihtsalt maha. Ja emal sai lõpuks kannatus otsa. Ega Margita isast puudust ei tundnud, sest lastega tegeles ta vähe. Niisiis läkski vend Tartusse õppima.
Margita, lõpetanud keskkooli, abiellus kohe oma klassivennaga. Nad olid õppinud koos alates seitsmendast klassist.
Ega pulmi rohkem ei peetud kui käidi lihtsalt registreerimas ja Raivo rikkad vanemad kutsusid oma sugulased peole. Aga Margitale teatati kohe, et tema sugulasi ei taheta seal näha. See solvas ema rängalt. Tütrega ta suhtles edasi, aga väimehega keeldus kohtumast.
Eks selleks abieluks oli ikka põhjus ka – nimelt ootas Margita last. Raivo vanemad olid aga väga korralikud inimesed ega lubanud oma pojalegi halbu käitumisnorme.
Kuid abielu, mis juba alguses tundus ebavõrdne, ei püsinud kaua.
Lahutus toimus kohe peale poja sündi. Mehe vanemad tegid kõik selleks, et noori lahutada ja see neil õnnestuski.

Perest üpris eemal
Nii jäigi see abielu ainukeseks. Suhteid oli, kuid kõik lõppesid päris ruttu. Poeg Üllar on praeguseks juba kolmekümnene, elas Rootsis, kust ta omale naise oli võtnud. Kaks lapselast – tüdrukud, olid vanaemale võõrad. Paaril korral neid külastanud, kuid kõik tundus nii võõrapärane! Nii et erilist kontakti ta nendega ei saanud.
Nüüd oli ta õnnelik – tema vend helistas! Margita ise oli viiekümne aastane, siis Alo peaks olema kolm aastat alla kuuekümne. Kena ja nooruslik. Margita töötas perearsti õena. Läbisaamine oma kolleegidega oli tal alati hea olnud. Ainult meestega ei olnud tal vedanud.
Alo küllakutse tegi talle rõõmu ning peatselt oligi sõidupäev käes. Kui Margita Tartus bussist väljus, ei tundnud ta Alot kohe äragi. Nii pikk lahusolek ning vanuski muudab inimest väga.
Kena, hallide meelekohtadega härrana paistis vend küll, kõhuke ka ees. Südamlikult kallistatud avas Alo Merzedese ukse ja sõit kulges läbi rohelise äärelinna kena kahekorruselise maja ette. Alo vabandas tuppa astudes, et tuba sassis, kuna naine Ester sõitis Tallinna lastele külla.
„Ei ole siin viga midagi“ lasi Margita pilgul ringi käia. Väga kena tuba, palju raamatuid ja maale. Vend jälgis õe pilku:“Ester on meil väikestviisi kunstnik.“ Ta pakkus õele istet ja kiirustas kööki.
Margita asetas kaasatoodud tordi lauale. Peagi oli vendki laua katnud. Ja kohv välja valatud, istusti laua taha. Söödi veidi aega vaikides.
Siis ütles Alo: „Tahaksin sulle nüüd rääkida oma saladuse.“ Margita jäi põnevusega vennale otsa vaatama.

Helgi Soots

...Jätkub ajakirjas Saatus&Saladused.

0 kommentaari Lisa kommentaar