horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Magus eluke

Kärgpere igapäevaelu pole lihtne – uuel naisel ­tuleb hakkama saada nii mehe eelmistest kooseludest pärit laste kui ka riiaka eksnaisega.

Täna Hele-Riinil ei vea. Ta märkab Mirandat juba eemalt tulemas. Miranda näeb välja nagu vihane heinasaad ja tema hoiak ei tõota midagi head. Miranda on alati vihane, kui Hele-Riini kusagil näeb. Teda lihtsalt ärritab Hele-Riini eksistents. Hele-Riin aeglustab sammu ja vahib igaks juhuks oma punaseid saapaninasid.
Tal on tunne, et tema põsed on sama punased nagu tema peened jalavarjudki. Hetke pärast jõuavad naised kohakuti. „Ohhoo, keda näha!“ lõikab ebameeldiv kriipiv hääl läbi külma õhu. „Milline rõõm!“ Rõõmust on asi muidugi kaugel. Miranda ainuke rõõm on kahjurõõm, kui moor näeb, et ta sõnadel on võimu Hele-Riini mingilgi moel riivata.Miranda tillukesed tigedad ränikivisilmad õgivad vastast, nagu tahaks teda tükkideks kiskuda.
Naine jõllitab Hele-Riini peenetriibulist mantlit, erkpunast baretti, mütsiserva alt valla pääsenud heledaid juukselokke, lihtsat ja praktilist, mütsiga sama tooni käekotti. Hele-Riin armastab hästi riietuda, aga tõenäoliselt ärritab tema trendikus Mirandat.„Noh, Hele-Riin, kuidas siis Hugol läheb?“ hingab ta vastasele näkku. Miranda oskab Hele-Riini nime alati niimoodi endast välja paisata, et see kõlab mõnitusena. Pole sinu asi, tahaks Hele-Riin talle öelda, aga ei ütle.
Tal pole kalduvust inimestega ebaviisakas olla. Ükskõik, kui vastikult nad ka käituda eelistavad.„Hugol läheb kenasti,“ ütleb Hele-Riin rahulikult ja vaatab Mirandale kindlameelselt silma. See on ainus viis temaga toime tulla. „Mõtleks,“ osatab Miranda. „Või Hugokesel läeb hästi. Kurb kohe kuulda!“
Miranda mõõdab oma vihavaenlast ülevalt alla. Naine teab, et Miranda kõrvutab mõttes teda ja ennast. Võrdlus ei kannata loomulikult mingisugust kriitikat. Hele-Riin on temast kaksteist aastat noorem ning näeb kordades nägusam välja. Aga seda Hele-Riin talle muidugi ütlema ei hakka. „Millega siis õhtuti tegelete? Seksutate nagu jänkukesed?“

Avalik mõnitamine
Tema katsel Hele-Riini kohmetuks muuta ei oma tulemust. Hele-Riini on tema mõnitused juba omajagu karastunud. Sestap ei kergita Hele-Riin kulmugi, vaid vastab rahulikult: „Me elame täiesti tavalist elu. Joome teed, vahetame uudiseid, vaatame telekat. Nagu kõik teisedki koos elavad paarid.“„Või joote teed!“ mõnitab Miranda avalikult. „Minuga ei joonud Hugo kunagi teed! Lausa jälestas seda. Kallas ainult viskit kurku! Igal õhtul! Kujutad ette! Ju ma talle siis nii vastik olin, et ta mind muudmoodi kui purjuspäi enam välja kannatada ei suutnud!“
Miranda lõkendab näost. Ta ei näe kuigi hea välja ja tegelikult on Hele-Riinil temast kahju. Juuksed sorakil, silme all kasimata meigiviirud, riided räpakalt üksteise peale heidetud, nagu poleks tal enda väljanägemisest sooja ega külma. Võib-olla ei olegi. „Kuidas sa selle vana karu küll enda pilli järgi tantsima said, et ta lausa karsklaseks on hakanud?“ kärgib Miranda edasi. „Segad talle öösiti mingit nõiarohtu kokku või?“Süüdistus on nii absurdne, et Hele-Riin ei vaevu sellele isegi reageerima.
„Noh?“ nõuab Miranda.„Mis sa minust tahad?“ küsib Hele-Riin vastuseks. „Teie kooselu oli ammu läbi, kui meie kohtusime.“„Kuule, sina, lõbulinnuke,“ vehib Miranda Hele-Riini näo ees oma räkase sõrmega. „Ära tähtsusta siin ennast midagi. Küll ma juba tean, kuidas sa mu mehe salaja ära susisid! Volksutasid muudkui silmi ja hööritasid oma perset. Iga mees läheb varem või hiljem noore liha peale leili, pealegi, kui see ise ennast avalikult pakub! Lipakas sihuke! Natuke sündsustunnetki võiks olla!“„Midagi sellist ei ole olnud,“ väidab Hele-Riin tasakaalukalt, kuigi teab, et enesekaitsel pole Miranda-suguse puhul mingit mõtet.
Eksnaine saab sellest ainult hoogu juurde. Kõige targem on lihtsalt selg sirgu lüüa ja oma teed minna, mida noorik ka teha kavatseb. Kuid Miranda ründab Hele-Riini uue küsimusega: „Ja Lilli? Kas teil oma hooraelu kõrvalt tema kasvatamiseks üldse aegagi jääb?“„Muidugi,“ kinnitan veendunult. „Lilli on tubli laps. Oma ea kohta väga iseseisev. Hinded head ja käitumine korras.“„Lilli on tõesti tubli, aga sinusugune uulitsaplika pole talle suurem asi kasuema, vaat mis. Tuli teine eile pealelõunat koolist, endal polnud salligi kaelas. Külmetate niiviisi lapse ära. Tahate temast lahti saada, jah? Kahekesi on ikka muretum kudrutada, kas pole? Äkki plaanite ta hoopis lastekodusse pista, mis?“
„Ära kujuta endale asju ette,“ väidan rahulikult. „Hommikul lahkudes oli Lilli soojalt riides, ma kontrollisin ise üle. Küllap ta unustas salli koolikotti.“ Tõik, et Lilli on laps Hugo ühest varasemast kooselust, ei muuda teda naise jaoks vähemtähtsaks. „Või unustas! Vaata et sa ennast ei unusta, muidu on Hugo ühel päeval nagu naksti järgmise naise juures! Temasugusele on see käkitegu! Küll ta sinusugusest printsessist ka varem või hiljem ära tüdineb!“ räuskab Miranda Hele-Riinile järele.
„Talle ei piisa ühest naisest kunagi kuigi kauaks!“
„Elame-näeme,“ ümiseb Hele-Riin nii vaikselt, et see vihase eksnaise kõrvu enam ei jõua. „Ja pealegi, kui sa teada tahad,“ kõlab üle väljaku jõuline alt, nii et inimesed uudishimulikult seisatavad ja meid varjamatu huviga vahivad. „Sa pole üldse Hugo maitse!“ pomiseb veel Miranda. Hele-Riin kiirendab sammu.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar