horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Majake mere ääres

Mark oli seisnud tõsise dilemma ees: mida ­kinkida armastatud naisele, kel on kõik olemas. Veel kulda? Või majake eksootilisel maal?

Alustagem sellest, et naine ei tahtnud põrmugi lennata sellesse Tai paradiisi.
Kuumus, rahvahulkade tunglemine ja vastikud putukad. Nagu poleks läheduses rohkem tsiviliseeritud puhkamiskohti – mere ja puuviljadega.
Aga kus sa sellega, silmaringi laiendamine, eksootika. Kuldne Buddha. Ühe sõnaga – Aasia! Mees rääkis pehmeks.
Ja nüüd ta siis peaaegu nutab – kaetud higiga, päike puurimas metsikult otse ajju. Kuum ja niiske õhk ümbritses keha nagu mingi näljane vägistaja.
„See on lausa saun, Mark! Ma ei suuda elada saunas!“
„Harjud... Oota meie asjade juures!“
Ja abikaasa kadus.
Kui armas. Aga kui ta ei taha harjuda? Lõppude lõpuks on ta lihtsalt naine, mitte mingi katsetaja.

Umbne, palav ja lärmakas
Kuni Aleksa seisis ja kaalutles, kuidas mehega tülli minemata pääseda tagasi lennujaama ja sõita kohe koju, tõstis mees juba kohvreid avatud pakiruumi.
„Istu autosse, seal on jahe.“
Naine vajus kergendustundega istmele, kus talle voogas kohe vastu külma õhu laine, mis purskus võimsast konditsioneerist.
„Ah, lõpuks ometi värske õhk,“ rõõmustas Aleksa kähiseva ohkega ja õngitses kotipõhjast õhukest salli.
Ta võttis varsti tänuga vastu ka Marki poolt visatud kampsuni, tõmbas selle ruttu selga.
Ja nii ta seal konutaski nagu vihma kätte sattunud, tige ja pettunud vares, kellele oli lubatud head ilma.
Mark hakkas naerma.
„Väga naljakas, „pomises naine loiult ja ähvardas igaks juhuks: „Vaata ette, ma jään kindlasti haigeks!“
„Ravime terveks,“ naeris mees ja embas tugevasti naise õlgu. „Kõik läheb hästi, usu mind.“
Mark oli siin juba ringi rännanud ja ta tahtis väga näidata abikaasale seda ebatavalist maad.
Ja tõepoolest, selgus, et kõik polegi nii kohutav. Tuli ainult õppida elama lühikesi vahemaid läbides nagu pommitamiste ajal. Katuse alt teise katusealuseni, kus oli konditsioneer.
Bangkok naisele ei meeldinud – kärarikas, umbne, mürkgaase täis, viimse võimaluseni tulvil inimesi ja autosid.
Aleksa lausa kleepus hotellitoa külge, kus kõik oli loodud euroopaliku maitsega. Ta tundis end seal nagu kodus.
„Kas sa tulid siia selleks, et voodis lebada?“
Aleksa uuris interjööre kohalikus reklaamibrošüüris. Euroopa standard, mida mitmekesistati aasialiku eksootikaga.
„Ei, ma tulin siia ujuma ja värskeid puuvilju sööma. Aga voodis ma lihtsalt ootan kannatlikult, millal me mere äärde sõidame.“
„Sa pead enne imetlema kuldset Buddhat...“ Mark ei lasknud end abikaasal eemale tõrjuda, surus ta kõigepealt poolvägisi lühikestesse pükstesse, seejärel taksosse, mis viis neid Wat Pho pühamu juurde.

Linn nagu liibuv draakon
Kohale jõudnud, ootasid nad pikas rivis, et jõuda 46-meetrisel postamendil lebava kuldse Buddhani. See meenutas naisele kunagisi järjekordi Lenini mausoleumini. Aga nähes Buddha kujusid, elustus ta paugupealt. Need olid sedavõrd suured, et ei mahtunud kuidagi fotoaparaadile. Aleksa uuris kaua kujundeid ja pildikesi. Taustaks oli tume kivi, motiivid olid suurepäraselt lihvitud.
„Missugune kunstitöö, Mark! Nii täpselt ja peenelt tehtud, ei, loodud... No kuidas küll?!“ läksid naise silmad vaimustusest üha suuremaks ja mees hingas kergendatult, nähes enda ees endist Aleksat.
Pärast läksid nad ujuma kaheksanda korruse basseini, mille kohal kõrgus päikseline taevas, ja istusid siis puude varjus kohvikus, kus Aleksa imes klaasist magusat arbuusimahla.
Nad õhtustasid oma hotelli kolmekümne neljandal korrusel, ühes neist peentest saalidest, mis kuulusid hiinlastele. Tai muutus aina rikkamaks ja võimsamaks just nimelt tänu sellele, et toetus suure venna õlgadele. Neid teenindas korraga mitu kelnerit, kõigil viisakad ilmed ja äraolevad pilgud. Nad justkui olid olemas ja polnud ka. Ilmusid alati vajalikult hetkel. Teenindamise kõrgeim klass.
Aleksa pani nina vastu klaasi ja vaatas allapoole. Bangkok liibus vastu maad nagu gigantne draakon, kes teeskles ohutut loomakest ja purskas laisalt välja pisikesi tulukesi. Aga kogu aeg oli kuulda ta kuuma hingamist.

Öö, siis hommik.
Ja pärast hommikusööki sõitsid nad lõpuks ometi mere äärde, kus Mark oli üürinud kahekorruselise villa, basseini ja aiaga. Lähenes Aleksa sünnipäev ja mees tahtis teda kuidagi hellitada. Aga mida veel välja mõelda? Kooselu seitsme aasta jooksul oli ta naist hästi tundma õppinud. Aleksa ei armastanud üllatusi. Seepärast tuli välja minna kindla peale. Kinkida mingi järjekordne kuldne ehteke või ehk isegi briljantidega sõrmus? Aga tal oli neid kõiki juba ülearu, tundus, et ta ammu täpselt ei teadnud, kui palju just... Poetab neid möödaminnes vannituppa nagu tühiseid juuksenõelu. Hoopis midagi muud oli kinkida abikaasale mõned päevad elu tõelises luksuses. See meeldiks kindlasti. Ja missugusele naisele ei meeldiks?! Seda enam, et Aleksa minevikus oli olnud ka väga vaeseid aegu...

Mehe suurim ülesanne
Nad kohtusid Moskvas, Arbatil.
Mees märkas teda kohe, juba kaugelt.
Ümberringi oli palju veetlevaid naisi, aga need kõik kadusid kaugusse, ähmastusid. Justkui oleks juveliir koristanud letilt võltsehted ja toonud välja oma kõige hinnalisema teemandi. Ainsa, aga millise! Naisel oli suurepärane kehakuju – kaunis rind, peen talje, puusad. Pikad sihvakad jalad. Aga kõige olulisem oli see, kuidas ta kõndis. Rahulikult, sisemise väärikusega. Isegi mingi ükskõiksusega, ei keerutanud kuldsete kiharatega pead igas suunas, ei püüdnud meeldida. Mees ei saanud kohe arugi, kas ta oli üldse ilus.
Aga kui naine jõudis lähemale, hakkas mehe süda kiiremini lööma. Ta püüdis palavikuliselt välja mõelda, mida küsida, et naine peatuks ja osutaks talle mingitki tähelepanu.
„I am sorry... Do you speak English?“
„Yes,“ jäi naine seisma ja keskendus mehele otsa vaatama. Just nimelt keskendus, mitte lihtsalt ei vaadanud. Ja silmad olid tal rohelised nagu niisked aasad.
Marki peamiseks ülesandeks oli naist kinni hoida, mitte lasta tal lahkuda. See oli ülesanne, mis pikapeale muutus mehe elusihiks.

Elena Petrova-Roigno
Tõlge Reet Kudu

0 kommentaari Lisa kommentaar