horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Marika Tuus-Laul sai selgeltnägijalt õnnenumbrid ja surmasõnumi

Poliitik Marika Tuus-Laul on põnev naine – kombinatsioon ratsionaalsest mõistusest ja samas kokkupuudetest elu müstilisema poolega.

Kelleks te unistasite saada lapsepõlves ning millal ja miks tekkis soov poliitikasse minna?
Vene ajal käisid rajooniarstid (meie mõistes perearst) väikeseid lapsi kodus külastamas, nende kasvamist jälgimas. Väikesegi haigestumise korral tulid kohe kohale. See oligi mu elu esimene kokkupuude pereväliste inimestega, mis meelde jäi. Loomulikult hakkasin rääkima, et suureks saades tahan saada arstiks. Isa tegi mulle punase ristikesega väikese arstikohvrikese, nagu tol ajal oli ja sellega ma siis sammusingi mööda tuba tähtsa näoga ringi. Kooliajal, kes meist polnud huvitatud õpetajaks saamisest?
Isa töötas inventariseerimise büroos ja seal olid kasutusel mingiteks hindamisteks õpetajate päeviku sarnased suured raamatud. Sellega mängisime kooli. Eks sellest ajast pärinevad unistused ka baleriiniks saamisest. Väga paljud ütlesid, et ma oleks selleks nagu loodud. Läksime tädiga ka koolikatsetele, aga seal oli tundide pikkune järjekord, seisime 2-3 tundi ja tulime ära.
Kui olin lõpuklassis, avati Tallinna Pedagoogilises Instituudis uus eriala, mis oli väga populaarne ja suure konkursiga. Hakkasin sellele mõtlema. Vahepeal tulid filmivõtete ajad. Siis polnud enam kahtlust, et tahan saada kultuuritöötajaks ja isetegevusliku teatri näitejuhiks. Nii ma lõpetasingi esimese kõrgkoolina tollase Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Hiljem leidsin siiski, et ajakirjaniku eriala on mulle loodud ja nii sai lõpetatud ka Tartu Ülikooli žurnalistika eriala.

Milliseid ameteid olete oma senise elu juures üldse pidanud?
Olengi teinud kultuuritööd, olnud Harju Täitevkomitee kultuuriosakonnas tööl, töötanud Kinokomitees ja mitmeid aastaid ka Filharmoonias ansamblis „Vana Toomas“ helirežissöörina. Need aastad olid seotud reisimisega mööda Venemaad, aga ka tollastes sotsialismimaades. Sain Filharmoonia tollaselt direktorilt tööraamatusse kiituse. Tema arvates olevat ma olnud ainus helimees (-naine), kellega oli võimalik laulja tekstist aru saada ka ülimalt vastukajavas filharmoonia kontsertsaalis.
Ajakirjanikuna töötasin aastaid ETV-s – 9 aastat Aktuaalses Kaameras toimetaja ja päevatoimetajana (tollase järgi peatoimetaja), hiljem Knopka saatejuhi ja autorina. Nüüd siis pea 18 aastat poliitikas ja 16 aastat Riigikogus.

Kunagi mängisite ka filmis, ehk räägite ka sellest pisut lähemalt?
Keskkoolis oli meil kõrvalõppena ka kinokunst ja käisime vahel kinodes filme vaatamas. Ühel korral „Partisani“ kinos (tänases Kristiines) tehti mulle ettepanek tulla konkursile Kruusemendi Kevadesse Teele osale. Lõpuks jäime kahe või kolmekesi tänase Teelega ehk Riina Heinaga. Käisime filmistuudios proove tegemas. Valiti Riina. Hiljem sain teada, et minus ei olnud nii palju jõulist maatüdrukut ja kõnnak olevat olnud liiga linnatüdruku oma. Olin ju tol ajal kleenuke, aga siiski blond, erinevalt Riinast.
Siis tehti mulle ühel korral ettepanek meeste poolt, kes töötasid ETV-s, tulla konkursile ja proovipildistamisele esimesse värvilisse muusikalisse telefilmi. Läksin kohale, teisi pildistati ja saadeti minema, mind jäeti sinna, et proovida mind ka laval koos osatäitja Peeter Jakobiga, kes mängis filmis kuradit. Nii otsustatigi peaosatäitjana minu kasuks. Hiljem sain teada, et varem oli proovitud sellesse ossa üle saja tüdruku. Mul vedas.
Selle filmi pealkiri oli „ Ahvatluste tund“ ja see järgnes kuulsale „Horoskoobile“, mida tegid ka samad inimesed ja laulsid samad lauljad. See film jäi tookord riiulile, näidati vaid üks kord uusaasta öösel, sest see tunnistati liiga läänelikuks. Seal ju valiti mind Miss Universumiks – trikoovoor jne, mis polnud tollasele moraalile vastuvõetav. Nüüd on jah, seda filmi palju kordi näidatud.

Olete juhtinud teles ka tarbijakaitsesaadet "Knopka". Mida sellest ajast meenutaksite?
Paralleelselt AK-ga hakkasin tegema pikemaid lugusid Mati Talviku autorisaadetesse ja ühel päeval tegi Talvik mulle ettepaneku hakata tegema oma saadet. Et olin tarbijakaitse teemadel ka varem lugusid teinud, arvati, et ma oleksin sobiv seda teemat vedama. Saade oli tõesti ülipopulaarne, parimatel kordadel oli 200 tuhande vaataja ringis. Mulle helistati palju, automaatvastaja räägiti ööpäevaga täis. Mind isegi rööviti võtta käigus, ähvardati. Hoiatati. Saade oli eetris seitse aastat.

Miks "Knopka" saade lõpetati?
Ega kõik mu tehtu juhtkonna poolt heakskiitu ei leidnud. Reiting meeldis küll, aga juba siis hakkas rolli mängima, kes mingi partei poolt vaatab. Näiteks, unustasingi rääkimast, et tollase sundüürnikuna tegin ma saadet „Omanikud kontra üürnikud“. See oli kahetunnine otsesaade, tegin muidugi teravalt, nagu mu loomule omane. Järgmisel päeval oli skandaal ja süüdistati, et omanikke kaitsti vähe ja sundüürnikke liialt palju. Aga valu oligi ju üürnike poolt, kes kodudest ilma jäid ja kes ei saanud ka miskit nn kollaaste kaartide eest erastada. Nemad sattusid kuuse alla. Uus ebaõiglus meie oma riigi poolt tekitatud riigi poliitilise otsuse tulemusena. Nii jäigi see mu viimaseks korraks selle saatega. Uus toimetaja oli leebe ja igav.

Mis sai edasi?
Knopka saate ajal valiti mind ka Rahvusringhäälingu peausaldusisikuks ja ETV ametiühingu esimeheks. Hakkasin võitlema ka ETV töötajate madalate palkade vastu, sõlmima uusi kollektiivlepinguid. Jõudsime koguni selleni välja, et „Eurovisiooni lauluvõistluse“ ajal ei olnud meil töörahu ja oleksime tohtinud streiki korraldada. Riikliku lepitaja kaudu oli meile antud see õigus. Loomulikult me ei kasutanud seda. Siiski olid tööandjad sunnitud pisut palku kergitama, aga ega ETV-s praegugi need üleliia head ole. Siis tulid juba ka ettepanekud Keskerakonna poolt poliitikasse astuda. Neid oli tehtud ka varem, aga ma loobusin. Olid kohalikud valimised ja minust sai Tallinna Linnavolikogu aseesimees.
Tarbijakaitse saadet oleks vägagi vaja ka praegu, aga ega seda enam nii lihtne teha pole. Kauplustesse ei lasta, kontrollida ei saa ja kohtud ootavad tööd. Tegin 4 aastat tagasi Tallinna TV-s Knopkat ja tõdesin, et kõikjal on ringkaitse ees. Pluss Euroopa Liidu seadused.

Kuidas suhtute sellesse, et paljud kauplused hävitavad mahakantud toitu?
Valus vaadata, kuidas kauplused toitu raiskavad, mida sobiks veel süüa. Aga meenub omaaegsest poliitökonoomia õpikust, et kapitalist kallab enne toidu maha kui et hindu alandab. Riiklik tarbijakaitse on meil teinud taandarengu, inimene peab ise maksma, kui tahab midagi kaevata ja kontrollida. Toiduproove tehakse Veterinaaria-ja Toiduametis minimaalselt.
Lubatud e-aineid on meil nüüd ju tuhandetes, vene ajal aga ainult mõnisada.
Aga kust tavainimene need tarkused võtab? Ei võtagi. Allergiate ja astmaatiliste haiguste arv on mitmekordistunud.

Teeks juttu ka teie elust. Teie vend on Heimar Lenk, kuidas te vennaga lapsepõlves läbi saite, kas kaklesite ka?
Vennaga oleme terve elu väga hästi läbi saanud. Vanusevahe 5 aastat tähendas, et ta hoolitses mu eest ja aitas igas olukorras. Kui mina olin esimeses klassis, oli tema viiendas ja käis mind vahetundidel vaatamas.
Kodus kuulasime koos muusikat ja otsustasime, mida magnetofonile jätta, mida maha võtta. Temaaegne muusika on ka minul veres. Kui oli vaja, aitas mind koolis. Nüüd oleme 16 aastat koos Riigikogus olnud, koos saime esimesel korral ka sisse. See töö seob meid palju. Ühised inimesed ja poliitilised vaated. Eks ma ilmselt ka tema kaudu sain ajakirjanduse pisiku, et hiljem žurnalistikat õppisin. Tema oli igati eeskujuks. Ka Heimar töötas ju aastaid AK-s ja hiljem meie esindajana Moskvas. Meil oli erakordselt kokkuhoidev perekond, elasime Nõmmel, oli oma aed. Isa oli insener ja tundis kõiki töid. Ema hoolitses pere eest, oli väga seltsiv ja oli n-ö pere hing ja mootor. *

Teie abikaasa oli Rein Tuus. Kuidas ja millal te tutvusite ning kui kaua abielus olite?
Reinuga tutvusime esialgu minu filmi tegemise ajal filmivõtetel Pärnus. Käisin siis keskkoolis. Ta oli pikkadel ringreisidel ja kirjutas mulle sealt. Noorpõlve armastused ei ole pikad. Puutusime kokku palju kui olin „Vana Toomases“. Ta oli seal juhtsolist, konferansjee ja pundi administraator. Vahepeal käisin isegi ta pulmas. Hiljem, 28-selt saime uuesti kokku ja abiellusime, kuni surm meid lahutas.

Teie lapsed ja lapselapsed?
Meil ei olnud lapsi, polnud aegagi, üks kool, teine kool, TV-töö ei võimaldanudki perele pühenduda. Minu lapsepõlvekodu oli korralik ja eeskujulik ja ma tahtsin muul alal elus läbi lüüa.

Millal ja kuidas tutvusite oma praeguse abikaasaga?
Uuno Laul on nn mees valimispiirkonnast. Ta oli justkui jumala poolt saadetud, et elu seisma ei jääks. Ka tema tundis sama. Me oleme mõlemad nüüd ju elukogenud inimesed ja oskame suhet hästi hoida. Meil on kaunis maakodu Otepääl ja palju ühiseid huvisid. Ta tunneb samuti kõiki töid, maaelu on talle tuttav – töötas 23 aastat sovhoosi peainsenerina ja teist sama palju vallavalitsuses majandusspetsialistina. On inimene, keda saab usaldada ja kes mind väga hoiab.

Kas usute saatust?
Igal inimesel on saatusejoon paigas, aga seda saab ise oluliselt mõjutada. Kui ootad oma saatust diivanil istudes, siis ei juhtu midagi. Tuleb olla avatud ja ise väga palju püüda. Palju tuleb iseennast sundida, mis tehtud, see tehtud. Elu tuleb ise huvitavaks teha, kuigi poliitikas olles vaba- ja oma aeg peaaegu puudub.

Kas te selgeltnägijaid usute?
Kui olin 17, viis Marju Kuut mind nõia juurde. Olin ju noor, asi huvitas, aga rohkem oli see ju mäng! Lähme, vaatame, mis ta ütleb. Marju oli seal varemgi käinud. Kusagil Kosmose kino kandis elas. Oli väga heatahtlik inimene. Pani kaarte. Ütles mulle, et mul on elus loosiõnne. Ütles ka õnnenumbrid, mida enam ei mäleta. Ütles, et mul on kaks meest, esimene abikaasa sureb. Ütles veel paljugi, aga ei mäleta. Ah jaa, et tööle hakkan suurtes majades. Siis paningi need õnnenumbrid lotosse ja kohe järgmisel korral võitsin mingi väikese summa. See oli alles algus. 1983.a. võitsin auto. Töötasin siis Harju Kultuuris. Oli palgapäev, aga enne raha kättesaamist ostsin Võidu väljaku tunnelist üheainsa 50-kopikalise Sprindi pileti. Oli ka rublaseid, aga pidasin seda kalliks. Avasin selle tunnelis ja kirjas oli automobiil –vene keeles.
Mõtlesin hetkel, et see on laste mänguauto, siis aga märkasin, et summa oli 7300 rubla… Oh, mis tunne!
Surusin pileti sügavale taskusse ja rääkisin tööl tüdrukutele. No siis läks pidu käima, mis lõppes Harju varietees. Rein oli ju ka. Palk oli siis juba käes ja tüdrukud ostsid sprindipiletitest terve linna tühjaks, aga ei midagi. Niisugune asi oli. See oli üldse hea aeg, võitsin veel mitmeid mänge- kus peaauhinnaks oli suusad ja suusakepid. TV-s oli tol korral eetris mingi viktoriinisaade, kuhu kutsuti mind kellegi asendajana üheks korraks. Marikate tiim võitis terve talve kestnud mängu – peaauhinnaks aiatraktor. Mina veel isiklikult Rootsi-reisi, mis oli siis ikkagi väga uus asi, olid ju 90ndate algus.
Oligi palju loosiõnne. Ja läks täide ka ennustatud kurb sündmus. Nii on olnud.

Ehk olete avastanud ka enda juures selgeltnägijavõimeid?
Unenägude näen palju ette lausa detailides. Ikka väga olulisi suuri asju – need on tähendusunenäod, mida näed mitu kuud ette.

Mis on teie arvates avalik saladus?
See pole siis enam saladus. See on see, millest kõik räägivad, aga ajakirjandus ei kirjuta.

Kas teil on ka mõni selline saladus, mida te mitte kunagi mitte kellelegi ei räägi?
Ikka on, kõigil on.

Ehk on ka mõni selline saladus, mille kohta pole siiani keegi küsinud ning saate sellest praegu rääkida?
Kuna on saladus, siis on see saladus.

Kas poliitikas ja poliitikute juures on palju saladusi, mida rahvale ei räägita?
Kas neid asju saab saladusteks nimetada, aga eks rahvale räägitakse ikka neid asju, mida valija ootab.

Millised on teie tulevikuplaanid?
Mõtlesin juba Riigikogu tööst loobuda, olen ju olnud palju aastaid ja tahaks oma hobidega tegelda, lugeda, ennast vabamalt tunda. Samas on erakonnal hääli vaja, meie erakonna esimees on mind ka väga palunud.
Praeguse seisuga tuleb jälle tulle asuda. Rahvarindest välja kasvanud ja Savisaare loodud erakonda tuleb hoida, kuigi ka paljud asjad ja põhimõtted on kahjuks teisenenud ja ümber vaadatud. Kui rahvas valib, olen tänulik!

Hillar Kohv

0 kommentaari Lisa kommentaar