horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Marina Riisalult varastati tema isa laip

„Jah, mul on saladusi,” tõdeb võluv ettevõtja Marina Riisalu ning jagab mõnda neist ka meie lugejatega.

Kas usute ettemääratusse ja sellesse, et saatus juhib meid?
Minu arvates on “saatus” sõna, mis on suunatud tulevikku. See on justkui ettemääratus. Samas juhuse ajaks on ajatus, milles pole eraldi tulevikku. Seetõttu loogiliselt neid kolme – saatus, juhus, tulevik - kokku panna mina ei oska...

Milline on olnud teie enda saatus teie arvates siiani? Kas seegi võis olla saatusest tingitud, et kohtusite Aivar Riisaluga, kellest sai teie abikaasa?
Mina usun, et meist igaühel on siia ilma sündides mingi ülesanne. Olgu selleks siis millegi õppimine või õpetamine. Usun, et meile on ette määratud liikumine punktist A punkti B ja meist igaühe vaba valik on selle tee läbimise trajektoori määramine iseendale. Kes valib otsetee, kes teeb siksakke - seejuures pole vale mitte ükski tee.
Minu ja Aivari kohtumine on kindlasti meile mõlemale üks elu õppimise koolitund. Minu kindel veendumus on see, et põhjuseta ei tule mitte ükski elusolend meie ellu. Kõigel ja kõigil on põhjus ning tagajärg ehk määratus edaspidiseks. Lihtsalt meist igaühe valik on see, kas tekkinud olukordadest õppida või mitte, kas neid aktsepteerida või mitte…
Tagantjärele targutades võin öelda, et Aivar tuli minu ellu läbi sõbranna tähelepanekute. Hetkel, kui ta mulle n-ö Aivarit ette kuulutas, olin tema peale pehmelt öeldes väga kuri, sest see, mida ta mulle püüdis ette kuulutada, tundus mulle tol hetkel äärmiselt absurdne ja isegi rumal ning kohatu.

On teil olnud vahel ka selline enne või eelaimdus, et midagi on ees ootamas või tulemas ning olete valmistanud ennast eelnevalt selleks ette, et mitte n-ö jalust maha kukkuda?
Ise pean ma ennast üsna sensitiivseks inimeseks. Süda on vägagi õige koha peal, kuid kohati olen ehk liigagi heauskne.
Jah, mulle vägagi subjektiivselt on tundunud nii mõnigi kord, et ma justkui tean, mis hakkab juhtuma, kuid usk, et juhtub midagi paremini, kui võiks karta, ei ole mind tänaseni maha jätnud.

Näete sageli selgeid unenägusid, mis tegelikkuses täituvad? Millal viimati taoline unenägu oli?
Vat seda ei ole mina täheldanud! Olen unes näinud oma kadunud vanaisa, kes justkui palus abi ning igal ööl üha intensiivsemalt, kuid kohe, kui olin käinud tema haual, need unenäod lakkasid.

Kuidas suhtute ennustajatesse ja selgeltnägijatesse ning kas olete ka ise mõne juures käinud abi saamas ning kas on midagi ka täppi ennustatud?
Aus vastus on see, et ma usun selgetnägijatesse ja ennustajatesse. Elvas sündinud ja lapsepõlve veetnuna olen vägagi palju suhelnud ning isegi kokku kasvanud sealsete mustlastega. Nemad andsid mulle esimese armastuse hobustesse ja aukartuse ning hoolivuse loodusesse.

Ehk olete ka enda juures avastanud selgeltnägija võimeid. Kuidas ja mismoodi need on avaldanud ennast?
Vat selliseid asju mina pisut kardan. Õigem on vist siiski öelda, et mul on aukartus selliste asjade vastu. Mina ei ole kindlasti mitte selgeltnägija, kuid mida aeg edasi, seda enam on mul oma arvamus erinevate asjade ja olukordade kohta ning ma ei otsi kompromisse nende tõlgendamisel.
Samas, teatud võimed mul on. Üsnagi eksimatult leian ma oma kätega inimese kaelalt ja seljalt üles pinged, mis teda on vaevanud ja oskan ning suudan vaegustele leevendust pakkuda. Oskan ja suudan teha nii kaela, selja kui ka jalataldade massaaži täpselt sealt, kus on mure kõige suurem, just läbi tunnetuse. Omavahel öeldes, olen lõpetanud ka hobuste massaažikooli ning just see koolitus andis minule endale kõige suurema kinnituse, et suudan vajadusel aidata ka siis, kui abivajaja ise abi küsida ei suuda või ei oska.

Kaarte oskate panna?
Eh! Kaarte panna ma ikkagi ei oska, kuigi huvi on olnud. See on teema, mis vajab peale tahtmise ka suurt pühendumist ja palju oskusi. Mina olen pisut kärsitu selliste asjade jaoks.

Mida arvate saladustest ning kas teil on palju selliseid saladusi, mida te kunagi kellegile ei räägi?
Saladused on ilmselt igaühe isiklik asi. Muidugi on ka minul saladusi, milledest ei ole ma ka täna veel valmis mitte kellelegi täielikku tõde avaldama, kuid mul on paar (südame-)sõbrannat, kellest igaüks teab mõnda osa minu saladusest… Selle kokku panemine üheks tervikuks on aga vaid ainult minu võimuses…

Ehk on ka mõni selline saladus, mille rääkimiseks pole võimalust olnud, sest keegi pole selle kohta küsinud?
Provokatiivne küsimus, ei salga! Igaühel meist on saladusi, millest ei taha rääkida, sest need on kas kurvad või negatiivsed…
Kindlasti kunagi, kui kusagilt kõrgemalt tuleb n-ö märge, et “nüüd” , need ka avalikustuvad ja selguvad eelkõige meist igaühe ja iseenda jaoks, kuid täna – nüüd ja praegu – ei oska mina isiklikult sellele küsimusele vastata.

Soovite ehk midagi südamelt ära rääkida?
Mul on mureteema, et minult on sõna otses mõttes varastatud minu isa, õigemini tema laip... Ma olen mõelnud kirjutada sellest saatesse Saladused, olen kirja valmis kirjutanud, kuid pole saatnud avaldust politseisse…
Lühidalt... Öös on asju, mida ei oska järjestada ja millest on hetkel lihtsam mööda vaadata…

Hillar Kohv

0 kommentaari Lisa kommentaar