horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Mees jättis mu maha, ja õigesti tegi

Elada tuleb nüüd ja praegu, sedastab Kristiina, kel on raske mõista, miks tal selle mõistmiseks nii kaua aega läks.

Jah, kujutage ette – leidis teise pärast meie 24aastast kooselu, mis kõrvalt vaadates oli peaaegu ideaalne! Oli ka minu meelest. Võttis üksjagu aega, kuni aru sain, et polnud ühti, ehk – jumala õige, et ka põrgutee võib olla sillutatud parimate kavatsustega...
Mina olin üksikema ainus laps, kasvatatud katoliiklikus kasinuses nii materiaalses kui moraalses mõttes. Kadunud emale pole mul midagi ette heita, tema tahtis ju parimat, ja kitsaid lapsepõlveolusid arvestades tõotasin kaelakandmisest peale: mina teen kõik selleks, et mina ja mu lapsed ükskord oma elu paremini ja jõukamalt elaksime. Sellise perspektiiviga ka alustasin.
Kõrgele haritusele ema mind ei orienteerinud ja seda ei seadnud ma eesmärgiks ka ise.
Hea elu ja õnne garantiiks oli mul tubli ja korraliku mehe leidmine, kelle kandidaatideks oli meil emaga juba mu lõpuklasside ajal mõni välja vaadatud. Läks aga veelgi paremini – sõna otseses mõttes kohe koolipingist läksin pealinna jõukast perest pärit mehele, enesest viis aastat vanemale, kes mu meie provintsilinnast kohe oma koju viis.

Peaasi, et mees armastab
Kuigi salaja olin armunud ühte naabripoisisse ja temasse armuda ei jõudnudki, lohutas ema, et plikapõlv on nüüd otsas ja et küll ajaga tuleb ka armastus – peaasi, et mees mind armastab. See viimane oli küll sulatõsi – mõnikord suisa häbenesin seda andumust, millega ta minu ümber askeldas ja milliseid kingitusi mulle tegi.
Mul polnud eluski selliseid ehteid ega riideid olnud, milliseid nii enne kui pärast pulmi temalt kingituseks sain.
Sisuliselt see kõik muidugi meeldis mulle, sest olin alati lootnud, et minu elu saab ükskord olema kõige kõrgemast klassist. Aga ühise elukorralduse paikapanemine ja poja sünd jätsid esialgu kõik muu kõrvale. Pealegi oli mu mehe kodu, ilus eramaja, juba enne mind igati tasemel sisse elatud.
Ämm ja äi võtsid mu kohe omaks, kinnitasid mulle otsesõnu, et meeldin neile lausa väga.
Mina püüdsin muidugi neile seda enam meele järele olla – pidasin meie majapoole hiilgekorras, oskasin asju hoida, ökonoomselt maja pidada ega alpinud enese erilise ülesseadmisega. Oma uhkeid tualette hoidsin ilusti pakitult kapis – mis mõte oli neid kulutada või enesele kulda kaela-kõrva riputada, kui ma niikuinii peale poeskäikude ega lapsevankriga jalutamise kusagil väljas ei käinud. Eriti ämm pidas seda minu suureks vooruseks – mees hommikust õhtuni tööl, ei tea, kellele naine end ehtima peaks.

Keegi ei mõistnud mind
Sõbrannadest jäi mulle kooliajast alles kaks, kes nüüd mõlemad Tallinnas õppisid. Kui nad enesele esimest korda külla kutsusin, ei varjanudki nad oma pettumust, mis mind ausalt öeldes päris solvas. Nad imestasid pärast lausa otsesõnu, et ma neile lauda ei katnud, mida ma ju omameelest ometi tegin. Muidugi pidasin piisavaks kohvi ja puuvilju, aga nemad põlastasid, et ma ei raatsind vaestel tudengitel kõhtusid täis sööta. Ei tea, mis hea pärast!
Sestpeale ma neid enam külla ei kutsunudki. Paar korda kohtusime kohvikus, korra restoranis.
Sellest viimasest tuligi suur ja tõsine konflikt. Mina ei pidanud õiglaseks maksta arvest ühte kolmandikku, kuna ainult mahla ja jäätise tellisin, nemad aga kallist konjakit jõid ja mehiselt sõid. Varsti jäi kontakt püsima nendest vaid ühega, sedagi harva ja rohkem telefoni või e-posti tasemel kui vahetult näost näkku.
Elu kulges omasoodu, aastad praktiliselt kõik ühte nägu. Kui poeg kolmesena lasteaias käima hakkas, tegin läbi asjaajamiskursuse ja läksin tööle. Mees ostis meile omaette korteri (õigemini rahaliselt suurel määral vast äi, kes oli enne pensile minekut olnud suure tehase direktor).
Ümberkolimise ajal tekkis meil mehega esimesi tõsisemaid naginaid, sest tema tahtis igasugu asju ja mööbli minema visata ja uued osta, minu meelest oli see aga täitsa arulage, sest kõik olid kõlblikud asjad, mitte mingi kolu.
See oli ka esimene kord, mil ta mulle suisa moraali luges, et mis ma oma riideid, nõusid jne aina kappidesse korjan, kui ma neid üldse ei tarvita.
Mina omast arust olin just uhke selle üle, et oskan kokku hoida. Siis algasid just need suure vabadusvõitluse ajad, keegi ei teadnud, mis veel ees ootab. Kui siis piirid lahti läksid ja sinimustvalge jälle seaduslikult kehtima hakkas, teadsin hästi, milleks raha hoida – minu poeg pidi tingimata saama hariduse mõnes maailma mainekas ülikoolis. (Mees ironiseeris: ehk jätan siiski ta enese otsustada, mida ja kuhu ta tahab!)

Kristiina jutu pani kirja
Imbi Käbi

Jätkub ajakirjas...

2 kommentaari Lisa kommentaar
  
CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, 07.10.2018 13:39
Tere, See on üldsusele teavitamine, et CHALLENGE FINANCIAL SERVICES, me oleme erafinantseerimisfirma. Meil on avatud rahalised võimalused kõigile inimestele, kes vajavad rahalist abi. Kas sa arvad laenu saamist? Kas teil on tõsine vajadus kiireloomulise laenu järele, et alustada oma äri? Kas teil on võlg? See on teie võimalus oma soovi saavutada, anname isiklikke laene, ärilaene ja kõiki 3% intressiga laene. Kui olete huvitatud erakorralise laenu saamisest, võtke meiega ühendust e-posti teel challengefinancialservics@gmail.com, et saada lisateavet. Challenge Financial Services Tel: +16789614269 E-post: challengefinancialservices@outlook.com E-post: challengefinancialservics@gmail.com
james evans 01.08.2018 02:24
Oleme rahvusvaheline laenupank, anname laenud üksikisikutele ja ettevõtetele Lähis-Idas, Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Pakume laenu liike nagu isiklik laen, äri- / investeerimislaen, auto laen, võlgade konsolideerimise laen ja õppelaen 18 aastastele ja vanematele. anname välja laenud vähemalt 5000 USA dollarit, mille tagasimaksetähtaeg on 1 aasta kuni 25 aastat. huvitatud peaksid võtma meiega ühendust e-posti aadressi @ heartlandfingrp@gmail.com või WhatsAafi kaudu numbri järgi: +1 (202) 922-8783