horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Meest otsides kaotasin iseenda

Klammerdusin tutvujatesse, lootuses leida uut armastust. Aga kohtasin vaid samasuguseid ­katkiseid hingi, kes igasse vastutulijasse ­klammerduda püüdsid.

Istun punakal kaldakivil. Neid on mu ümber sadu, suuremaid ja väiksemaid... Iga vahuse harjaga laine, mis peksleb vastu kive, pritsib soolaseid piisku, mis segunevad mu põskedel pisaratega. Miks ma nutan? Ja miks ma üldse siin kivil praegu istun?
Meri on mulle alati hästi mõjunud: ta rahustab ja julgustab, annab jõudu ja elutahet, aitab korrastada mõtteid... Meri on üle kõige.
Elu on viimasel ajal kuidagi kaootiliseks ja ebakindlaks muutunud. Mul oleks nagu pind jalge alt kadunud – minul, kes ma alati olen teadnud, mida tahan ja kuidas seda saavutada. Mina, kes ma olen toetanud teisi, vajan äkki ise tuge ja turvalisust. Kummaline, et üksijäämise kurbus avaldub veel nüüdki, mitmeid aastaid hiljem ja hoopis teisiti kui alguses.

Lese kurvad meheotsingud
Kohe abikaasa kaotuse järel mängisin vaprat ja tugevat ise hakkamasaajat. Ma ei tea, keda ma rohkem petsin, kas lapsi või iseennast. Ja oli see abielu nagu oli – ja kus need ideaalsed abielud siis ongi –, see andis ikkagi mingi harjunud kindlusetunde. See tähendab, et võid tülitseda ja vahel isegi vihata, aga teine on enesestmõistetavalt olemas, juhtugu mis tahes.
Jah, aga kas teine inimene võib olla enesestmõistetav, alati olemas ja kohal? Äkki me võtamegi abielus olemist kui midagi väga enesestmõistetavat? Tutvumiseperioodil suhtume temasse ju hoopis teisiti, arvestame temaga rohkem ja püüame meeldida.
Ja kui ühel päeval see turvaline ja harjunud olukord muutub või kaob, siis kaobki pind jalge alt. Kolmkümmend kooseluaastat, see on ju suurem osa elatud elust. Elust, kuhu on mahtunud noorusaeg, armastus, laste sünd ja kasvamine, südamevalu... Kõik see, mis nende aastate juurde nii loomulikult on kuulunud.
Nüüd tõmbled ja tormad ja otsid. Mida? Kadunud noorust ja armastust? Tahad uut elu, uut saatust? Siis vastad tutvumiskuulutustele ja kuulutad ise, armud ja pettud, jätad ise ja sind jäetakse. Ja kogu selle sebimise ja tormlemise sees kaotad aina rohkem iseennast. Miks? Milleks sulle seda vaja on? Iga kord, kui kohtud kellegagi, püüad sobituda, armud ja arvad, et nüüd ongi käes kauaoodatud armastus, et nüüd alustad uuesti, ilma vigadeta. Jah, muidugi, vajad ju lähedust, mehe käsi enda ümber – oled ju täies elujõus naine. Enesele märkamatult klammerdudki, haarad nagu uppuja õlekõrrest...
Aga see ei päästa sind üksindusest. Sa ei saa muuta olematuks oma kaotust ja elatud aastaid.

Katkise tiivaga lohe
Tegelikult see teine inimene tormleb ja tõmbleb samamoodi. Ta loob mitmeid suhteid korraga, raatsimata kellelegi ära öelda. Loodab ju temagi leida seda ainust ja õiget... Samas, teeb nii kõigile haiget, iseendale esmajoones. Üksindusest ikkagi ei pääse, sest temas endas ei ole armastust, ei ole seda välgatust südames, mis tekib, kui vaatad inimesele otsa ja tunned, et tema. Ja ainult tema.
Ja mida rohkem me otsime, seda enam mässime ennast sõltuvuse võrku. Ikka on tunne, et kusagil kaugemal peitub tõeline õnn. Aga igaühel on kaasas oma taak, oma elatud aastate ja vigade koorem. Me põgeneme lihtsalt üksinduse eest ja ootame, et keegi aitaks meie poolelijäänud elu jätkata. Ent ikka oleme samas surnud punktis, või nagu keegi ütles: “Muinasjutulohe istub kuuseladvas, ega tea, kuhu lennata. Hoiab ladvast kinni ja ikka on lahendamatu küsimus – üksindus.“
Võib-olla ongi viga selles, et me otsime armastust, meeleheitlikult otsime... Aga nii ta ei saagi tulla.
Tuul keerutab mu jakihõlmu ja sasib juustes. Ahmin ennast ääreni täis seda mere soolakat hõngu ja äkki on nii hea ja kerge olla. Ma ei nuta enam ja ängistus ning pigistustunne südame ümber on kadunud.

Elu kirgas vikerkaar
On selguse hetk. Tunnen äkki, et olen mina ise, täis jõudu ja teotahet ja õnnelik selle üle, mis mul on. Minu lapsed ja lapselapsed, hulk teostamist vajavaid ideid, kirjutamine ja toredad matkad vahvate kaaslastega, fantastilised töökaaslased ja sõbrad... Issand, kui palju mul on!
Meri kohiseb ja vahutab endiselt ja ma olen tänulik, tänulik isegi pettumuste eest. Ilmselt läbi nende oligi vaja uuest ennast leida, jälle iseendaks saada. Ma ei otsi enam kedagi, elan lihtsalt oma elu ja kui on määratud, siis see keegi tuleb mu ellu. Tuleb just nii, et südamest käib välgatus läbi – just tema. Kui aga seda ei juhtu, siis järelikult saatus tahtis teisiti.
Muinasjutulohe tiib ei ole enam katki, ta lendab pilvedes, nendest läbi ja üle ning tunneb rõõmu vikerkaarest, mis muutub aina kirkamaks, sest koosneb neist tuhandest pisiasjast, mille nimi on – elu ise.

Eleonore Kond

0 kommentaari Lisa kommentaar