horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Mehe pettus murdis kahe naise südame

Tiina teadis, et temal pole mehekodust lastega kuhugi minna. Üks teine naine kasvatab nüüd üksinda tema mehe last. Aga kuhu ­kadus armastus?

Välisuks paugatas. Selle kõma kajas veel tubades, põrkas tagasi seintelt... Mees oli läinud. Läinud nii, nagu paljudel õhtutel enne seda.
Tiina oli proovinud meest tagasi hoida nii hea kui kurjaga. Vastuseks sai ta ainult: „Sa võid siin nutta kui tahad, aga mees teeb, mis mees tahab.“
Tiina tundis täielikku jõuetust ja abituse tunnet. Isegi pisaraid ei olnud enam. Ta teadis, mida tähendab selline reedeõhtune minek... Ei, see ei olnud meestega kusagil klaasitõstmine! See minek kestis esmaspäeva hommikuni ja lõppes salaja kojuhiilimise ning riietevahetusega, kui Tiina oli juba läinud tööle. Ja pärast polnud nagu midagi juhtunudki – kuni järgmise reedeni.
Naine tundis pitsitust südames. Ta istus toolile ja jõi väikeste lonksudega vett. Ega see suurt aidanud, jõuetustunne valdas teda ikka ja teha ei tahtnud midagi. Õnneks hullas poistevägi õues ja enne kui pimenema hakkab ning on vaja nad tuppa kutsuda, oli veel aega tund-poolteist.

Mis selle mehega küll toimub?
Kell tiksus ühetooniliselt ja kaugelt väljast kostus aeg-ajalt laste kilkeid. Tiina istus ikka veel, keerutades sõrmede vahel tühja klaasi...
Juba ammu olid heasoovlikud keeled sosistanud Aini seiklemistest. Kord kutsus Tiina kunagine töökaaslane teda isegi õhtul rajoonikeskuse restorani „Tule, Tiina, nad on siin ja veedavad mõnusalt aega. Tule, vaata! kui vaja, ma tulen sinuga kaasa.“
Ei, seda lõbu ei hakka ta küll kellelegi pakkuma, et läheb. Mida ta seal teeks? Stseeni? Kaotajaks jääb ikka tema ise ja võõraste jaoks toimuks nagu mingi näitemäng... Tiina oli kindlamast kindel, et tema ennast niimoodi alandama ei hakka. Mingi võimalus pidi ju olema asi teisiti lahendada. Mehega sellel teemal rääkida ei saanud, see naeris naise lihtsalt välja „Mis lollusi sa oled välja mõtlema hakanud...“
Mõned kuud tagasi oli Tiinale tundunud, et probleem hakkab ise lahenema. Juba mõnda aega püsis mees nädalavahetustel kodus. Kõik oli peaaegu hästi, kui mitte arvestada Aini tavapärasest suuremat närvilisust. Iga pisemgi asi ärritas teda, kaasa-arvatud laste kilkamine ja müramine. Ega Tiinal muud üle jäänudki, kui olla puhvriks, et tühjast tüli ei tekiks.
Siis, ühel päeval, oli mees tulnud lagedale ideega kolida hoopis teise Eesti otsa. Elas ja töötas sealkandis üks Aini ammune tuttav ja selle kaudu oli mees töökohta otsinud ja leidnud. Elukohaks pidi saama majandi ühepere-elamu. Pakkumine oli kahtlemata ahvatlev ja Tiina oli nõus sinna vaatama minema. Varsti saigi sõit teoks.

Kolida hoopis kaugele?
Neid võttis vastu Vooremaa oma seljandikkude ja järvedega. Ilus oli siin! Elamine korralikus uues majas, lubatav palk ka suurem kui praegune.
Otsustamisel said aga määravaks mõningad miinused – lähima koolini oli kaksteist kilomeetrit ja Tiina keeldus kategooriliselt esimesse klassi minevat poega nii kaugele viima.
Teiseks loobumise põhjuseks sai see, et Tiina ise õppis kaugõppes ja siit kohalesõitmisega tekiks temalgi probleeme, ka ei olnud tal töökohta lähedal saada. Nii oli tema poolt selge: „Ei.“ Aingi sai lõpuks aru, et need tingimused perele ei sobi ja loobus oma plaanist, kuid vahetas töökohta samas rajoonikeskuses, kus pere elas.
„Ehitusorganisatsioonis on suuremad võimalused uut elamist saada.“ selgitas ta naisele „Sina ju tahaksid ka uut, mugavustega korterit?“ Palk oli tal nüüd isegi pisut väiksem, aga töö olevat palju huvitavam.
„Ma ei hakka kunagi kalluriga ühest kruusa-august teise sõitma.“ teatas mees. Tiina ei hakanud talle survet avaldama, ehkki ta teadis, et kallurijuhid teenivad hästi... Ja ega nendegi pere väike olnud, lisaraha oleks marjaks ära kulunud.

Kus on naine vea teinud?
Möödusid päevad ja kuud ja siis kadus Ain jälle. Naine ei osanud enam midagi peale hakata. Tundus, et abielu jookseb karile ja midagi pole teha. Kummaline oli see, et väljaspool kodu rääkis mees ikka veel, et temal on maailma parim ja tublim naine.
Eks kogu kodune elu oligi Tiina õlul – lapsed ja aed ja töö. Hommikul vara, mõnikord ka õhtul hilja, tõttas naine oma teisele töökohale, ta oli poole kohaga koristaja koolis. Siis lapsed lasteaeda ja vanem poeg kooli, õhtul kordus vastupidine ring. Hommikune trügimine linnaliinibussis ja õhtul toidukoti tassimisest väsinud käed...
Laste heaolu oli Tiina jaoks alati väga tähtis olnud. Kas see oli viga? Ja siis veel argirutiin? Kas oli ta mehe olemasolu liiga enesestvõetavaks pidanud?
Või ei olnud ta oma kodutööde laviini all mehe jaoks enam atraktiivne? Võib-olla oli ta üleüldse liiga palju enda õlule võtnud? Äkki oleks pidanud olema rohkem abitu ja nõrk naine, kes ilma mehe abita kohe kuidagi ei saa? Tiina ei teadnud nendele küsimustele vastust ja neid kellegagi arutada ta ei soovinud. Naine oli arusaamisel, et koduprobleemid tuleb lahendada kodus ja keegi kolmas siin aidata ei saa.
Ometi ei tahtnud ta lahku minna. Mitte et oleks klammerdunud mehe külge või tundnud tugevat omanditunnet... Ei, pigem soovis, et lastel oleks olemas isa ja ema, et nad kasvaksid terviklikus peres. Oli ju Tiina ise lahutatud vanemate laps ja tundnud mingil määral seda pidetusetunnet, terve elu kaasas kantavat.
Tema lapsed kilkasid rõõmsalt õues, teadmata midagi vanemate probleemidest. Tiina tõusis toolilt ja tundis, et vajab tassi kohvi. Ta pani mulksukannu tööle ja mõnus kohviaroom täitis kööki. Kas see istumine ja nukrutsemine lahendab midagi? Vaevalt küll! Nii paljud toimetused vajasid kodus tegemist... Pooleliolev lapsekampsun lõngakorvis... Ja homme on jälle tööpäev...

Eleonore Kond

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar