horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Mehed, ärge võtke pruugitud naisi

Minu esimene naine oli lõdva püksikummiga ­üksikema, teiseks kaasaks aga sai lesknaine kolme lapsega...

Mina olen üks lihtne eesti mees parimates aastates: selge aru juures, käed ja kõik muu õigetpidi küljes, naise ja neli last suudan ära toita. Aga kerge pole mu tee olnud, ja uhkuse tundmise asemel peaksin hoopis saba jalge vahele tõmbama enese lolluse pärast. Lugege mu lugu, mehepojad!
Esimest korda abiellusin täitsa noore ja rohelisena, n-ö omakülaplikaga, kellega põnnipõlvest tuttavad olime ja koos koolis käisime. Ta oli hea tüdruk, keskkooli lõpuklassides pea ainuke, kel igasugu lõhna- ja hilbupoodidesse asja polnud, kes oskas hobust rakendada ja traktorit juhtida, õllepurkide asemel istus kangastelgede taga. Teadsime kogu aeg, et kohe pärast keskkooli läheme paari, ja sellal, kui enamik me klassikaaslasi pealinna ja Tartu vahet vehkis, püüdmaks mingissegi kõrgkooli sisse saada, pidasime meie plaani oma farmi rajamisest.

Pulmad "kaasavaraga"
Pulmad tegime jõulude ajal – tema oli 19, mina 20. Kui vastu kevadet püüdsin temaga juttu teha laste teemal (minu arvates olnuks sellega tark paar aastat oodata), katsus ta alati jutu kohe muule teemale juhtida või otsis kusagil endale tegemist. Mina oma rohelisuses ei saanud enne asjale pihta kui alles vastu kevadet, mil mu naine hakkas juba enam kui kahtlasi vorme võtma. Kuni seisin fakti ees, et mu naine oli kuuendat kuud rase, kuigi mina olin temaga esmakordselt ühte heitnud paar päeva enne jõule!
No nüüd te ehk ikka usute, kui jobu ma olin: kuna mina ise olin sinnamaani süütu, siis ei tekkinud mul oma naise suhtes mingit küsimustki! Vapustus vapustuseks, aga asi läks õige hulluks veel meie mõlema vanemate survel – kõik olid kindlad, et mina, va lontrus, olin tüdruku juba koolipingis "ära rikkunud"! Alles siis sai selgus majja, kui viimane ise mulle tunnistas, et suvel linnas sõbranna juures käies oli ta "paar korda mingeid linnapidusid kaasa teinud". Saatuslik kogemus olla olnud küll ainukordne, aga ta ei mäletanud õieti selle "autori" nägugi.
Mul oli tast kahju, nii et ma ei hakanud asja suure kella külge panema, aga see oli ka justkui mingi murdepunkt – minu jaoks polnud ta enam see, kes oli olnud sinnamaani. Pärast lapse sündi elasime koos vaevalt pool aastat, maja ehitasime poolenisti üles, aga rohkem ma ei suutnud.

Uus lehekülg
Läksin ka ära linna, leidsin töid, kus osavaid käsi ja nutti oli vaja, ja elasin oma vaikset elu, ilma eriliste unistuste ja plaanideta. Võtke seda, kuidas tahate – kas enesekiituse või debiilsusena, aga oma naist ja tema last toetasin ma ka pärast seda, kui seaduslikult lahku läksime, kuna jäin ju paberite järgi lapse isaks.
Paar aastat ei suhelnud me üldse, kui see välja arvata, et ta saatis mulle vahest ähvardavaid, vahest paluvaid sõnumeid, et mina kui korralik mees (!) peaksin teda ikkagi mõistma – me võiksime vahepealse unustada ja koos uut elu alustada. Veel paari aasta pärast läks ta õnnelikult mehele, ja mina loovutasin isaõigused seaduslikult oma järglasele.
Ega ma sealtpeale ilma naisteta elanud – oli juhusuhteid, oli lühemaid või pikemaid kooselamisi. Tagantjärgi ei mäleta, et oleksin tundnud kirglikku igatsust kellegagi neist perekonda asutada. Vähemalt ei armunud ma ühessegi naisesse sedavõrd, et oleksin hakanud temas oma naist nägema. Kuni sattusin ühe skandaalse perekonna naabriks.
Need olid töötav mees, koduperenaisest naine ja kolm last, toona kaks veel eelkooliealised. Naine meenutas mu esimest naist: leplik, vähenõudlik, terve mõistusega. Muudkui rügas ja hoolitses, oskas mehe kehva palgaga kodu korras ja lapsed söönud hoida, ise selline viisakas ja tasane. Kui see mees aina sagedamini ja rohkem jooma hakkas, aitasin teda jõudumööda. Sest ühtelugu oli naisel vaja majapidamises midagi korda seada, meest kas järjekordsest vallandamisest päästa või uuesti tööle sokutada.

Teisele katsele
Tegelikult oli meeski sümpaatne inimene, ainult viinaviga süvenes pääsmatult. Kuni ta ühel õnnetul päeval imelikel põhjustel surma sai.
Räägiti nii ja naa – mingi kättemaks, side kahtlaste äritehingutega vms. Naine jäi korraga täielt lootusetusse olukorda, ja kuna mina tollal teenisin hästi, ei suutnud ma teda lihtsalt abita jätta.
Võib-olla ajendas mind ka see, et need lapsed olid minusse juba ammu nii liigutavalt kiindunud. Natuke rohkem kui aasta pärast läksime paari. Vaat´ alles siis, kui olin just Kristuse ikka jõudnud, sain esmakordselt tunda, mis asi on perekond! Õdus kodu, maitsev õhtusöök, armsad põngerjad, tasane naine... noh, mis sest ikka rääkida.
Sellest, et seegi oli ämbrisse astumine, sain aimu umbes aasta hiljem. Kui voodielust avalikult rääkida, siis, nagu enesele hiljem tunnistasin, nautisin seda üksnes mina, ja ajapikku aina vähem, kui nägin, et mu naist see üldse ei huvita.
Me ei teinud sellest juttu, aga küllap oli ta õieti armastanud ainult oma kadunud meest, sest mille muu pärast hakkas temagi tasapisi jooma.

Võit, aga pettumusega
Seda ei jõuaks kirjeldada, mida kõike tuli meil läbi teha järgnevate aastate kestel. Avalikke skandaale polnud, sest ta ei joonud kunagi end selle määrani täis, et poleks osanud koju tulla, või oleks viinaraha saamiseks midagi üle mõistuse käivat teinud. Aga näha oma naist (lastel oma ema) alailmses vines, teades, et raha (mille kulutamise üle ma temalt aru ei pärinud) võinuks pereelu huvides hoopis mõistlikumalt kulutada, ajas parasjagu meeleheitele küll. Õnneks nõustus ta lõpuks raviga.
Viimased kolm aastat on mu naine absoluutne karsklane. Meil on kõik hästi, see tähendab – materiaalses ja seltskondlikus mõistes. Pealegi olen ma pärast kogu seda kadalippu veendunud, et nüüd mu naine tõepoolest armastab mind. Aga enese kohta pole ma selles osas enam ammu kindel.
Nagu alguses kinnitasin – olen lihtne eesti mees. Mina pole küündinud filosofeerimise tasemeni, mis ja kes me ikkagi õigupoolest oleme, mis on elu mõte jne. Mina arutlen omaenese elukogemuse tasemel, ja selle põhjal tahaksin meestele mõndagi õpetada.

Naisi tuleb osata valida
Ärge olge lihtsameelsed naiste õilsust uskuma! Mu esimene, tõesti süütu naine lihtsalt "eksis" – andis end mingi lontruse meelevalda, sünnitas lapse. Ja hakkas sestpeale otsima seda õilsat rüütlit ja südametunnistusega meest, kes oleks lapsele vääriliseks isaks! Mu teine naine kannatas samaväärse lontruse käes, ja siis, kui sai lõpuks hinge tõmmata, lasi pidurid lõdvaks. Minu arvel.
Mis kõik paneb mind üles kutsuma: mehed, kes te tahate perekonda luua – hoidke eemale pruugitud naistest! Ärge haletsege neid, kes on end ise hukule määranud – neid on nii palju, et kõiki ei suuda te päästa! Teisisõnu: olgu meie riigis puudus millest tahes – naiste osas ületab pakkumine igatahes tunduval määral nõudmise. Sellepärast valige normaalsete, tervete hulgast!
Kirurgidki lõikavad organismist mäda koha välja, enne kui see kogu organismile hukutavaks saab. Mis mõte on siis samariitlast mängida ja end niisugustele naistele ohverdada, kes ühiskonda vaid allapoole tirivad. Loodus, elu jätkumine on ainult sellele põhimõttele seatud – tugev jääb ellu, nõrk hävib. Kui sajandeid poleks leskede ja liiderdajatega paariheitmist taunitud, poleks meid praegu võib-olla enam olemaski olnud.

Viljo Mets

0 kommentaari Lisa kommentaar