horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Mehed on sead ja naised maod?

Saale Väester on põnev kaasaegne kirjanik, kelle kõik romaanid lahkavad hea sule ning halastamatu aususega keerulisi suhteid – nii inimeste sees kui ka ümber. Aga millist elu elab ta ise?

Miks sa kirjutad?
Kirjutamine on nagu uks teise maailma. Juba lapsena oli mul elav fantaasia ja jutustasin vanematele sageli enda välja mõeldud jutte. 5. klassis panin esimest korda oma fantaasialennu paberile – selle pealkiri oli „Valge Rinnaga Hundi lood“. Jutu peategelane oli hunt, kellel oli sündides rinnal suur valge laik. Kuna ta oli teistest erinev, narriti teda, kuid väikesest kutsikast sirgus vapper kangelane, kellest sai lõpuks karjajuht. Kuna esimene lugu meeldis mu eesti keele õpetajale, sain tuult tiibadesse ja esimesele loole järgnes teine ja kolmas jne. Praegu on kirjutamine oluline osa minust. Oma ideedest ja tegelastest rääkides lähen sageli elevile. Eriti meeldib mulle aga see, et on inimesi, kellele mu kirjutised väga meeldivad. Teadmine, et on kellele kirjutada, on väga innustav.

Millega sa lisaks kirjutamisele tegeled?
Hetkel olen peamiselt hõivatud aasta neljakuuse pesamuna kasvatamisega. Tema kõrvalt ei jää eriti muude tegevuste jaoks aega. Siiski püüan vastavalt võimalusele ka veidi tõlkida. Mulle meeldib tõlkida raamatuid, mis ka mulle endale midagi pakuvad. Nii jättis näiteks Pierre Franckhi raamat „Soovid täituvad“, millest on juttu ka minu „Uues elus“, mulle väga sügava mulje. Oma aja võtavad ka vanemad lapsed ja mees. Koos püüame iga kuu vähemalt korra midagi toredat teha.

Raamatute kirjutamine on aja- ja energiamahukas... Kuidas sa puhkad?
Puhkamist pean ma tegelikult veel kõvasti harjutama. Olen oma loomult usin töömesilane, kes on harjunud kogu aeg tegutsema. Siiski on ka minul oma nipid. Nimelt mängib minu elus väga suurt rolli vesi. Kiire dušš või soe vann aitavad alati esmaseid pingeid maandada. Samuti armastan väga ujuda. Õnneks pole ma meie peres ainus – minu lapsed ujuvad ka meelsasti. Minu kodu lähedal asub Palalinna järv, mis on minu jaoks otsekui maagiline paik. Suvel käime seal ujumas, muul ajal on mõnus sealse männimetsa all jalutada ja lihtsalt puhast õhku hingata. Suurepärane koht akude laadimiseks. Head lõõgastust pakuvad ka jalutuskäigud minu elukaaslasega, meil on isegi oma kindel marsruut välja kujunenud.

Sinu raamatutes on palju juttu suhtevägivallast ja selle väga pika-ajalisest mõjust ohvritele. Miks see teema sind paelub?
See teema on minu jaoks oluline. Kasvasin ise peres, kus kõik pidi alluma isa kontrollile. Ma ei tea, et isa oleks mu ema otseselt löönud (seda, et isa oli oma esimest naist peksnud, kuulsin alles paar aastat tagasi vanemalt vennalt), kuid pidevad tülid ja pingeline õhkkond ei mõjunud just meeldivalt. Mäletan lapsepõlvest korda, kui isa keeras köögis gaasipliidi kraanid lahti, et meid kõiki ära mürgitada. Hiljem väitis isa, et ta oli ju kraanid uuesti kinni keeranud, mistõttu tema meelest polnudki midagi halba juhtunud. Minul oli aga tol korral tõsine surmahirm. Mu isa oli äärmiselt ettearvamatu. Kui ta oli heas tujus, võis ta olla maailma parim isa, kellega oli tore koos olla, kui ta oli halvas tujus, oli parem mitte tema teele ette jääda. Paraku oli võimatu ette näha, millal ta oli heas või halvas tujus. Mu ema kannatas väga, kuid jäi siiski isa surmani oma mehe kõrvale. Mina sain kodust kaasa kroonilise depressiooni, millega võitlen siiani. Vahel olen mina tugevam, vahel on haigus minust üle. Samuti sain kaasa ema õpetussõnad, et kõik mehed on sead. Arusaamisele, et viga pole tegelikult meestes, vaid minu veendumuses, mis ei luba mul normaalseid mehi näha, jõudsin palju aastaid hiljem.

Oled sa pigem õhtu- või hommikuinimene? Millal meelsamini töötad?
Kui pean valima, siis pigem hommikuinimene. Töötan enamasti päeva esimeses pooles. Õhtuti väsin kiiresti ja vajun juba üheteistkümne ajal rampväsinult voodisse.

Mida loed oma suurimaks võiduks elus?
Kõige suurem saavutus oli esimese raamatu avaldamine. Kui ma olin enne kirjutanud nii-öelda sahtlisse, siis nüüd õnnestus mul oma mõtteid ja ideid jagada suurema publikuga kui vaid mõned üksikud sõbrad, kellele olin oma kirjutisi lugeda andnud.

Mis on olnud sinu kõige rängem väljakutse?
Arvan, et kõige raskem on olnud toime tulla depressiooniga. Umbes kaheksa aastat tagasi avastasin tänu hea psühholoogi suunamisele, et kõige rohkem on mulle kaikaid kodarasse loopinud minu enda alateadvus. Lapsepõlvest kaasa saadud alaväärsuskompleks, veendumus, et ma pole midagi väärt, ja ka usk, et kõik mehed on sead, on mulle rohkem raskusi põhjustanud kui ükski konkreetne inimene. Ohvrirollist välja tulla pole sugugi lihtne. Üsna kerge vaevaga saab olla „püha“ kannataja, kellele suur kuri maailm aina liiga teeb. Muidugi leidub maailmas pahatahtlikke inimesi, kuid igaüks valib ise, kelle ta enda ellu laseb. Mina lasin endale ligi inimesi, kes mind ära kasutasid, sest ma arvasin, et elu ongi selline, raske ja ebaõiglane ning mina olen lihtsalt õnnetu ohver.
Pärast 20 aastat kindlat veendumust, et mehed on halvad ja maailm on ebaõiglane ja kõik tahavadki mulle halba teha, oli väga raske teha elus kannapööre ja luua enda sees uus arusaam maailmast. Mul oli palju tagasilööke, sest lapsepõlvest olin ju saanud kaasa õpetuse, et elu on halb, et loota saab vaid endale, et kõik mehed on niikuinii halvad ja neile loota ei saa.
Alguses oli mul raske uskuda, et mu elu oli nii sünge olnud just minu sisemise veendumuse tõttu, et ma polnud nõus nägema toredaid mehi, sest minu sügavas hingesopis oli kindel veendumus, et niisuguseid mehi pole tegelikult olemas. Psühholoogias nimetatakse niisuguseid kindlaid seisukohti tuumuskumusteks ja nende muutmine või ümberprogrammeerimine on kohutavalt ränk töö, mis algab nende ülesotsimisega.
Samas, vaadates tagasi inimesele, kes ma olin 10 aastat tagasi, ei kahetse ma, et valisin selle raske tee. Minu elu on muutunud kordades ilusamaks, kui see oli varem. Ma tean, et mul on veel pikk tee käia, aga olen veendunud, et valitud suund on õige, sest esimest korda elus julgen ma väita, et olen õnnelik.

Mida tahaksid Eestis muuta?
Üks asi, mis kindlasti vajab muutmist, on elatise maksmine. Kui kohus on elatise välja mõistnud, aga teine vanem otsustab seda mitte maksta, peaks riik maksekohustuse üle võtma ja siis võla tegelikult võlglaselt sisse nõudma. Laps ei pea kannatama selle pärast, et tema eraldielav vanem ei suvatse teda toetada.
Samuti tahaksin muuta ühiskonna suhtumist perevägivalda ja üldse soorollidesse. Vahel netikommentaare lugedes tekib küsimus, mis toimub, kuidas saavad inimesed olla nii õelad. Ma ei ole küll statistikat teinud, kuid mulle torkab silma, et üldine suhtumine on selline: kui naine midagi valesti teeb, siis on naine loll ja paras talle, et ta nii jobu on, kui mees midagi valesti teeb, siis on süüdi mehe naine, kui naist parasjagu kohal polnud, siis kogu probleem tekkiski sellest, et ta julges oma vaese ja toetust vajava mehe üksi jätta, nii et paha naine. Tahaksin niisugust suhtumist muuta.
Mehed on tegelikult täpselt sama palju inimesed nagu naised ja peavad oma tegude eest ise vastutama. Naine ei pea olema mehele ema eest. Toimiv suhe eeldab võrdset partnerlust, kus mõlemad pooled teist poolt austavad. Raske on luua niisugust suhet, uskudes, et mehed on sead ja naised on maod. Sallivust võiks rohkem olla. Tean, et on olemas halbu inimesi, kuid usun, et otsus halba teha tuleneb inimesest endast, sõltumata tema soost.

Anne-Mari Alver

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Helen 14.10.2014 07:02
Saale on üks ääretult tore,tubli ja hakkaja naisterahvas, kes on ka mind innustanud paremaks saama. Selle inimese kohta jätkub ainult kiidusõnu. Ja kirjutada oskab ta ka suurepäraselt :)