horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Mereäärne lugu

Sõjaaegne lapsepõlv ja läbielatud ­kanna­tused on jätnud jäljed vanaema ­Parasja ­kehale ja hinge...

Vanaema Parasja oli kogu oma pika elu armastanud kevadet ja vihanud sügist: hallid päevad, lõputud meretormid, külm tuul, mis tekitas jalgades reumavalu. Ta ei talunud sügisele omast päevade lühenemist, kui valgus aina kahanes, aga pimedus pikenes. Neil öödel vaevas teda alati unetus, ta vahtis siis lae poole ja meenutas oma vaevarikast elu, mis rullus ta ees lahti, pannes teda mõtlema, miks kestis kurbus ja valu justkui tänaseni, aga rõõmud olid ammu haihtunud. Ehk oli selle põhjuseks tõesti vaid sügisene reuma? Õnneks tuli teda koidikul lohutama kõuts Melenti, paks, karvane ja soe, kellel meeldis lebada memme jalgade peal. Kass elas vanaemaga juba kaua aega ühise katuse all ja tuli pärast öiseid seiklusi hommikul alati memme voodisse.
Kusagil külaservas kires juba kukk. Talle vastas teine, siis kolmas. Varsti laulis kaasa juba terve kukekoor. Läheduses määgisid lambad ja kuuldus koera laiska haukumist. Nii oli see alati, kui küla valmistus ärkama.

Valusad mälestused
Küla ärkamine oli rõõmus, ometi ei suutnud memm kuidagi rahuneda, sest talle oli täna öösel jälle meenunud sõjaaegne neljakümne kolmanda aasta september, kui ta pidi minema kooli, aga nende seitsmes klass käsutati hoopis “praktikale”. Algul nad kõik arvasid, et nad saadetakse nagu tavaliselt kartuleid võtma või merekaldale, kust nad korjaksid puutükke, mida lained on kaldale ajanud. Aga seekord kästi kaasa võtta kott töörõivaste ja pesuga ning söögivaru paariks päevaks. Seitsmes klass, mõned jala, aga teised paatidega, suundus Kurtejevo külla.
Neile selgitati seal, et nad peavad hakkama rinde jaoks puid varuma. Pärast selgus küll, et hoopis Molotovski linna jaoks, mis hiljem nimetati umber Severodvinskiks, kus ehitati allveelaevu. Linna olevat vaja aidata soojaks kütta. Seitsmes klass saadeti just seda ülesannet täitma.
Nüüd öeldi ka seda, et praktika kestvat siiski kaks nädalat, mitte paar päeva, aga siis lastakse nad kindlasti koju tagasi, Toita lubati vastavalt sõdurinormidele.
Saabumisöö polnud veel kõige hullem, nad paigutati mingisse barakki, millest küll tuul läbi tuhises ja sääsed sõid, aga see oli talutav.
Juba järgmisel päeval jagati õpilastele kirved, saed, labidad ja kirkad ning nad viidi sügavasse metsa. Selles taigas pidid koolilapsed ilma täiskasvanute abita puid langetama.

Surev töödejuhataja
Lapsed väsisid päeva lõpuks kohutavalt ära ja seisid õhtul vaevu jalul, sest tavaliselt tegid sellist metsatööd tursked mehed. Metsatihnikus polnud mingeid eluasemeid, isegi mitte viletsaid barakke, ööbida tuli lageda taeva all. Õnneks polnud ööd veel väga külmad. Õpilased ja neid saatev õpetajanna Klavdia Nikiforovna olid jahmunud, aga nende brigadiriks oli pandud rindelt saabunud sõdur, kes suutis mässu ruttu maha suruda.
Tuberkuloosi põdev sõjainvaliid rivistas kogu väsinud klassi üles, istus ise kännule ja pidas sealt sütitava kõne, ise verd köhides:
“Kas te arvate, et sõduritel on rindel kergem? Seal, kus pimedus neid tabab, seal nad ka ööbivad. Ja kui on lahing, siis ei magata üldse. Te olete nüüd samasuguses olukorras nagu rindemehed. Kogu maa sõdib ja järelikult peate ka teie vastu pidama.”
Vana sõdur oli ahelsuitsetaja, ta teadis, et on suremas ja laste brigadiriks määratud viimastel elukuudel. Ta jätkas ometi kindlalt:
“Koolijütsid, praegu käib sõda. Pidage seda hästi meeles! Kes püüab minema joosta, tööst kõrvale hiilida või laiselda, sellel tuleb tegemist teha sõjatribunaliga.”
Kõneleja lõpetas jutu ehmatava korinaga, mis ennustas peatset surma, aga ta pilk oli seda rangem:
“Jah, sõjaseadused kehtivad praegu igal pool…”

Näljast nõrgad lapsed
Invaliid püüdis teha hästi karmi häält, kuigi oli tegelikult üpris heasüdamlik mees. Ta aitas lastel onne ehitada, neid soojemaks muuta. Ta näitas, kuidas lõkkeid süüdata ja teha seda nii, et suits soojendaks magajaid ka öösel.
Kodust kaasa võetud toitu jätkus vaid paariks päevaks, sest keegi polnud oletanud, et peab kauemaks jääma.
Varsti algas tõeline näljahäda. Lapsed jagasid toitu omavahel, aga seda ei jätkunud kuigi kaua. Hakati korjama seeni ja marju. Neist oli vähe kasu: noor organism nõudis leiba, aga just leib sai otsa väga ruttu.
Siis hakati keetma rohtu, lehti, seejärel mändide ja kuuskede koort, sammalt. Kahe nädala pärast püsis seitsmes klass vaevu jalul. Aga tööd tuli edasi teha: puid langetada, eraldada kirvega oksi, saagida tüvesid. Pärast veel puid lõhkuda.
Iga päev nõuti neljateistkümnest õpilasest koosnevalt rühmakeselt kahte kuupmeetrit puid, mis oleksid väljaveoks kõlbulikud. Puuhalgudele tulid Molotovskist veokid järele ja vedasid need linna.

Pavel Krenev Illustreeriv pilt: Aivar Pärtel

Jätkub ajakirjas

0 kommentaari Lisa kommentaar