horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Merevaigust kaelakee

Noor naine kohtub tänaval sümpaatse võõraga, teadmata, kas tutvusega võib kaasneda midagi meeldivat või osutub see elu suurimaks veaks.

Prunella lippas mööda vanalinna muhklikku munakivitänavat, saledad jalad vilkad ja kiired. Ilm oli päikeseline ja ilus, ülikool äsja läbi saanud ning vabanemise kergendus suur.
Prunella vaatas vilksamisi vaateakende poole. Vanalinn oli selle aja jooksul, mil ta linnas õppis, palju muutunud. Meeliköitev turistilõks, mis lubas sinna seiklema sattunuile rohkeid elamusi.
“Võiksin endale midagi mälestuseks osta,” mõtles Prunella. Midagi merevaigust. Merevaiku, tema lemmikut, müüdi siin endiselt igal pool. Kaelakee või kõrvarõngad. Jah, pigem kõrvarõngad. Ei, ikka kaelakee. Või hoopistükkis ripatsi. Hõbekett on mul ju olemas. Ripats sobiks hästi.

Tundmatu ligiastuja
„Vabandage, kas tohib korraks tülitada?“ katkestas tänavanurgal tema mõtiskluse võõras pikk mees.
„Ee…“ kogeles Prunella, pidurdas ja takseeris tundmatut. Tema puhul oli see tavatu, et võhivõõrad teda kõnetasid. Enamasti ei tehtud teda märkama. Tüüp mõjus meeldiva ja ohutuna, kuid see ei pruukinud iseenesest midagi tähendada.
„Tohib ikka,“ kinnitas Prunella. Kui mees on hull, hakkan lihtsalt karjuma ja pistan plehku, tegi ta kiire otsuse. Linna kõige rahvarohkemas kohas ei söanda tüüp mulle kallale kippuda ja kuhugi nurgatagusesse ma ennast meelitada ei lase.
„Kas ma võiksin teiega tuttavaks saada?“ küsis mees, piklikul näol veidralt äraolev naeratus.
Prunella näris alahuult ja mõtles. Küsimus hämmeldas. Ta märkas mehe käes fotoaparaati, võrdlemisi kobakat ja kallist mudelit, järeldades sellest, et tüüp on tõenäoliselt linnaga tutvust tegema tulnud turist. See tõik lisas sutsukese usaldusväärsust. Peaasjalikult sai kaalukausi langetajaks siiski Prunella hea tuju. Selle ajel oli ta varemgi hulljulgelt ja pisut pööraselt käitunud, pidamata hiljem otsust kahetsema. Spontaansus lisas elule värvi.
„Miks ka mitte. Mina olen Prunella.“
„Huvitav nimi,“ lausus mees viisakalt. „Raven.“
Prunella ei öelnud midagi. Meest nime pärast tunnustada olnuks imelik.
„Kas oled kohalik?“ uuris võõras.
„Mitte päris. Aga ma õpin siin. See tähendab, õppisin. Ülikool sai läbi ja nüüd tulin ennast korraks linna peale tuulutama. Muidu löövad kampsunile veel koid sisse.“
Kampsunit Prunella sellel soojal suvepäeval muidugi ei kandnud, kõigest õhukest lillemustrilist kleidikest, mis põlved paljaks jättis, kuid ta lootis, et mees saab naljast aru. Võõras noogutas heakskiitvalt. Miski Prunella jutus paistis talle meelt mööda olevat.
„Kas ma võin sind saata?“
Prunella vahtis arupidavalt ringi. Vanalinn hingas oma tavapärases elurütmis. Turistide hordid, muukeelne kõnekõma, loendamatute pisipoodide ahvatlevad väljapanekud. Võõra kohalolu polnud midagi muutnud.

Sümpaatne esmamulje
„Minugi poolest,“ jõudis Prunella otsusele. „Aga ma lähen ehtepoodi. Vaevalt, et sealne sulle huvi pakub.“
„Mulle pakub kõik huvi,“ kinnitas mees vaguralt ja asutas end tema kõrval astuma, tehes seda hämmastava loomulikkusega.
Prunella ei teadnud kedagi, kes oleks sellisel otsekohesel moel tutvust sobitada üritanud. Kuid miks ka mitte, mõtles ta. Jututoas kohmakalt juttu veeretada olnuks märksa kummalisem.
„Oled kusagilt kaugemalt?“ küsis nüüd omakorda Prunella.
„Riiast. Kolisin hiljaaegu Tallinnasse ega tunne siin veel kedagi.“
„Mind ju tunned,“ naeris Prunella.
„Õigus. Sa lõpetasid äsja ülikooli ja nüüd on sul plaanis ennast heade tulemuste eest premeerida. Oivik sa pole, aga su kohusetundlikkus korvab nii mõndagi. Tõenäoliselt pole sul kuigi palju sõpru, aga sa ei tee sellest numbrit.
Vahel meeldib sulle kulutada ja siis teed seda igasuguse kahetsustundeta. Oled iseseisev ja söakas. Tõenäoliselt elad juba ammu vanematest lahus. Õdesid ja vendi sul ei ole.“
„Eksid. Mul on poolvend.“
„Nojah, aga mitte eriti lähedane, eks?“
„Kahjuks küll. Kuidas sa kõike tead? Kas sa nuhid minu järel ja meie kohtumine polegi nii juhuslik, nagu pealtnäha paistab?“
Raven seisatas ning tõsines. „Kinnitan, et näen sind esimest korda, kuigi millegipärast on mul tunne, nagu teaksin sind juba ammuilma.“
„Kõik mehed ütlevad nii. See pole kuigi originaalne, kas tead.“
Võõras naeratas. „Inimeste jälgimine on olnud mu väike salahobi. Mustrid korduvad. Me polegi nii erilised ja ainulaadsed, nagu arvame.“
„Kas ma peaksin siinkohal solvuma?“
„Kindlasti mitte. Ma olen välja töötanud klassifitseerimismeetodi, mille järgi on mul lihtne vaadeldavaid liigendada. Paljudel puhkudel on võimalik leida teatavaid sarnasusi. Üks inimene võib olla kooslus mitmest erinevast prototüübist. Klassifitseerimine on väga huvitav ja võib teinekord anda päris üllatavaid tulemusi. Mõnikord küll eksin, aga seegi pakub mõtteainet.“
„Niisuguse asjaga sa siis igapäevaselt tegeledki?“
„Mitte päris.“ Raven naeratas ja selles oli midagi poisikeselikku ning usaldust äratavat. „Ma olen kinnisvaraekspert.“
„Mitte fotograaf?“
„Seda mitte.“ Raven keerutas kallist peegelkaamerat käes. „Pilte teen ma peaasjalikult hobikorras.“

Märkamatu viga
Vestluse läbi teineteise mõttemaailmu kombates olid nad jõudnud Raekoja platsile. Prunellale tuttava pudupoekese pruun uks terendas kuumas kesksuvises päikeselõõsas. Uksest väljus keskealine maadam, kotikesed ostetud kaubaga näpus, rahulolev naeratus näol. Prunella teadis seda tunnet ülihästi ning selle järele janunedes ta linnatee ette oli võtnudki.
„Vabandust, mul on nüüd tegemist.“
Raven lõi pilgu maha. „Muidugi. Mõistan täiesti. Ma tüütan sind oma sisutühja lobaga ja mõjun ebausaldusväärsena.
Lobisen palju ja imelikest asjadest. Mina sinu asemel arvaksin endast täpselt sama moodi. Vabandust. Võib-olla kohtume kunagi veel, aga tõenäoliselt mitte. Linn on suur ja juhus väike.“
Ta pööras otsa ümber ja hakkas tuldud teed tagasi minema. Prunella vaatas tema meresinises särgis selga ja millegipärast hakkas tal mehest kahju. Võõra kehakeel väljendas lüüasaamist.
„Oota!“ hõikas Prunella.
Raven pöördus, ilmes üllatus, ja aegamisi sugenes tema näole naeratus. Selline naeratus, mis ütles, et tegelikult mees teadis, et asjad sellise pöörde võtavadki.
Tuleb lihtsalt õiged kaardid välja käia ja kaastundele mängida. Aga seda Prunella enam ei märganud, kuna teme pilku oli köitnud vaateakna sametpadjal puhkav kopsakas meevärvi merevaigukee, mis nägi välja täpipealt selline, nagu tema ema oli kunagi kandnud.
Ehe mõjus pisut vanamoelisena, mis otseloomulikult ei kahandanud Prunella silmis selle väärtust. Kee oli täpipealt see, mida ta otsima oli tulnud.
Prunella tähelepanematus oli esimene tema paljudest vigadest.

Mees nagu sensitiiv
„Kas ma võin sulle kohvi välja teha?“ küsis Raven hiljem, kui Prunella oli oma ostuga edukalt ühele poole saanud ja poodi hulga raha jätnud.
„Andeks, see kõlab vist väga vanamoodsalt, aga ma vist ei oska ennast kuidagi paremini mõistetavaks teha. Jood sa üldse kohvi?“
„Ikka, aga tõesti, pole vaja. Ma käin tööl ja suudan vabalt ise enda eest maksta. Pealegi on mul praegu hoopis jäätisekokteili isu.“
Raven ei hakanud peale käima. Ta tellis endale suure espresso ja mõlemad võtsid välikohviku varjualuses istet. Prunella ei suutnud kiusatusele vastu panna ja kokteili oodates koukis kotist kaelakee uuesti välja, et sõrmeotstega selle siledat pinda puudutada.
„Sulle meelivad ehted?“ pigem nentis kui küsis Raven.
„Mitte igasugused. Ainult erilised ja tähendusega.“
Mees noogutas. Prunellale tundus, et jällegi heakskiitvalt. Enda teadmata oli ta hakanud mehe silmis plusspunkte koguma.
„Vahel meeldib sulle asjadele tähendusi anda?“
„Tõsi,“ kinnitas Prunella.
Naine kaalus, kas tunda huvi, miks mees oli ühe suurlinna teise vastu vahetanud ja Tallinnasse kolinud, kuid mõtles ümber ja otsustas uurida hoopis midagi muud.
„Räägi mulle veel oma hobist,“ ärgitas ta. „Kas ma sarnanen kellegagi, keda sa tunned?“
Raven oli seda nägu, et just sellist küsimust ta oodanud oligi. „Mitte otseselt. Nagu ma ütlesin, on inimesed kombinatsioon väga erinevatest kaaskodanikest. Keegi ei sarnane üks-ühele teisega, kuigi teatavaid sarnaseid jooni on loomulikult võimalik leida.“
„Nii et kui mul on juhtumisi samasugused rohelised silmad, punased juuksed ja jahuvalge nahk nagu sinu vanatädil, olen ma tõenäoliselt ka sarnase riiaka iseloomuga ja kangekaelne nagu temagi? Kõigest näide, aga kas sa pidasid midagi sellist silmas?“
Mees pahvatas naerma. „Sa üllatad mind, aga põhimõtteliselt küll. Loomulikult pole mu teooriatel mingit teaduslikku alust ning need põhinevad kõigest minu isiklikel tähelepanekutel. Inimesi jälgida on huvitav, see on mind paelunud lapsest saati. Väike eralõbu, ei muud. Sa ei pruugi mu teooriaid kuigi tõsiselt võtta.“
Prunella rüüpas läbi kõrre suure sõõmu tummist maasikakokteili ja kannustas meest tagant: „Lase käia. Päris põnev, mida kõike sa veel oled minust välja lugenud.“
Ja mees rääkis. Mida kauem ta pajatas, seda hämmeldunumaks Prunella muutus, sest võõras tabas peaaegu kõiges teda puudutavas kümnesse. Naisele tundus võimatu, kuidas mees oskas napi info põhjal, mis tal oli tema käsutuses – pelgalt Prunella välimusest, kõnemaneerist ja käitumisest – välja lugeda isegi niisuguseid delikaatseid ja sügavalt isiklikke asju, millest ta polnud kellelegi poole sõnagagi hinganud. Prunellale tundus, nagu viibiks ta sensitiivi vastuvõtul, olles ühtaegu nii hämmeldunud kui umbusklik.

Naise teine viga
„Aitab,“ katkestas Prunella lõpuks seansi. „See muutub juba piinlikuks.“
„Olgu,“ nõustus Raven. „Eks vist läksin jälle omadega liiale. See on mulle omane. Satun hoogu ja kipun ennast unustama, ületades igasuguse hea maitse piiri.“
„Kui sa tegelikult mind siiski guugeldasid ja kogu su jutt on puhas pettus, ütle parem kohe. Kui ma selle millalgi hiljem peaksin avastama, kavatsen tõsiselt pahaseks saada. Ja päris kindlasti ei taha sa teada, milline näeb välja pahane mina.“
Ravenit köitis naise jutus ainult üksainus sõna – hiljem. See fikseeris tõsiasja, et nad kohtuvad veel, mis oli peamine, mida mees teada tahtis. Naine oli otsusele jõudnud.
See oli Prunella teine viga.
„Ma võin sulle puhtsüdamlikult kinnitada, et ma olen kõige viletsam guugeldaja maailmas,“ väitis Raven leebel häälel. „Ma ei leiaks otsingumootori abil iseennastki üles.“
„Siis jääb mul üle vaid imestada, kuidas sa oma töö tehtud saad,“ pilkas Prunella heatahtlikult.
„Tõtt-öelda imestan ma selle üle isegi.“ Raven rüüpas kohvitassi tühjaks ja viskas pilgu üle unise, päevasoojas kümbleva väljaku, kus oli hetkel näha vaid mõnda üksikut ülekaalulist, kirjus särgis turisti. „Nüüd jääb veel üle küsida üksainus küsimus.“
„Milline?“ Prunella pistis oma hinnalise kee tagasi paberkotti ja tema silmad sädelesid.
„Minu või sinu pool? Kui sa mu otsekohesust pahaks ei pane.“
Prunella lahvatas näost punaseks. Otsekohesus paistis mehele tõepoolest omane olevat. Naine viivitas. Tal oli võimalus teha oma elu järjekordne viga. Või siis hoopistükkis võita jackpot. Seda ei teadnud kunagi ette. Prunella ei pidanud ennast kuigi heaks inimestetundjaks, aga ta eelistas toetuda vaistule ja siiamaani polnud see teda alt vedanud.
Raven kasutas tekkinud vaikuse ära omal moel – sirutas oma saledad sõrmed ehtekoti poole, tõmbas kaelakee uuesti välja ja uuris seda hindaval pilgul.
„Selline ilus ehe pole kohe kindlasti mõeldud peitmiseks ja salaja vaatamiseks. Lõppude lõpuks oled sa ju naine, mitte kollektsionäär.“ Võrdlus ajas teda ennast millegipärast muigama ja ikka veel kaalutlev Prunella muigas tahtmatult kaasa. Raven õngitses kinnituse lahti ja ehet U-kujuliselt enda ees hoides vaatas küsivalt naisele otsa. Prunella läkitas talle napi naeratuse ja tõstis oma ergavpunased juuksed üles. Juveliiri osavusega libistas mees naisele kaelakee kaela, nagu oleks seda eluaeg teinud. Prunella tundis nahal võõraste sõrmede elektriseerivat puudutust. Ta keha oli otsustanud veel enne, kui mõistus selle läbi kaalutud sai.
„Minu pool,“ lausus naine.

Ilu ja segadused
Õige pea ütles Prunella oma üürilepingu üles ja kolis Raveni juurde. Ta ei kahetsenud enda impulsiivsust. Mees mõjus meeldiva ja viisakana ning tunne, et neis kahes on palju ühist, süvenes iga koos veedetud päeva ja tunniga. Raveni soovil kandis Prunella merevaigukeed igal võimalikul ja võimatul hetkel. Mees paistis olevat armunud ühtaegu nii temasse kui tema hinnalisse ehtesse.
„Ma ei saa tegelikult aru,“ väitis Raven ühel kuldsel pärastlõunal, mil nad lebasid magamistoa jahedas hämaruses, hinnaline ehe Prunella ainsaks kehakatteks.
„Millest?“ venitas Prunella laisalt. Talle meeldis mehe intensiivne analüüsiv joon. Puhuti kaldus ta arvama, et kui Raven saaks, klassifitseeriks ta kogu inimkonna, et ilmaelu arusaadavam tunduks. Maailm paistis olevat Raveni jaoks mõistatus, mille lahti tõlgendamisele tema veider hobi kaasa aitas.
„Sa ostsid kaelakee, kuna see meenutab sulle sinu ema. Tõenäoliselt kandis ta kunagi midagi sarnast, kui sa laps olid.“
Raven oli oma oletustes huupi kobanud, ent sellegipoolest kümnesse pannud. Prunella noogutas napilt, teadmata, kas tunda hämmeldust või pahameelt. Kohati ei meeldinud talle, et mees loeb teda nagu avatud raamatut.
„Ostetud ehte läbi püüad sa omal viisil säilitada minevikusuhteid. Küllap on sul kogu su isikliku träni hulgas muudki, mis sulle kaudselt vanematekodu ja lapsepõlve meenutab? Hangitud kusagilt vanakraampoest või kirbuturult?“
Prunellal tuli jälle nõustuda. „Jah, mul on veel üks hõbeäärega kristallist suhkrutoos, täpipealt seesugune, mis seisis mu vanematekodus köögilaual. Ja üks keraamiline meelespeasinine piimakann, mida ma vahel vaasina kasutan.“
„No näed,“ nentis mees. „Sellegipoolest ei tea nad sinu salahobist tuhkagi ja isegi kui aimaksid, ei hooliks nad sinust tõenäoliselt seeläbi kuigivõrd rohkem. Asjad pole inimesed, sa omistad neile valesid tähendusi.“
Prunella tõmbas kulmu kortsu. Vestluse teema oli naisele vastukarva, aga kuna mees tahtis rääkida, võib-olla isegi targana näida, lasi naine tal seda teha.
„Selle kõige juures jääb mulle täielikult arusaamatuks, miks sa ise hoolid? Miks sa ostad neid asju? Juveeliärist pärinevat keed pole su ema ju tegelikkuses kunagi kandnud. See ainult sarnaneb originaalile ja on vilets aseaine emaarmastuse puudumisele. Miks sa teed seda kõike, Prunella?“
Prunella ei teadnud vastust ja otsustas kimbatuse naljaks pöörata. „Sest ma olen vastuoluline isiksus,“ naeris ta. „Pealegi pole see lõpuni tõestatud, et mu vanemad minust ei hooli. Me oleme erinevad.“

Lähedasteta inimesed
„Räägi endast natuke rohkem,“ pani Prunella ette ühel vihmasel õhtupoolikul, mil nad polnud viitsinud välja minna, vaid vedelesid Raveni korteri õdusas vaikuses ja vaatasid aeglaselt küdivaid kaminatuleleeke. „Kas kogu su ülejäänud pere jäi siis Riiga? Kuidagi karm otsus ennast suguvõsast lahti lõigata.“
„Mul polegi mingit ülejäänud peret,“ nentis mees napilt. „Ainult ema.“
„Ema eelistas siis kodulinna jääda?“
„Nojah, me pole eriti lähedased. Pealegi on siin paremad palgad. Ja sina. Eelised missugused.“
Mehe kare hääletoon andis naisele mõista, et parema meelega ta enda lähisidemete lahkamisega ei tegeleks, seega otsustas Prunella tundlikul pinnal rohkem mitte kõndida.
„Ma ei ole nagu sina, Prunella,“ jätkas mees mõne aja pärast ise. „Ma ei vaja perekonna toetust ja pidevat lähedalolu, et end täisväärtuslikuna tunda. Täpselt samamoodi oleks sinulgi aeg hakata mõtlema endast kui tervikust, kelle heaolu ei sõltu ainuüksi sellest, kuidas tema pere temasse suhtub.“
Prunella muigas. „Nii äärmuslik ma nüüd ka ei ole.“
„Seda ma usun. See on üks neist põhjustest, miks ma sinuga olen. Sa hoiad mu tasakaalus.“
Mis mees sellega täpsemalt mõelnud oli, seda Prunella küsima ei hakanud.
Mõnes mõttes olid nad tõesti väga sarnased – iseseisvad, sõltumatud ja põhimõtteliselt juurteta. Prunella ei pannud pahaks, et keegi tema suguvõsast tema lõpuaktusele ei tulnud ja lilligi sai ta ainult paarilt lähimalt klassiõelt. Nõnda ta seisiski sel pidulikul hetkel odavalt väljamüügilt ostetud ilmetus hallikasvalges kleidis, kaks lontis roosi näpus, peaaegu ära kadudes kursusekaaslaste lillekuhjade vahele. See ei tähenda midagi, kinnitas ta endale. Pole mõtet lillede või õnnitlejate puudumise pärast põdeda. Ma sain hakkama ja see on ainus, mis loeb.
Hea, et Raven mind tol päeval ei näinud, mõtles naine nüüd. Tal oli hea meel, et nende suhe ei alanud kaastunde ja haletsusega.
„Mõtle, mis oleks saanud siis, kui ma oleksin tol päeval kõndinud mööda mõnda teist tänavat,“ juurdles Prunella. „Või jõudnud vanalinna näiteks pool tundi hiljem.“
„Seda ei saa sa kunagi teada,“ ütles Raven. „Aga mul on saatusesse usku. Kui see pidi nii minema, ei saanud teistsugust võimalust ollagi.“

Fotod ja vastakad tunded
Ajapikku sai Prunella täpsemalt aru, mida mees pildistab. Mehe sülearvutit kasutades leidis ta mitmeid küllaltki häid ülesvõtteid, mis olid jäädvustatud eri paigus üle maailma. Paar pilti oli klõpsitud ka Tallinna vanalinnas ja nende nägemine pani naise naeratama. Paistis, et mees on palju reisinud. Kaust nimega „Korter“ tekitas Prunellas vastakaid tundeid. Esimestel fotodel oli korteri kolme tuba pildistatud üldplaanis, seejärel tulid kuupäevaliselt dateeritud ülesvõtted igast korteris leiduvast mööblitükist eraldi. Fotode kunstipärasuses Prunella kahtles, neis polnud midagi erilist. Järgnes terve rida pilte mööbli ja interjööri tillukestest defektidest. Kummaline leid oli foto kriimust elutoa laua jalal, mille oli tekitanud sinna Prunella kingakonts, kui ta ülemeelikus tujus linna pealt tulles oli liiga suure hooga elutoadiivanile maandunud. Edasi vaatas ta fotojäädvustust magamistoa kreemikast tapeedist, mida ehtis helepruun meigiviirg. Seda oli naine küll üritanud maha nühkida, aga väike plekk oli sellegipoolest alles jäänud.
Mis põhjusel mees seda kõike pildistas ja võimalikuks kunstiliseks väärtuseks pidas, jäi Prunellale arusaamatuks. Järgnesid fotod tema juuksekarvatombust vannitoa äravoolurestil, mis oli punane nagu maasikapärg. Ülesvõtteid oli ka pesemata taldrikutest köögilaual ja elutoas ning huulepulgajäljega mahlaklaasist. Nähtu jahmatas. See oli see pool mehest, millest tal aimugi polnud.
Piltide lappamisega lõpule jõudnud, kustutas Prunella igaks juhuks kogu sirvimisajaloo ja lõi sülearvuti kaane ettevaatliku klõpsuga kinni. Ajapikku lisandus pilte veelgi ja Prunellal tekkis haiglane uudishimu kausta aeg-ajalt kontrollimas käia. Tema kuuseroheline siidkleit riidekapi põrandal, tolmuimeja terava otsikuga tekitatud kriim täispuidust riidekapi alumisel ornamendil. Tassi kukkumisest jäänud peaaegu olematut mõlki kraanikausi serval oldi pildistatud erilise hoolega, sellest oli kohe mitu jäädvustust.

Nagu ämber külma vett
Prunella ei teadnud, mida asjast arvata, aga küsima ta ka ei tõtanud. Ta otsustas, et võib-olla oli seegi Raveni üks veider klassifitseerimise viise, millega ta end lõbustas – jälgida, kuidas inimesed siseruumides käituvad ja missuguseid defekte aja jooksul tekitavad.
Süüdistused tulid hiljem. Ühel päeval tuli Prunellal seista silmitsi vahkvihas Raveniga, mis oli nende suhtes midagi täiesti uut.
„Ma ei saa seda korterit müüa, sa oled selle totaalselt ära rikkunud!“ kärkis mees ja osutas imetillukesele muljumisjäljele kapinurgal.
„See on puidust, ma kogemata,“ punastas Prunella.
„Olgu või teemandist, aga sul tuleb kahjud kinni maksta. Ma ei kavatse pikemalt pealt vaadata, kuidas sa mu korteri sisustust hävitad.“ Ta viskas valge paberilehe naise jalge ette maha.
„Mis see on?“
„Vaata ise,“ nähvas Raven.
Prunella tõstis lehe üles ja torutas hämmeldunult huuli. „Kahjunõue mulle, neljakümnele tuhandele eurole? Oled sa arust ära?“
„Kindlasti mitte. Täpselt nii palju maksab mööbel selles korteris, mille sa oled ära rikkunud. Need tuleb uutega asendada või korteri müügihinda langetada, mida ma teha ei taha.“
„Ma ei teadnudki, et sa elad korteris, mida samal ajal müüd,“ jahmus Prunella. „Arvasin, et see on sinu oma.“
„Ma tegelen kinnisvaraga, seda ma sulle ka ütlesin meie tutvuse al­gul. Mida muud ma siis sinu arvates teen? Loomulikult müün ma seda korterit. Sul on kahju hüvitamiseks aega kaks nädalat.“
Prunella tunnistas tummalt valget paberilehte ja seejärel meest. „Segi oled või? Kust ma sinu arust selle raha peaksin võtma?“
„Pole minu mure. Mõtle midagi välja. Sa oled ebatavaliselt rohmakas. Pidevalt komistad ja koperdad ja rikud asju. Lohakas ja hooletu pealekauba. Poleks uskunudki, jätsid endast esiotsa väga graatsilise naise mulje. Oleksin ma tõde teadnud, poleks ma elu sees sihukest käpardit enda korterisse toonud.“
„Vabandust, aga mul ei ole seda raha. Ei kahe nädala ega kahe aasta pärast. Peale selle on sinu nõudmine absurdne. See ei lähe sul kohtus mingil juhul läbi. Võid oma nõudepaberiga perset pühkida, kui tahad.“

Hullu veider needus
Mees lahvatas taolise jämeduse peale näost tumepunaseks ja viskas Prunellale näkku peotäie fotosid, mis ta oli vahepeal tõenäoliselt ilmutada lasknud. Need olid naisele juba tuttavad kaustast „Korter“. Paar teravat pildiserva kriipisid teda valusalt.
„Kahju küll, aga sa ei saa minu süüd millegagi tõestada,“ naeris Prunella Raveni välja. „Sama hästi võisid sa need kriimud ise tahtlikult tekitada. Sõna sõna vastu.“
„Mul on asitõendid!“
„Need on väga kaudsed!“ Prunella oli söakus ise, veendunud, et mehe hammas talle peale ei hakka. Raven näis ka ise asjade käiku mõistvat, mistõttu ta muutus veelgi vihasemaks.
„Ma oleksin pidanud teadma,“ sosistas mees jäiselt, silmad palavikuliselt leegitsemas. „Prunella on nõia nimi. Ma oleksin pidanud selsamal hetkel jalga laskma, kui su nime kuulsin. „Miks ma seda ometi ei teinud!“ Mees haaras kahe käega peast kinni ja sasis meeleheites oma juukseid. „Aga õigus! Mul polnud võimalustki!“ Raveni hääl alanes maniakaalseks sosinaks, mis ajas Prunellale kananaha ihule. „Sa lihtsalt nõidusid mu oma roheliste silmadega ära! See on sul veres, neetud posijamoor! Sinu pärast jääb mul nüüd tehing pooleli!“
Mees vehkis ta näo ees sõrmega ja Prunella vahtis Ravenit õudusest tardunud pilgul, mõistes alles nüüd, milline veider hullumeelne mees tegelikult oli ja kui naeruväärselt pime ta ise oli olnud.

Uue alguse hommik
„Preili, kas vajate abi?“ äratas Prunella mõtetest abivalmis politseimundris mees. Prunella märkas heatahtlikke siniseid silmi, kuigi usaldust need sellegipoolest ei äratanud. Ta polnud harjunud kurtma, eriti mitte võimuesindajatele. Ta raputas pead ja jätkas ainiti enda ette vahtimist. Merevaigukee oli Raven tal vihahoos kaelast rebinud, see oli katki läinud ja pungitas nüüd ebamugavalt püksitaskus.
Kee saab korda teha lasta, mõtles Prunella. See ei saa kuigi keeruline olla. Kui vaja, lähen juveeliärisse. Küll nad teavad, kuidas aidata. Enamasti oli kõrvalisele mõtlemisest kasu, kuid mitte nüüd. Miski kee juures häiris teda.
„Kui peaksite ümber mõtlema, siis ma olen siinsamas,“ jätkas politseinik ja istus paar lauda eemale.
Prunella viipas arusaamise märgiks käega ja unustas abipakkuja sealsamas. Ühtäkki taipas naine midagi olulist. Et ta ei tahagi merevaigukeed parandada lasta. Mälestus, mida tillukesed meevärvi ehtekillud endas kandsid, oli muutunud. Need ei seostunud enam emaga, vaid Raveniga. Mehega, kelle ta tahtis unustada nagu halva unenäo.
Prunella tõusis. Ööst oli saanud uus hommik. Kale ja jahe, aga see ei lugenud midagi. Selline hommik on hea mis tahes uueks alguseks. Ta koukis püksitaskust ehtepudina välja lasi sellel enne väljumist vaikse kolksatusega ukse kõrval seisvasse prügikasti kukkuda.

Kiiri Saar

0 kommentaari Lisa kommentaar