horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Metsnelk lumes

Ränk õnnetus viis kaasa mu perekonna. ­Pidepunktiks sai kummaline neiu, kellega olin juhuslikult kohtunud.

Esimest korda nägin teda rannas. Ta toetus suure kivi vastu ja vaatas ainiti merele. Mul polnud aimugi, mida ta seal näha lootis. Meri oli tühi, vaikne ja morn, ilm nautlemiseks erakordselt sant.
Seda kummalisem üksildane vaataja mulle tundus. Niisugused tüdrukud polnud kunagi üksi. Vaatleja ei paistnud mu kohalolu tajuvat, olles justkui mingisse enda sisemisse maailma sulgunud.
Ta kandis õhukest villast mantlit, mis oli talle pisut suur, ja kohevat helehalli salli. Vaatepilt lummas mind, kuid sellegipoolest ei soovinud ma olla pealetükkiv. Surusin käed jopitaskusse, et vaikselt järsakust üles kõndida ja minema hiilida.
Ent enne, kui ma mõeldu teoks oleks jõudnud teha, vaatas tüdruk mulle otsa. Me pilgud kohtusid kõigest üürikeseks viivuks, kuid sellestki piisas, et hoomata tüdruku erakordset ilu. Ta täiuslikku ovaalset nägu raamisid tumedad siidised juuksed ja mulle helkisid vastu kõige ebatavalisemat tooni rohekassinised silmad.
„Vabandust,“ pomisesin kiiruga, nagu oleksin milleltki keelatult tabatud.
Tüdruk ei vastanud, vaid pööras pea ära. Kõndisin vaikides künkast üles. Meri loksus taamal tumeda ja raskena, mustjashallis taevas roomasid laisad lumepilved, mis kandsid endas rasket kandamit. Oli veel külmem kui ennist.

Pärast matuseid oli kõik muutunud. Eelkõige mina ise, aga ka mu mõttemaailm ja inimestest arusaam. Ainus talutav olemise viis oli vaikimine ja enesesse sulgumine. Kõige väljakannatamatum oli kodus. Viibisin seal vaid niipaljukest, kui hädapärast tarvis. Tihtipeale jõlkusin hilisööni väljas. Sihtpunkt või muljed polnud mulle kunagi olulised. Tähtis oli olla eemal.
Mu aju pakkus enesetunde parandamiseks tihtipeale välja erinevaid variante, üks enesehävituslikum kui teine. Mulle ei meeldinud juua ega suitsetada. Narkots ja üheöösuhted olid samuti kahtlane lõbu. Vaekausi kõige ohutum variant oli Olts ja tema kasuks ma tihtipeale otsustasingi.
Olts teadis alati, kuidas asjad on. Oliver ehk Olts oli mu parim sõber algkoolipäevist saati. Ma võisin üle ta üürika kulunud läve variseda kas või pool neli öösel, ise maani täis, Olts ei teinud teist nägugi. Ta kraamis stoilise rahuga oma asjad eest ja vana diivaniloks oli minu päralt. Taevas teab, kui palju ma Oltsi lahkust sedasi kuritarvitanud olin, aga ta ei teinud sellest kunagi numbrit.
Oliveri Kopli ühetoaline kujutas endast kõike muud kui luksussviiti. Talviti tuli aknad vatitekkidega vooderdada, et pisutki sooja saada, aga ometi oli seal õdus. Muidugi polnud Oltsi elu kaugeltki meelakkumine. Peresiseste konfliktide ja isa napsilembuse tõttu oli Olts varakult iseseisvunud. Ta rügas puhkepäevadeta tööd teha, et õppelaenu maksta ja arveid tasuda. Ma isegi ei imestanud, kuidas ta hakkama saab. Olts ei nurisenud kunagi. Ta sai alati hakkama.
Erinevalt minust.
Ma olin täiesti põhja käinud. Tragöödia oli minust üle käinud nagu öökülm ja viinud igasuguse elutahte. Minu päralt oli terve eramu, millel ma lasin lihtsalt laguneda. Ka ülikooli jätsin pooleli, suutmata leida mingit motivatsiooni seal edasi käimiseks. Hoolimata kunagisest trenditeadlikkusest olid mu riided nüüd täiesti juhuslik kraam suvaliselt selga visatud asju, mis omavahel absoluutselt kokku ei sobitunud. Sellest sarmikast naerulohkude ja relvituks tegeva naeratusega kutist, kellena mind varem tunti, oli praeguseks haledalt vähe alles. Päevitunud ja tervisest pakatava jume asemel vaatas mulle vastu kooljakahvatu pale, millega mul oli raske ennast seostada.
Matustest oli möödunud aasta. See oli aasta, mis lõi mul täielikult jalad alt. Mu kodu kujutas endast isa sooja naeru ja ema lahke meeleta lohutut, tühja ja mõttetut kohta. Keeldusin suhtlemast mind haletsevate tädikeste ning pirtsaka poolõega, keda vaevu tundsin. Peagi lõpetasin oma pikaleveninud suhte tüdruksõbra Liinaga, kuna meie liit kujutas endast päriselu asemel pigem fassaadi, mille taga vilistas tühjus. Liina ei puigelnudki kuigivõrd, ilmselt oli tal minust ja mu apaatsusest ammuilma kõrini saanud. Kaastunde najal hingitsevat suhet ma ei tahtnud ja seda ma talle ka ütlesin. Olts muidugi ei kadunud kuhugi, aga mõnikord ei piisanud temastki.

Hoolimata Oliveri muidu mõistlikust meelest oli tal üks nõrkus, mille nimi oli Karmen. Karmen kujutas endast Oltsi kinnisideed, kuid kahjuks oli sümpaatia alati olnud pigem ühepoolne. Nad käisid pool aastakest, kui Karmenile tuli korraga mingi muu tuju, mille ajel ta mu truu ning silmini armunud semu kergemeelselt hülgas. See oli Oltsile löök allapoole vööd. Kuigi püüdsin teda vahel mõistusele tuua, et Karmen on kõigest üks materiaalsuse jahil rändtirts, nagu enamik temasuguseid, ei võtnud Olts mind kuulda. Ta keeldus kategooriliselt oma suhte lõppemist tunnistamast ja nõnda kõlkus temagi ajuti meeleheite ning enesesüüdistuste piirimail. Nii olime mingis mõttes kaks murtud meest, seda küll erinevail põhjustel, aga siiski. See ei lohutanud, kuid ühendas.
Oltsi kodu kujutas endast ainukest turvapaika kogu maailma jõleduse, inimeste tühisuse ja hinge auklikuks söövitanud leina vastu. Meenutasime ühiseid aegu ja lahkudes olin tihtipeale palju paremas tujus. Seega oli mul põhjust Olts ikka ja jälle üles otsida. Nii mõnigi kord, kui mõistsin, et mu semul on näpud põhjas, keelitasin teda enda juurde elama tulema, kuigi teadsin, et Olts lükkab ettepaneku alati kohmetu grimassi saatel tagasi.
„Mulle meeldib iseseisvus, mees,“ väitis ta.
„Ma ei võtaks ju üüriraha ja koos oleks seltsim.“
„Juhtumisi sobib mulle Kopli kõduhõng,“ kaitses Olts jätkuvalt oma privaatsust.
Andsin alla ja mingis mõttes oli mul isegi hea meel, et mulle jäi alles ka mingi muu koht peale enda eluaseme, kus vahelduseks aega surnuks lüüa.
Sedapuhku kandis mõte mu enne koju naasmist taas mere äärde, suure kivi juurde. Sinna, kus oli pärastlõunal seisnud see kummaline tüdruk. Tuul vilises mu kõrvus, kui ma üle künka ranna poole rühkisin. Millegipärast kerkis mu mõtetesse kujutelm, et tüdruk seisab ikka veel seal. Komberdasin vaevaliselt kivi­klibul ja lubasin endale mõttes, et kui ta tõepoolest veel alles on, teen tutvust.
Kohale jõudnud, tabas mind muidugi pettumus – rannas polnud hingelistki, mis oli ka mõistetav. Ükski täie aruga inimene ei seisaks kümnekraadises pakases tundide viisi tuulise mere kaldal. Nõnda enesehävituslik võisin olla vaid mina ise.
Tegin tiiru ümber kivi. Mingi uitmõte sundis mind puudutama seda kohta, mille vastu tüdruk oli nõjatunud. Järgmisel hetkel tõmbasin käe jahmunult tagasi, nagu oleksin nõelata saanud.
Kivi oli soe.
Viivu pärast lasin oma uurival peopesal uuesti üle samblase pinna libiseda. Kivi kiirgas selgesti tuntavat soojust, mis hoovas mu sõrmedesse. Siis avastasin veel midagi. Kivi polnud kõikjalt soe, vaid ainult sellest kohast, mida tüdruku keha oli puudutanud.
Seisin ja pidasin aru, kuigi tajutav polnud kuskilt otsast loogiline. Mingile mõistlikule lahendusele jõudmata, kõndisin külmast tuimaks muutunud jalgadel künkast üles, istusin autosse ja sõitsin koju.

Pühapäeva õhtul nägin teda teist korda. Ta seisis kaubamaja puuviljaosakonnas ja kaalus käes aprikoosi. Nagu eelmiselgi korral, seisis ta minu poole seljaga, aga sellegipoolest tundsin ta kohe ära. Tüdruk poetas puuvilja läbipaistvasse kilekotti ja õngitses kuhilast uue. Ta kandis kandadeni ulatuvat sinakashalli mantlit ja vabalt õlgadele heidetud hõbedast pearätikut. Mingil seletamatul moel erines ta kõigist teda ümbritsevatest inimestest sedavõrd, et ma isegi ei kahelnud eksimise võimaluses. Jälgisin lummatult, kuidas kleenuke käsi uue puuvilja järele sirutus, et see kotti poetada. Seejuures olin muidugi täiesti teadlik, et seisan keset ostukeskust, rumal nägu ees ja jõllitan ammulisui mulle tundmatut inimest.
Mu huvi üllatas mind ennastki, kuna arvasin, et pole mingiteks emotsioonideks peale tuima tühjuse enam võimelinegi. Ometi polnud selles midagi seksuaalset, pigem erapooletut kütkestatust. Kahvatu käsi liikus koti ja aprikooside vahet ja mu pilk püsis tüdrukul, justkui oleks ta mingit maagiat sooritamas.
„Hei,“ astusin lõpuks ligi.
„Hei,“ lausus ta surmtõsisel ilmel.
„Me oleme kohtunud. Rannas. Sa vist ei mäleta, aga…“
„Mäletan küll.“ Punaseile huulile venis napp naeruvine, mis kiiresti kadus. Siiski piisas sellest vähesestki, et mind taevasse lennutada.
„Ma olen Mehis,“ otsustasin tutvust teha.
Sinakasrohelised silmad piidlesid mind. „Ma tean,“ nentis ta siis midagi veidrat.
„Sa tead?“ olin jahmunud. „Kuidas?“
Tüdruk võttis uue aprikoosi, pistis selle kotti, heitis mulle üheainsa viltuse pilgu ja kiirustas minema.
Seisin nagu post ning kaalusin mõttes võimalusi, kas meil võiks olla ühiseid tuttavaid. Vastust leidmata keerasin puuviljaletile selja ja katsusin meenutada, mida ma üldse ostma olin tulnud.

„Räägi nüüd,“ õhutas Oliver mind päevi hiljem avameelsusele.
„Mida?“
Vedelesin Oltsi Kopli üürika põranda keerdus kaltsuvaibal, togisin varbaga ajaviiteks jalgpalli ja jõllitasin mõttelagedalt, kuidas taevas üha tumedamaks tõmbus. Valitses mõnus mitte midagi tegemise õhkkond.
„Sellest, kes su sedasi naeratama on pannud.“
Kergitasin kulmu. Mul polnud enda näoilmest aimugi.
„Pole siin midagi rääkida,“ torisesin.
Oliver mekkis jäätist ja lasi mul otsustada, kas soovin jätkata või mitte.
See sundis mind lõpuks avaldama: „Noh, kohtusime rannas ja...”
„Rannas?“ Oltsi ilme väljendas ehedat imestust. „Käe püksi ajamiseks külmavõitu koht.“
„Kas sul algab asi alati niimoodi?“
Oliver naeris. „Miks mitte?“
„Siis ma ei imestagi, miks ükski su suhe kestma ei jää.“
Mu sõnad olid otsekui märguandeks, et võtta teemaks taas Karmen. Oliver võis Karmenist lõpmatuseni jahuda ning mingi vaikse tänu ajel kannustasin end kuulama. Lõpuks, kui olin kõval puupõrandal lesimisest kangeks jäänud ja teemast korraliku Karmeni-mürgituse saanud, viskasin pilgu kellale. See oli poolde öösse tiksunud.
„Ma arvan, et hakkan nüüd minema,“ ajasin end püsti.
„Noneh,“ nõustus Olts ja jäi tühjal pilgul siidripurki jõllitama.

Öö ei toonud mulle und, mis oli mõneti üllatav. Kuigi jälestasin oma elamist, mis oli täis mälestusi, mida ma taluda ei suutnud, magasin alati nagu nott. Seda kummalisem hetkeolukord tundus. Visklesin tulutult voodis ja ajasin end lõpuks üles. Samal viivul helises mu telefon. Helendav esipaneel näitas kellaajaks kolmveerand kolme ja helistajaks tundmatut numbrit.
„Sul ei tule ka und või?“ esitati mulle küsimus, mis tekitas tunde, nagu jälgiks keegi mind läbi binokli. Rääkijaks oli naisehääl, mida oli võimatu mitte ära tunda. Jahmatusest ei taibanud ma isegi pärida, kust kaunis tundmatu mu numbri oli saanud.
„Paistab nii,“ nõustusin.
„Jalutada tahad?“ uuriti edasi.
Mul kulus otsusele jõudmiseks sekund. „Miks mitte?“ Põgusaks viivuks elustus minus mees, kes end plikade seltskonnas alati mugavalt tundis. „Kus sa oled?“
„All.“
„All?“ Mu imestus süvenes.
„Jah, vaata aknast välja.“
Kiikasin juhmilt korraldust täitma, ent lumme mattunud õunaaeda tuvastades taipasin enda eksitust – jõllitasin siseõue, kuhu tänav ei paistnud. Kiirustasin komistades elutuppa ja nägin, et tüdruk seisab tõepoolest maja ees tänavalambi valgussõõris, seljas seesama sinakashall mantel ning telefoni hoidev käsi vastu kõrva surutud.
Viipasin lummutisele ja hüppasin käigupealt spordijopesse. Vähem kui minuti pärast rühkisin juba mööda krudisevat lund aiavärava poole. Tüdruk näis veel kaunim kui varem.
„Tere,“ laususin hingetuna.
Tüdruk astus eest ära, et ma väravast välja pääseksin. Me ümber magas linn sügavat und ja see lõi kujutelma, nagu oleksime ainsad inimesed maailmas. Olukord näis veidralt ebareaalne.
„Kust sa teadsid, et ma siin elan?“ küsisin peale hetkelist vaikust.
Tüdruku näole tekkis ilme, nagu poleks vastus mainimist väärt. Ta võttis suuna kõrvaltänavale ja ma järgnesin talle.
„Ma ei teadnudki,“ nentis ta. „Lihtsalt tulin.“
Vastuses puudus igasugune loogika. „Lihtsalt tulid?“
„Jah.“
Tänavanurgale jõudnud, taipasin pärida: „Mis su nimi on?“
Tüdruk lõi pilgu maha ja vastas: „Simona.“
Simona? Kõigist maailma nimedest just Simona. Ma ei tundnud ainsatki Simonat, selles olin kindel.
Ma tahan teada, kuidas su nahk lõhnab, Simona, tekkis korraga mu mõtetesse ootamatu soov.
„Kas sa elad ka siinkandis?“ uurisin selle asemel. Võimalus, et võiksin koju tulles mõni teine kordki pooljuhuslikult Simonat kohata, oli ahvatlev.
„Ei,“ kõlas mu pettumuseks jahe vastus.

Nõnda vähene info tekitas minus miljon uut küsimust, kuid viisakusest eelistasin suu lukus hoida ja teadmatuses edasi vantsida. Sedasi poolunenäoliselt läbi valge lumesaju kulgedes märkasin, et tüdruk ulatub mulle vaevu õlani. Ta tumedad läikivad juuksed olid niiskeid räitsakaid täis, samm nõtke ja kerge, ent pilk sünge ja tõsine.
„Mis sa mere ääres tegid?“ söandasin viimaks mõõdukat huvi välja näidata.
„Mõtlesin.“
„Näis jah sedamoodi. Sulle vist meeldib mõtiskleda?“
Napp õlakehitus. „Mõnikord.“
Sellega jutuajamine soikus. Ometi polnud meie vahel valitsev vaikus rusuv, vaid pigem vabastav. Iga sammuga tundsin end üha paremini, nõnda et minus valutada lõõmav leingi pisut järele andis, nagu oleks tüdruk sellele peale puhunud. Tegime pika tiiru ja jõudsime lõpuks Pirita jõe sillale.
„Kui vana sa oled?“ jätkasin.
„Üheksateist, ma arvan.“
Vastus hämmeldas mind uuesti. „Sa arvad?“
Tüdruk saatis pilguga voolavat vett. „Arvan jah. Mis tähtsust sel on?“
„Niipaljukest siiski, et kui sa alaealine oled, ei tohiks sa sedasi üksipäini ringi hulkuda.“
Tüdruku naer oli rõõmutu, kuid veendunud. „Ma pole alaealine.“
„Arvad või tead?“
„Tean.“ Ta ajas selja sirgu ja ütles otsustaval häälel: „Ma lähen nüüd. Oli tore, Mehis.“
See kõlas nagu hüvastijätt. Ühtäkki ei suutnud ma seda taluda.
„Kus sa elad?“ tegin meeleheitliku katse teda veel viivuks kinni hoida.
Tüdruk pööras pead ja lausus: „Talutavas kohas.“
„Talutavas kohas?“ kordasin juhmilt. „Kas see on mingi turvakodu?“
Simona ei vastanud.
„Asub see kaugel? Mulle ei meeldi mõte, et sa üksipäini kuhugi kaugele vantsid. Öösiti pole turvaline.“
„Turvaline?“ Simona naer oli morn. „Turvalisus on kõigest illusioon.“
Ta ütles veel midagi, aga tuul kandis sõnad minema ja tõi mu sõõrmeisse kõigest kerget nelgilõhna. Tüdruk kaugenes kiiresti ja kadus peagi silmist.
Olin ses öös aldis mingile senitundmatule haprusele. Mu vaimusilm taastas mälupildi, kuidas tüdruku silmad otse mu pilgu all värvi muutsid. Kas sellest vähesest piisaski armumiseks?

„Läheks paneks täna pidu,“ käis Olts reede õhtul välja idee. „See neetud Kopli kägistab mind täna kuidagi eriliselt.“
Vedasin näole hapuka keeldumisgrimassi. Ma teadsin Oltsi ja tema pidusid ülihästi.
Enamasti lõp­pesid need tühjade taskute ja ilge peavaluga kusagil kahtlases kohas. Peolt kaasa veetud tibinad mõjusid halastamatus hommikuvalguses reeglina külma dušina. Ma ei tundnud mingit vajadust veel ühe säärase kogemuse järele.
„Pole tuju.“
„Sa pole ju mingi sada aastat lõbutsenud,“ nurises mu semu.
„Ma pole sada aastat elus ka olnud,“ nentisin tasa. Ettepanek end mugavustsoonist välja ajada torkis nagu kaktus tagumikku. Kuid Olts polnud mees, keda saanuks eesmärgilt kõrvale kallutada. Vaatasin, kuidas ta vaarikpunase triiksärgiga oma turjakat keret rüütas ja teadsin, et mul tuleb alla anda.
Olts polnud kaugeltki ilus mees, kuid ometi läks ta mingil saladuslikul moel naistele peale. Kuigi tüübi südamekuningannana valitses endiselt külmapilguline Karmen, oli ta piisavalt tark oma sarmi ära kasutama ja vahel ka vabalt võtma.
„Davai, läki nüüd,“ kannustati mind takka ja mul ei jäänud muud üle, kui end püsti ajada.
Ööklubis oli jõle. Mu ego oli nagu klaasist ja mu ümber sagivad inimesed, sähviv valgus ja kurdistav muusika tegid mu närviliseks.
Ometi tahtsin ma rääkida, Olts juua ja mõlemad variandid klappisid kenasti kokku.
Kuigi mu esialgne plaan sisaldas Oltsi oma asjadesse mitte pühendada, taipasin poole öö ajal, et olin siiski kogu loo tundmatust tüdrukust oma lapsepõlvesõbra ette laiali laotanud.
Semu kuulas mind käsipõsakil, pilk mõtlik ja pisut ähmane, oskamata esimese hooga midagi kosta.
„Imelik, et ta mu telefoninumbrit ja elukohta teadis,“ nentisin. Joodud alkohol tegi uniseks.
„Nooh,“ venitas Olts. „Kui huvi suur, pole miski võimatu.“
„Ei väidaks küll mingit üheselt mõistetavat huvi.“
„Pagan neid naisi teab. Ühed silmakirjatsejad on nad nagunii. Kuidas sa ka püüad, on neist võimatu aru saada. Parem ära üritagi.“
„Ta kaotab päris intensiivselt kehaenergiat,“ jätkasin.
„Mh?“ ühmas Olts.
„Kehaenergiat, noh. Seepärast kivi soe oligi. Lugesin kusagilt, et mingi imeväike protsent inimesi on kõigusoojalised ja võivad väga kergesti surnuks külmuda.“
Olts tõmbas peoga üle näo. „Nojah, ilmselt on ta mingi tulnukas. Ha-haa, sul veab ikka tõsiselt, saad ufot panna.“
See oli üks neid hetki, mil Oltsi huumor muutus väljakannatamatuks. Ta tahtis veel juua ja mina ei viitsinud enam rääkida.
Vastuseta küsimusi üha kuhjus ja vaevalt et Olts neile kaine peagagi vastata oleks osanud.
Tellisime uued joogid ja lasime ööklubimelul end neelata.
Mu järgnevaid päevi täitis tühjus. Mu elul polnud mingit sihti ega mõtet, ometi ei saanud ma samas ka väita, et see oleks mind kuidagi õnnetumaks teinud, kui juba niigi olin.
Ilm tundus vastukaaluks seni valitsenud pakasele tavatult pehme.
Tinahallis taevas roomasid lumepilved nagu unised hiiglased, poetades maapinnale üksikuid helbeid. Pilvede madalus ja raskus vajutas mind veel enam maadligi.
Korraga hakkas mu telefon helisema.
„Mehis?“ Simona ettevaatlik hääl tabas mind üllatuse ja heameelepuhanguna.
„Mina ise.“
„Kaua sul läheb?“
„Millega?“
„Kadriorgu jõudmisega.“
Maigutasin segadusse sattunult suud. „Kust sa tead, et ma Kadrioru poole kõnnin?“
„Kaua sul läheb?“ korrati küsimust.
„No ma ei tea, jalgsi oma tund aega ikka. Mis siis?“
„Ma elan Kastanis.“
„Mis?“
„Kastani tänaval, maja 16, korter 7,“ täpsustas kellukesehääl. „Välisuks on alt lahti.“ Seejärel kõne lõp­pes.

See tähendas vaid üht, mille isegi mu masendusest puretud aju läbi hammustada suutis – küllakutset.
Kahekordset uue punase katusega halli kivimaja üles leida polnud kuigi keeruline. Õuel sirutas oma jändrikke oksi igas suunas iidvana tamm. Mõned neist ulatusid teise korruse akendeni ja viisid mind mõtteni, miks ma ei võinud sündida selle tammepuuna. Ei mingit leina, ei mingit tühjust ega segadusse ajavat tõmmet võhivõõra vastu. Kõigest kasvamine, lehtimine ja lehtede langetamine. Mis võiks olla lihtsam?
Aknasilmad olid pimedad ja maja ise ei mõjunud kuigi külalislahkena. Vaatasin üles ja püüdsin mõistatada, kuhu poole korter seitsme aknad võiksid jääda.
Korter seitse asus teisel korrusel, koridori lõpus. Olin paari hingetõmbega üleval ja seisatasin hõbedavärvi metallukse ees. Enne, kui jõudsin sõrme uksekella poole sirutada, vajus uks otsekui iseenesest lahti. Lävel seisis Simona, silmad ererohelised ja hiilgavad. Ta ei naeratanud, vaid seiras mind uuriva jahedusega.
Korter oli igas mõttes vaatamisväärsus, nii modernse mööbli, hubase valgustuse kui vaevutajutava värske õielõhna tõttu, mis ruumides ringi heljus. Kui ma pakkuma pidanuks, pakkunuks ma metsnelki. Märkasin kõikjal ainult kolme värvi – musta, valget ja hõbedast. Elutoas laiutas madal ja kalli moega kulutatud nahkdiivan, laual põlesid viirukiküünlad. Põrandat kattis paks pehme vaip ja seinal rippus suur raamitud hieroglüüf. Köök koosnes peamiselt hõbedatoonidest – röster, külmkapp, õhulised kardinad, akna all väike kaheinimeselaud. Magamistuba ma uurima ei hakanud.
„Siin sa siis elad,“ nentisin.
„Paistab jah nii.“
„Näib kena,“ olin viisakas.
Simona andis märku, et ma edasi astuks, elutoas istet võtaks ja endale veini valaks, mida ka tegin. Ta oli paljajalu, kandis pikka musta varrukateta kleiti, mille allääres helkisid tuhmid pärlid. Tumedad juuksed olid lõdvaks hobusesabaks seotud ning pilgus põles nukrus. Jagasime koos vaikust, mis oli jätkuvalt mugav. Vein hellitas kurgulage.
„Elad üksi?“ söandasin lõpuks uurida.
„Jah.“
„Aga su vanemad?“
Simona rebis pilgu hieroglüüfilt ja tunnistas tuhmilt: „Nad on surnud.“
Võpatasin. „Minu omad ka.“
„Ma tean, Mehis.“
„Sa tead? Kuidas?“
„Su õde ka, eks?“
Neelatasin valusalt. „Jah.“
„See juhtus detsembris, eks?“
„Jah, kahekümnendal.“
Muutusin rahutuks ja panin pokaali käest. Puurisin pilguga Simonat, aga ta oli eemalolev.
„Kuidas sa seda kõike tead?“

Simona vaatas mulle otsa, otsekui vastu tahtmist. „Seda pole ju kuigi keeruline teada. Õnnetuse kohta lugesin netist, avalik info. Sinu pilt oli ka, tundsin su selle järgi ära.“
„Kas sa seda lugesid ka netist, et ma Kadrioru poole jalutasin?“
Tüdruk ei vastanud, vaid vaatas jälle hieroglüüfi. „Mõtetes alati koos.“
„Kuidas, palun?“
„See hieroglüüf tähendab tõlkes „Mõtetes alati koos“.“
„Ah soo,“ kohmasin, vaatasin lennukaid musti jooni ja vahetasin teemat. „Mis su vanematega juhtus?“
Simona lopsakad huuled tõmbusid valgeks kriipsuks. „Autoavarii,“ kostis ta tuhmilt. „Nad said kohapeal surma. Poolteist aastat tagasi. Sellest ajast peale olen üksi.“
Ta tõusis pisut järsult, kõndis kööki ja tuli tagasi laia vaagnaga, millel oli puuvilju ja küpsetisi. Ta andis märku, et ma end kostitaks. Ise ta ei söönud ega joonud midagi. Võtsin koogitüki ja üritasin mõtteid koondada.
„Kus koolis sa käid?“
„Ma ei käi koolis.“
„Millega sa siis tegeled?“
„Käin mere ääres jalutamas.“
„Ja veel?“
„Vahel turul või poes. See on kõik.“
„Tõesti?“
„Jah.“
Pähklimaitseline koogitükk sulas suus. „Räägi mulle oma vanematest.“
„Räägi parem sina enda omadest.“
Püüdsin mitte löödud välja näha. „Kas see on mingi mäng, kumb vähem infot edastab?“
Simona kehitas kuivalt õlgu. „Minu teada mitte.“
Veendumusele jõudnud, et tüdruk ei soovi enamat avaldada, tegin seda ise, pajatades üpris valimatult kõigest. Anneliisi joonistatud kaartide näitusest, ema keraaamiliste kannude kollektsioonist, viimasest reisist Islandile. Igasugu värgist. Mida rohkem ma rääkisin, seda enam valdas mind tunne, et mu sõnad ei kõla tõestena, vaid peegeldavad pigem minu enda nägemust kui tegelikku olukorda. Mul polnud aimugi, kas mu õde oli olnud õnnelik või mida vanemad minust sisimas arvasid. Lõpuks jäin lihtsalt vait.
„Nad olid kirikuteenistujad,“ avaldas Simona ühtäkki. Rohekas toon ta silmades oli asendunud mustjassinisega.
„Tõesti?“
„Jah. Seda veidramaks peeti, et jumalasulased panid mulle nõia nime.“

„Kas sa oled nõiatüdruk, Simona?“ Mu hääl muutus pehmeks ja õrritavaks.
„Võtan oma nime pigem irooniana. Aga ei või iial teada.“ Simona võdistas õlgu.
„Sul on külm?“ taipasin ja riivasin intuitiivselt ta käsivart. Tüdruku nahk oli ehmatavalt jahe.
„Mul on alati külm. Isegi südasuvel.“
Ulatasin talle diivaniotsalt narmalise pleedi. „Võib-olla kannad sa lihtsalt valesid riideid? Ma ostan sulle kampsuni. Karupüksid ka. Mis sa arvad? Kas nad peavad olema musta, valget või hõbedast tooni?“
Simona nägu valgustas põgus muie. „Tänan, aga sellest pole abi.“ Ta nägi pleedi mässitult välja nagu noomida saanud päkapikk. „Mida halvemini ma end tunnen, seda enam soojust kaotan.“
„Kas seda miski tagasi ka toob?“
„Jah. Sooja inimese lähedus. Sina oled soe.“
„Arvad?“ Ma ei teadnud, mida niisuguse avaldusega peale hakata, ent ometigi taipasin, et see mõjub kuidagi vastastikuselt.
Simona keris end diivanile kerra ja peitis pea hõbedasse diivanipatja. Söandamata teda rohkem puudutada, istusin diivani ette maha ja jätkasin juttu. Rääkisin igasugu seikadest, millel polnudki tegelikku tähtsust, pigem kaudset teada andmist, et olen tema päralt. Simona püsis vagusi ja kuulas.
„Ma tulen kunagi veel,“ ütles ta ühtäkki.
„Kuhu?“
„Tagasi sinu hetke. Millalgi, kui lubad. Ta pilk riivas uuesti hiero­glüüfi. „Selle pildi kinkisid mulle vanemad sünnipäevaks. „Mõtetes alati koos“ käib ka sinu kohta.“
Mõistmata öeldut, rääkisin edasi, kuni kuulsin Simona ühtlast sügavat hingamist. Ta oli magama jäänud. Viirukiküünlad vindusid kustuda. Puhusin need ära, võtsin oma jopi ja lasin uksel sneprisse langeda.
Linna kohale oli laskunud tintmust öö, ilm endiselt pehme ning lumesulane. Piir mineviku ja oleviku vahel oli muutunud talutavaks.

Ärkamine oli hele, valge ja valus. Pea lõhkus hullupööra valutada. Mu kohale kummardus keegi, kelle puudutus oli jahe ja armastav.
Ema? Kuulsin eemalt vaikset jutukõma, mis minu virgumise peale nagu lõigatult katkes.
„Mis juhtus?“ kogelesin. Valu ähmastas nägemist.
„Kullake, sa tegid rattaga avarii ja said peapõrutuse.“ Ema hääl oli hell.
„Ja sina? Isa? Anneliis?“
„Meiega on kõik korras, ära muretse. Puhka nüüd. Kõik on hästi.“
Haiglast sain koju kahe nädala pärast. Mõistmine, et õnnetus polnudki juhtunud minu pere, vaid mu endaga, ei tahtnud mulle endiselt pärale jõuda. Rabatuna kõndisin toast tuppa ja vaatasin ringi, nagu näeksin oma elu esmakordselt. Kõik oli endine, isegi Oltsi poolt purjus peaga meie elutoaseinale soditud roppus, mida ta pärast žiletiga maha oli üritanud kraapida. Jõllitasin end peeglist. Ma olin endine popp poiss, kes käis ülikoolis ja kelle telefon oli Liina sõnumitest umbes. Mu elu oli alles. Peale Simona.
Kastani maja nägi tegelikkuses hoopis teistmoodi välja. Minu pärimise peale vangutas elatanud kojamees vaid pead ja väitis, et ühtki Simona-nimelist pole siin kunagi elanud. Pettunult pöördusin minekule, teadmata, kumba tõelisust rohkem eelistada.
„Mõtetes alati koos,“ sosistasin vaikselt, taibates alles nüüd, mida Simona mulle öelda oli tahtnud.

Kiiri Saar

0 kommentaari Lisa kommentaar