horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Miks ma lasin küll minna oma viimasel suurel armastusel?

Ühes sanatooriumis jäi see mees talle silma. Oma eluõhtul armus ta sellesse leske. Aga kodus istus tal ju oma mees, kellest ta lahutust aina edasi oli lükanud. Kuni ta suur õnn temast mööda läks.

See juhtus nimelt seitsmendal aastal! Ma tunnen seda erilise solvanguna, sest ma pole ebausklik. Miks ma oma tundeid ei kuulanud? Siis oleks kõik teisiti läinud – kindlasti!
Mängisin oma võimaluse maha, isegi oma väärikuse. Ja tagasiteed ei ole! Sellist õnne, mida ma kogesin, kingitakse harva kaks korda elus. Minu vanuses (olen 67) on see lootus ülearune. Ma ei pea endale midagi ette kujutama. Helmut oli ja jääb mu elu viimaseks armastuseks...

Piisavalt läbilöögivõimet
Ma näen seda meest enda ees küsimas, kas võiksime koos matkama minna. See ei olnud mingil juhul kahtlev ega tagasihoidlik küsimus. See mees erines teistest sanatooriumipatsientidest juba välimuselt.
Helmut kandis pruune sametpükse ja valget triiksärki, tema hõbehallid juuksed olid, hoolimata ta hinnanguliselt 65 eluaastast, veel paksud ja heledad hallid silmad särasid mulle julgustavalt vastu. Momendiks mõtlesin oma mehe peale.
Sel ajal, kui mina siin oma tinnitusega piinlesin, oli Matil kodus hea olla. Olime 35 aastat abielus olnud, aga koos ei võtnud me enam peaaegu midagi ette, isegi meie poja Tõnise juurde Pärnusse sõitsime eraldi. Nii me elasime. Kiiresti lükkasin oma peas need mõtted eemale.
„Kui teil on piisavalt läbilöögivõimet, võib meist paar saada,“ proovisin ma Helmuti kutset naljaga pareerida. Kohe pakkus ta mulle šarmantselt oma kätt. Hämmastunult võtsin selle vastu.
Hakkasin teda ruttu usaldama. Mulle meeldisid ta kulmudevahelised kortsud, mida ta süvendas, kui ta oma naise vähki suremisest rääkis. Ja kui efektselt see elutark mees sõrmedega läbi juuste libistas. Tundsin, kuidas ma temasse lootusetult armusin. Loomulikult kutsusin end korrale. Minu mõtted elasid siiski oma elu. Helmutil oli algusest peale samamoodi.
„Kas sa kuulsid?“ itsitasin ülemeelikult õhtusöögilauas. „Kui sa mu kätt silitasid, oli kõrvallaua uustulnuk sellest vaimustuses: „Imeilus, kui tore armastuses vanaks saanud abielupaar!“
Helmut kummardus minu poole ja andis mulle kõigi ees kuuma suudluse. Jah, oli tõsi: ka peaaegu seitsmekümneselt saab end tunda nagu seitseteist!

Topeltelu algus
Kui ma peale ravi koju tulin, tahtsin asjad ära klaarida. Igatahes olin ma nii plaaninud.
Selle asemel elasin – kuni selle ajani aus naine – topeltelu: jäin elama Mati juurde, armastasin aga Helmutit. Tema kodukoht asus õnneks vaid 50 km eemal. Oma kadumist põhjendasin erinevalt: kord külastasin oma tädi, kord oma vana klassi­õde. Varsti polnud isegi puhkused enam mingi takistus. Isegi vanaaastaõhtul tantsisin Helmutiga.
Hiljemalt siis pidi Mati midagi aimanud olema. Sellegipoolest ei nõudnud ta minult selgitust. Olin selle üle rõõmus ja sisendasin pidevalt endale: annan lahutuse sisse! Ja esimesena panin mina advokaadi juurde aja kinni.
Jutuajamine rebis mind unistustest lahti. Mu mehele kuulus kõik, mulle mitte midagi. Matile kuulus meie maja siin linnas ja suvekodu Hiiumaal. Tema nimel olid kõik kontod ja mõlemad autod. Majanduslikult oli mu mees paremas olukorras. Minul oli ainult minimaalne pension. Ka Helmut ei supelnud rahas.
„Me saame hakkama,“ juhtis ta mu mõtted eemale. „Sa pead peitusemängu lõpetama. Nii palju kingitud aastaid. Meile ei jää enam palju aega!“
Ma ütlesin vastu: “Just! Oleme liiga vanad, et õhust ja armastusest elada. Mul on üks mõte...“
Lubasin endale seda armsat vastust, sest tundsin end kindlalt. Nii lapselapse Paula sünnipäeval kui ka Helmuti venna Herberti hõbepulmas olin kohal. Kogu Helmuti perekond aktsepteeris mind ja ma meeldisin neile. Põhimõtteliselt olin juba Helmuti naine.

Kui rumal võisin ma olla!
Ma eksisin. Kui Helmut raskelt grippi haigestus, märkasin esimest korda üksi elavat koomiliste lokkidega naabrit, kes ta eest hoolitses. Ööpäev läbi olevat ta talle lonkshaaval teed sisse jootnud. Armas Maie kohendas ka patju. Helmut jutustas sellest vaikse häälega.
Tahtsin end kaitsta. „Aga ma ei saanud peale su kõnet tõesti kõike sinnapaika jätta. Mati 70. sünnipäev oleks vett vedama läinud, sellest sa saad ju ometi aru, või?“ küsisin ma süüdlaslikult.
Sassis juuksesalk libises mu kallimal higimärjale otsmikule. Kui ma seda kohendada tahtsin, lükkas Helmut mu käe eemale.
„Mul läheb juba palju paremini. Maie hoolitseb mu eest hästi,“ tuli tal kurnatult üle huulte. „Sa ei pea siia jääma. Matil on kindlasti koristamisel abi vaja,“ lisas ta juurde.
„Aga ma võin kaheks päevaks jääda, võib-olla isegi kolmeks. Ka kauemaks, ma korraldan selle!“ Helmut vaatas kõrvale, siis hüüdis ta: “Maie!“
See oli meie hüvastijätt. Sest kõik hilisemad kirjad tulid avamata tagasi. Proovisin mitu korda helistada, aga Helmut katkestas alati kõne. Lõpuks karjusin telefoni: “Anna mulle mu kingitused tagasi! Need olid armuannid! Sulle ei tohi jääda ühtegi mälestust!“
Kell, mida Helmut käel kandis, tiksub nüüd mu öökapil. Selle kõrval seisab imeline joonistus Mallorca päikeseloojangust. Ostsin selle Helmutile meie puhkuse esimesel päeval.
See on kõik, mis mulle sellest armastusest jäi. Mõnikord, kui jalutan tänaval, kuulen Helmuti häält. Pööran end hirmunult ringi, kuid seal pole kedagi.

Teeli Suvi

0 kommentaari Lisa kommentaar