horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Mina tegin tuhvlialusest mehe...

... jäin aga perepeaks kerkinud mehe kõrval sootuks armetusse rolli, millest ma nüüd enam väljuda ei oska.

Mõnele saatuse üle kurtjale tahaks vahest öelda, et no õige mul asi, millest üldse rääkida! Aga nüüd seisan varsti juba paar aastat ise probleemi ees, millele mingit lahendust leida ei oska.
Kasvasin paljulapselise pere vanimana. Minu isa jättis ema maha juba minu titeeas. Võõrasisa, ema teine mees, mu õdede-vendade isa, kaldus napsitama ja oli karmi käega, nii et lapsena sain üksjagu vatti.

Äpardunud algus
Sellepärast läksin juba pärast põhikooli tehnikumi, et saaks kodust ära. Ja aasta hiljem kohe ka mehele. Mees ei olnud jõukast perest, sestap panid kooliõed imeks, et mis ma kiirustan – minu välimusega võiks otsida jõukama mehe. Aga mina arvasin, et perekond saab just sedaviisi kindlamale alusele rajatud, kui mõlemad võrdsest punktist alustavad ja oma kodu ise üles ehitavad.
Varsti sündis tütar, paar aastat hiljem poeg, aga pereelust asja ei saanud. Mees jõi, lasi vahest rusikadki käiku, ja lihtsalt hirmust läksin tema juurest minema. Ämm, kuldne hing, võttis tütre enese juurde, mina alles alla kahe-aastase pojaga otsisin alguses varju kodust, aga võõrasisa seda ei sallinud. Mõnda aega elasin sõbranna juures. Tuli leppida igasuguse tööga, sest ma polnud kutsealaselt ju üldse töötanud (mees ei lubanud!), sestap kaheldi, ja õiglaselt ju, mu kvalifikatsioonis. Tuli ette suisa näguripäevi, mil polnud õigupoolest süüagi. Just ühel sellisel perioodil tutvusin oma praeguse, minust viis aastat vanema mehega, ja armusin nagu arutu.

Lootusrikas elumuutus
Tema oli romantiline, hell ja hoolitsev. Kuulanud ära kõik mu kurtmised, teatas ta, et hakkab siitpeale mu kaitsvaks rüütliks kogu maailma kurjuse eest! Seda oli nii armas kuulda, ainult et asjas oli üks konks – ta oli nimelt abielus. Tõsi küll – nad olid naisega juba korduvalt lahku-kokku läinud.
See tegi valvsaks, ent rahunesin, kui ta kinnitas, et nüüd on asi otsustatud. Sain kuulda, et naine on temast kaksteist aastat vanem, võimuka loomuga käskija-keelaja. Tuhnib mehe isiklikes asjades, kulutab tema raha ainult enese peale, vahest ei hoolitse tema eest nädalate kaupa ja kihutab voodistki välja. Ta kurtis, et on lõpmatuseni ära vaevatud tundest, et on alati milleski süüdi, pidevalt millekski kohustatud. Selgitas, et ainult haledusest pole ta seni päriselt lahku läinud, kuna naine on peagi selles eas, et tal läheks raskeks oma elu korraldada. Mõistsin teda hästi – oli ju seegi  tema heasüdamlikkuse ja rüütellikkuse tõestuseks.
Ta üüris meile korteri, oma n-ö keskmise astme spetsialisti mainega sokutas mulle tasuva töökoha, aitas poisi lasteaeda saada. Pidasime plaane, et mu tütargi linna kooli tuua. Ja siis ühel päeval teatas ta juba lävelt, et nüüd ei lähe ta enam mitte kusagile!
Olin õnnest seitsmendas taevas. Ruttasin töölt kiiresti koju, et midagi maitsvat valmistada, korraldasin õhtueineid küünlavalgel, hoolitsesin selle eest, et ta end igati mõnusalt tunneks, et teda miski ei segaks. Ja meie öid ei unusta ma iialgi! Naisega oli tal seks olnud vast kord kuus, või ainult siis, kui naine „käskis“, aga samas mina – noor ja sire, armastav ja alati ootel. Õhutasin teda igati takka, võrgutasin, lubasin enesega teha kõike, mis tal aga pähe tuli.  Ja kiitsin, ükskõik, kas mind hetkel siis midagi vaimustas või mitte. Ühesõnaga – püüdsin olla ideaalne naine, tõeline koduhaldjas.

Vivian Kalde Illustreeriv foto: Aivar Pärtel

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar