horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Minu ema mehed

Pärast isa lahkumist hakkas meil käima külalisi. Pidasin targemaks oma koduse elukorralduse koha pealt vaikida, sest ega see väga harilik ja traditsiooniline polnudki.

Mu ema on üks kõige ägedamaid inimesi, keda ma tean. Võib-olla isegi see kõige ägedam. Ta on lühike, sale, suurte säravate silmadega ja paksude helepruunide juustega, mis lustlikult igasse ilmakaarde käharduvad. Mu ema on väga elurõõmus inimene. Teda ei morjendanud isegi see, kui paps ühel heal päeval oma seitse asja võttis ja meid maha jättis. „Sattus nagunii paraja portsu otsa,“ väitis ema, näol segunemas kahjurõõm ja isegi midagi kaastundelaadset. „Paras ports“ käis muidugi selle kahekümneaastase tibina kohta, kellega paps tuulepäiselt jalga lasi. „Tuulepäine“ ongi kõige õigem sõna, kirjendamaks minu isa. Neljakümne kolme aastast meest, kes ei soostu ealeski täiskasvanuks saama. Isa, kellele meeldivad tuulelohed, droonid ja kaugjuhtimisega mänguautod.
Energia sai vabaks. Võib tunduda võimatu, aga pärast lahutust sai meie mõlema elu justkui uue käigu sisse. Mu ema on olnud eluaeg äärmiselt sotsiaalne, tõeline seltskonnahing. Kus on ema, sinna tavatsesid enamasti inimesed koguneda, seesmiselt lõdvestuda ja leida eneseski üles see vaimukam, meeldivam ja suhtlusaldim pool. Näis, nagu sisaldanuks tema geneetiline kood lisaks üle ääre ajavale sarmile ja heale väljanägemisele ka nähtamatut magnetit, mille ligitõmbe eest polnud pääsu. Inimesi lihtsalt tiriti ema poole, tahtsid nad või ei, ja enamasti lasti sel meelsasti sündida, sest mu ema on tõesti tore.
Varem, isa ajal, ta hoidis muidugi enda pulbitsevat energiat vaos ja me lävisime viisakalt ainult teiste pereinimestega. Istusime naabrite aias grilliõhtutel või käisime koos metsamarjaretkedel. Isale need kohtumised ei meeldinud. Ikka püüdis ta leida vabandusi, et ühistegemistest kõrvale hiilida. Teda ei huvitanud naabritevaheline tihe suhtlemine, küll aga oma ajaviidetesse raha ja aja panustamine. Mu vanemad ei tülitsenud kunagi.
Ainuke märkimist vääriv erimeelsus leidis aset siis, kui mu loomupäraselt kohmakas paps otsustas hakata tegelema surfamisega. Teadagi mõistis läbinägelik ja oma kaasat läbi ja lõhki tundev ema lennult, et harrastusest ei saa isa puhul ealeski asja. Surfivarustus, millesse investeerimist me kuidagi takistada ei suutnud, sest kained argumendid said lihtsalt otsa, maksis meie kasinat elujärge arvestades jõletuma varanduse ja see oli kõigest üks arutu priiskamine, nagu neid leidis isa puhul aset teisigi.
Ma ei pea vist mainimagi, et kogu kupatus leidis kasutust kõigest paar haledat korda, peale mida jäi keldrinurka õnnetult hallitama. Isa õnnetu ei olnud. Võib-olla polnud meiegi, kuigi hoopis muudel põhjustel. Vähemasti jäi ta ellu.

Tiitleid ei jahtinud
Vahel sattusin ma endamisi juurdlema, millest see tuleb, et ühed inimesed võhivõõraid ligi tõmbavad, teised mitte. Mina olen selles mõttes emast täielikult erinev, hoopis isesugusest puust – vaikne omaette hoidev introvert, kes läheb tähelepanu keskpunkti sattudes näost punaseks ja kipub kogelema. Aga ma pole selle asjaolu üle kunagi meelt heitnud. Igavusepeletuse eest hoolitseb mu karismaatiline ema täie rauaga. Peale isa lahkumist hakkas mõne aja pärast meie kodu väisama igasugu isevärki külalisi. Emal polnud kombeks teha inimeste vahel vahet, ta võttis neid nõnda, nagu nad olid, ega taibanud kunagi millegi üle imestada. Kõrged tiitlid ei avaldanud talle muljet, samuti ei tulnud talle pähegi lihtöölisi põlastada või kuidagi teisejärgulisteks tembeldada. Tema silmis oli iga indiviid teisega konkurentsitult võrdne ning huvipakkuv, olgu ta siis teetööline või kõrge ametnik. Säärane vahetu ja siiras ligemisearmastus meeldis muidugi kõigile ja reeglina püüdis igaüks ennast näidata parimast küljest.
Nõnda sattuski nii mõnigi emast vaimustunud persoon vahel ka meile koju. Mu klassikaaslased muidugi ei uskunud, et üks minister käis meil vahepeal tihtilugu teed joomas ja paar tuntud teletegelast armastasid aeg-ajalt läbi astuda.
Hiljem, pisut targemaks saanuna, pidasin mõistlikumaks oma koduse elukorralduse koha pealt üldse suu pidada. Ega see väga harilik ja traditsiooniline muidugi polnud. Inimeste eelarvamused võisid tekitada ebamugavaid lisaküsimusi ning ebatervet uudishimu, mida soovisin vältida.

Ema üle uhke
Enamasti tavatses ema oma külalistega köögis istuda ja ilmaasju lahata. Minu kui teismelise ja alles maailma avastava isiku jaoks oli rahustav ja teatud kindlustunnet sisaldav ema hoiak, et ta ei suhtunud oma välimuse eest hoolitsemisse kunagi sellise meeleheitliku ja kurva kirega nagu enamik temaealisi üksikuid naisi.
Ta nägi niigi hea välja ja tavatses kõigele välisele reageerida teatava meeldiva muretusega. See oli temast tohutult mõnus ja täiskasvanulik.
Üldse oli emaga kahekesi koos elamine kirjeldamatult tore. Ma ei väida, et oleksin ihanud kõigest väest olla tema moodi ja võtta üle sarnaseid maailmavaateid, kuna olime selleks liiga erinevad, kuid ma olin uhke, et mul on just selline ema. Ainulaadne, kordumatu ja eriline. Temaga vestlemine sütitas inimesi ja jättis neisse pikaks ajaks põletavaid ning innustavaid jälgi. Ema oleks hästi sobinud mõne loomeinimese muusaks. Kogu tühise ja kaduva materiaalsuse suhtes muretuna olid mu emale teatud detailid siiski olulised. Külaliste puhul tõi alati lagedale oma peene vanamoelise pitssigaretihoidja, hinnalise antiikeseme, mille ta oli saanud päranduseks kadunud vanaemalt; ja suitsetas talle ainuomase graatsiaga, nagu vaid tema oskas. Neil puhkudel mind kööki ei lubanud, aga ülejäänud korter oli minu päralt. Niisugused vabadushetked, mil võisin end tunda ühtaegu nii lapse kui täiskasvanuna, olid meeldejäävad. Mu noore elu parimad hetked. Neil puhkudel kehtis meil emaga vaikiv kokkulepe, et võisin teha, mida tahtsin – kuulata täisvõimsusel muusikat, tellida endale koju valmistoitu või kas või laulda röökida, mida ma korra ka tegin. Peamiselt seetõttu, et Kirill mulle ei meeldinud.

Meeleheide meile ei sobi
Kirill oli üldse üks väheseid mu ema tuttavaid, kes liigitus minu silmis loodusõnnetuse alla. Lärmates lootsin temast kiiremini lahti saada. Kahjuks polnud meetmel küll märgatavat tulemust. Kirill, kohalik korstnapühkija, käis meil veel mitu korda ja tõi alati kaasa odavaid suhkruglasuuriga meepräänikuid, mida ma võltsi tänulikkusega vastu võtsin ja hiljem ajaviiteks tuvidele söötsin. Mitte, et ma peps olnuks, ma lihtsalt ei tahtnud temalt midagi. Meie sujuvalt kulgevasse ja rahuldust pakkuvalt rõõmsasse ellu ei mahtunud ühtegi Kirilli. Kahju, et mees sellest ise aru ei saanud. Küllap polnud ta oma halli ja tahmast elunatukest elades kogenud, et ilmas võikski päriselt leiduda nii meeldivaid inimesi nagu minu ema ja sestap üritas temast meeleheitlikult kinni hoida. Meeleheitlikkus meile ei sobinud. Mu ema oli ses mõttes nagu sillerdav vesi – hele, kerge ja lakkamatus liikumises, libisedes klammerduja sõrmede vahelt muretult minema. Reeglina ei jõudnud kipakal kolmejalgsel taburetil maha peetud tulised maailmalahkamised ja lõbusalt nalja ning naeru saatel veedetud õhtud kunagi köögist kaugemale. Ema magamistuppa ei olnud külalistest asja mitte kellelgi. Kuigi enamasti ma keskustelusse ei sekkunud ja hoidusin üldse tagaplaanile, närisin üpris kiiresti läbi, et emal oli vaja kambajõmmi, kellega aega surnuks lüüa, mitte armukest. Romantilises plaanis ei võtnud ta neist tõsiselt ühtainumatki ja see tõdemus andis mulle kogu olukorra suhtes teatava kindlustunde, ehk isegi kerge üleoleku meeste poisikeseliku lootusrikkuse suhtes. Sain aru, et ema armastas omal moel isa ikka veel, kuigi välja ta seda ei näidanud.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar