horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedtestidusutlusedveebi eksklusiiv

Minu laps maksab 10 000 eurot!

Annika (30a) on valusat lugu endas peitnud pea kaheksa aastat. Nüüd on aeg see välja rääkida – ka kehvasti olukorrast saab minna edasi.

Olen pärit kodust, kus ema tegi väga hästi selgeks, kuidas käib karjääri tegemine meeste kaudu. Isast ei tea ma midagi. Erinevaid mehi vooris meie korterist läbi aga väga palju. See oli üks tee, mida mööda ma minna ei tahtnud. Hoolimata ebastabiilsest kodust õppisin koolis väga hästi. Just seepärast, et sealt pääseda. Ja hoolimata kõigist meestest, elasime ikka vaesuses. Nii kiusati mind koolis nii rahapuuduse kui ka mu ema elustiili tõttu.
Ülikoolis oli mu kindel valik õigusteadus. Esiteks oli mul aastate jooksul kujunenud teadmine, et selle eriala lõpetajad teenivad hästi. Lapsepõlvest mäletasin liiga hästi pidevat vaesust ja koolikiusamist vähese raha pärast. Minus oli tekkinud tunne, et raha annab mulle vabaduse. Teiseks valiku põhjuseks oli muidugi kogetud ebaõiglus. Tundsin idealistlikult, et kui minust saab jurist, siis suudan ennast ja teisi ebaõiglase kohtlemise ohvriks langenud inimesi aidata.

Lennukad väljavaated...
Ülikooli astudes tuli mu ellu Magnus. Meie suhe arenes tormiliselt. Magnus käis viimasel kursusel. Tema isal oli advokaadibüroo. Lennukas väljavaade meie mõlema tuleviku jaoks. Paraku tähendas see, et mina pingutasin koolis rohkem, et Magnuse isa ja kogu nende tutvusringkonna jaoks sobida. Magnus aga võttis väga vabalt, sest oli harjunud, et tulevik on nagunii kindlustatud. Sellest sain alles hiljem aru.
Kuna kooliga Magnus väga ei pingutanud, siis jäi tal minu jaoks rohkem aega. Tundsin ennast kuningannana. Ta oli minuga pidevalt koos, hoolitses kõige eest, korraldas kõik. Teise kursuse lõpus sündis meie ühine poeg Jaagup. Armastus oli nii suur, et me mõlemad tahtsime teda. Pärast mu ebastabiilset lapsepõlve oli Magnus minu jaoks esimene inimene, kelle puhul tundsin, et ta jääb. Minu esimene püsiv osa siin maailmas.
Väikest Jaagupit kätel hoides sain tunda armastuse ja kiindumuse kõrgemat taset. Ma polnud elu sees ennast nii õiges kohas tundnud.

... ja ootamatu madallend
Magnusega oli kahjuks vastupidi. Selleks ajaks töötas ta isa juures juristina. Äkitselt hakkas ta mulle reegleid seadma. Väitis, et meie lapse huvides. Tegelikult sain kiiresti aru, et kõik on hoopis minu kontrollimiseks. Näiteks mina teadsin, et lapse tõttu ülikooli ma pooleli ei jäta. Magnuse arvates aga oleksin pidanud kogu aeg kodus olema ja ideaalseks koduperenaiseks hakkama. Mehe sõnul pidavat tema au pihta käima, kui naine peab lapse kõrvalt veel midagi muud tegema.
Ülikooli jätkamise võitlesin välja, kuid mõistmist mitte. Äkitselt ootas Magnus, et oleksin ideaalne perenaine. Beebiga ta midagi väga peale hakata ei osanud, nii et enamus tegemisi jäi mulle. Kuna tema käis tööl ja teenis perele raha, siis ootas mees, et öösiti saaks ta terve öö magada, kodus oleks kõik koristatud, töölt tulles ootaks soe söök, nädalavahetuseti saaks sõbrad külas käia. See, et mina selle kõige kõrvalt üksinda beebit kasvatasin, koos lapsega ülikoolis käisin ja õppisin ka, jäi talle märkamatuks. Kui julgesin mõnikord meelde tuletada, siis teatas Magnus, et ta ju ütles mulle, et jääksin koju.

Eeskujuks mehe ema
Aja jooksul sain Magnuse perega üha rohkem tuttavaks. Nägin, millist elu Magnuse ema elas. Nii saingi aru, millest Magnuse ootused tulenevad. Ta ema oli rahulikult koduperenaine ning lahutas oma meelt mehe pangakaardiga kallites poodides shoppamisega. Minu jaoks polnud poodides käimine kunagi mingi eesmärk omaette.
Magnuse ema oli just see, kes aegajalt väikest Jaagupit hoidis, et ma saaksin näiteks mõnel eksamil ära käia. Pärast mõnetunnist meie juures olemist kuulsin aga alati pika rea asju, mis mul meie kodus on valesti või halvasti tehtud. Kõigepealt Magnuse emalt ning hiljem mehelt endalt.
Mida suuremaks Jaanus kasvas ja mida rohkem isa tähelepanu soovis, seda vähem Magnus talle seda anda soovis. Mehe vanemad veendusid aga samal ajal selles, et mina ei ole nende mehe jaoks sobiv naine, sest ei toeta mehe töölkäimist, ega pühendu lapsekasvatamisele. Pinged kasvasid. Ülikooli lõpuaktusel käisin üksinda. Magnuse ema oli sel ajal taas Jaagupi juures. Aktuselt koju jõudes ootas mind ees sigatige mees, sest ma polnud talle enne süüa teinud.
Nii palju siis ülikooli lõpetamise pärast rõõmustamisest.

10 000 eurot ja minema
Koosoldud kahe aasta jooksul olid nii Magnus kui ta pere veendunud, et ma pole see ideaalne naine, keda nende perele vaja on. Lahkuminekule mõeldes kartsin Magnuse isa ja tema sõpru. Arvasin, et nad hakkavad mind kuidagi ja takistama. Tegelikult oli vastupidi- nad andsid endast parima, et mind ja Jaagupit nende suguvõsast välja kirjutada. Aitasid Jaagupi minu nimele kirjutada ja ajasid kõik paberid korda, et minul ega Jaagupil poleks nende pere varadele mingit õigust. See oli nende karistus, et ma ei pingutanud piisavalt. Minu jaoks oli see vabanemine ebareaalsetest ootustest ja türanniseerivast perekonnast.
Katkise ja väsinuna kolisin Tallinnasse. Magnuse pere maksis mulle 10 000 eurot nende elust kadumise eest. Ühelt poolt oli see suur summa, kuid mõeldes, et sellega ostsid nad ennast lahti oma lapselapsest ... Pigem ma ei mõtle sellele. Lahkumine oli minu jaoks kergendus. Oleksin nagu vanglaks muutunud kuldpuurist pääsenud.
Üürisin meile väikese korteri. Astusin magistriõppesse ja hakkasin õhtuti kodus erialast tööd tegema. Eesti on selles mõttes tänuväärne riik, et kui tahad mingeid asju ametlikult ajada, siis on kõikjal vaja juristi abi. Nii et tööd jätkus.

Iseseisev ja vaba
Ülikoolis oli olemas lastenurk, nii et lapsega edasiõppimine oli väga mugavaks tehtud. Jah, töötamine ja üksi lapsekasvatamine pole just parim kooslus, aga enam polnud mul igapäevast Magnuse ja tema pere tekitatud pinget, nii et ma tundsin ennast ikkagi hästi.
Magnus ja ta pere pole Jaagupi ja minu vastu rohkem huvi tundnud. Ja ... imelik tunnistada, aga see on väga hea tunne!”
Nüüd, kaheksa aastat hiljem, on Annika kõrval mees, kes naise sõnul hindab teda naisena, kes ta päriselt on. Annikal on magistriõpingud lõpetatud ja ta töötab erialasel tööl.
,,Mõnikord on halvad asjad head! Magnusest lahkuminek oli parim asi, mis minu elus võis juhtuda! Nii minu kui Jaagupi jaoks! Samas poleks ju Jaagupit olemas, kui me poleks koos olnud. Nii et iga asi on millekski hea,” tõdeb noor naine elutargalt naeratades.

Annika loo tõi lugejateni
Heli Künnapas

0 kommentaari Lisa kommentaar