horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Minu naise märkmed

Raimo oli saanud 35-aastaseks, kui ta enesele tunnistas, et just tema enda armukadedus on see, mis ta suhted lõhki ajab.

„Juba koolipoisina filme vaadates ja täiskasvanute jutte kuulates tundus mulle kõige hirmsam see olukord, kus suhetes on kedagi usaldatud ja see keegi siis petab,” räägib Raimo. „Mulle tundus, et mina ei saaks selle olukorraga küll hakkama.”
Paraku puutus Raimo kardetud hingevaluga kokku juba keskkoolis. Ilus tüdruk Mare-Ly, kellesse ta esimese armastuse jõuga ära armus, astus temaga suhtesse, pidas seal alla poole aasta vastu ning leidis siis uue armastuse. Raimo jäi katkiläinud südant lappima ning tegi seda mitu aastat.

Naine, kes vaatas edasi
„Siis võtsin ma vastu otsuse, et truudus on naise kõige olulisem iseloomu ja olemise näitaja,” räägib Raimo. „Mare-Ly oli olnud silmapaistvalt kaunis, küllap sellepärast ta kõigile meeldiski ning nii oli tal raske truu olla. Seepärast otsustasingi, et minu ellu leiab tee ainult tagasihoidlik neiu, kellel on ehk lihtsam mulle truu olla.”
Tagasihoidlikke neide on palju ning Raimo oli kindel, et ühe sellise ta kord enesele naiseks kosib. Kui ainult armuks...
Armumine võttis aga aega, sest Mare-Ly oli ikka veel meeles.
Kui Raimo kutsekooli lõpetas ja keevitajana ametisse asus, jäi talle silma oma töökoha dispetšer Riina. Tagasihoidlik üksikema oli mehest küll pisut vanem, kuid see Raimot ei heidutanud.
„Ausalt öeldes see mulle lausa meeldis. Mõtlesin, et järelikult on temagi elutormides räsida saanud ning oskab truud meest väärtustada. Olgem ausad, ma polnud ju kehv kavaler. Mitte mingi meesmodell, aga täitsa tavaline kutt. Teenisin korralikult ja ülemäära pidu ei pannud. Üle kõige tahtsin korralikku peret. Naist ja last ja mõnusat kodu. Oma vaimusilmas oleks see kodu olnud selline, mille naisega koos rajame, aga ma olin valmis ka oma plaane korrigeerima.”
Riinaga semmima hakates pidigi Raimo oma plaane ümber kohendama, sest Riinal oli olemas kena korter, mehel aga ainult toanurk sugulase juures.
Õige pea kolis Raimo Riina juurde üle. Naine talle meeldis, võõrastütrega tekkis kiiresti hea klapp ning peatselt jäi Riina lapseootele.
„Õnn oligi käes ning mina olin eluga väga rahul,” tunnistab Raimo.
Elu veeres nagu lepase reega. Sündis tore poisslaps, Riina oli mõned aastad kodune ja naasis siis tööle. Ei mingeid selliseid probleeme, millest kärgperede puhul räägitakse – et lapsed ei klapi omavahelvõi et eks kummitab. Riina eks maksis elatistki kenasti, käis oma tütrega väljas ning isegi Raimo vana sõber armukadedus ei andnud mingeid ohumärke.
Ja polnud ka tõesti põhjust. Riina polnud naine, kes vaataks tagasi...
Küll aga vaatas naine edasi ning aastakest viis hiljem andis Riina Raimole teada, et mees võiks oma asjad pakkida ning tema kodust lahkuda. Naine leidnud uue – edukama ja jõukama, mehe, kes pidas taksofirmat ja teenis oluliselt paremini.
Raimo seisis juhmilt ja kuulas naist, kes muudkui seletas. Et lapsega suhtlemisel tema mingeid takistusi ei tee, elatise nõudega loodetavasti kohtusse minema ei pea, uksed jäävad väikese Reinuga suhtlemiseks alati lahti. Et las Rein elab praegu emakodus ja käib lasteaias ja läheb paari aasta pärast koos sõpradega lähedal asuvasse kooli, kui poiss suuremaks saab ja peaks tahtma isa juurde kolida, ei tee ema mingeid takistusi. Muidugi, jah, mehel peaks selleks ajaks ka kodu olema.
„Riina loogika oli raudne ning tema kui perenaise ja ema kohta oleks patuasi midagi ette heita,” ohkab Raimo. „Loomulikult polnud mul kavaski midagi vaidlustada, lihtsalt hirmus kahju oli meie elust.”

Üks litsisugu puha!
Ja minnagi polnud tegelikult kusagile. Esmalt üüris Rein korteri, siis aga rehkendas oma tulud-kulud kokku ning nentis, et üüripind ja elatis on jõukohased, kätte palju ei jää, aga jätkusuutlik see majandamine ei ole.
Mees läks panka asja uurima ning sai laenu. Pangale läks igal kuul umbes sama summa, mis kulunuks üüri peale, elatise maksmiseks jagus ka ning endalegi jäi raha kätte. „Ma olen üsna tagasihoidlik mees. Kõige rohkem kulutasin pojaga väljas käies.”
Ehkki majanduslik elu lahenes küllalt kergelt, oli hing saanud pöördumatud haavad. Raimo tundis, et ei suuda enam kedagi usaldada.
Oma mõtete ümberlükkamiseks või neis selguse leidmiseks hakkas ta naisi teraval pilgul jälgima. Just neid tagasihoidlikke, keda ehk kunagi kosidagi võiks. Ja avastas, et naised on üks...
„Litsisugu,” ütleb mees vihaga. „Palun vabandust, ma üldiselt ei ropenda, aga see, mis ma naisi vaadates avastasin, kaotas ära lugupidamise riismedki nende vastu. Truid naisi nagu polekski olemas! Pea igal mimslil ja mamslil on korraga mitu rauda tules, armastust ja truudust ei pea keegi miskikski.”
Mõttetargad ütlevad, et inimesed saavad seda, mida küsivad. Raimo puhul peab see küll kuhjaga paika. Mees hakkas naisi valimatult võrgutama, mis tal ka enamasti korda läks. Armastust polnud ei tema ega ka partnerite poolt. Või kui oligi, ei osanud mees seda ära tunda. Karussell võttis ajas üha tempokamaid tuure, truudust ihkavale Raimole aga tekkis Casanova ja sugutäku staatus, mis omakorda kõikvõimalikke öö- ja päevaliblikaid kohale meelitas.
„Viie aastaga sai minust isa veel kahele lapsele, kellel olid – mis seal pattu salata! – erinevad emad. Ehkki ma enam endagi meelest moraalselt midagi väärt ei olnud, tahan ma olla vähemalt hea isa. Vähemalt aitan oma lastel üles kasvada.”
Mingi „kergeusklik ullike” Raimo muidugi polnud ja mõlemal juhusuhte-lapsel on tehtud ka DNA-test, mis kahtlused välistab. „Nüüd ütlen küll, et otsa vaadateski näha, kelle tehtud,” märgib Raimo. „Ja ega lapsed süüdi pole, kui vanemad elada ei oska.”
Et oma eluga majanduslikult järjel püsida, on Raimo tööalaselt kogu aeg edasi arenenud. Teinud oma ettevõtte, võtnud sinna noori praktikale, lõpuks läks lausa ülikooli, et kutseharidusmeistriks õppida. Töö lausa lendas käes, raha tuli sisse... aga armastuse asemel oli hinges vaid külmus.

Helen Mandel

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar