Minu nõiad
Kolm mu head sõbratari olid veendunud, et peaksin oma mehest lahutama. Minu jaoks tundus see ilmvõimatu.
Nõidasid on mu elus täpselt kolm. Igaüks neist omab minu üle teatavat mõju, kuid eelkõige on nad siiski mu sõbrannad. Parimad võimalikest.
Mu ema ütles kunagi, et kõige ilusam armastus on õnnetu armastus, sest see ei upu iial argiellu ära.
Muidugi on see vale. Vähemasti minu jaoks.
Vaatan, kuidas Kent akna all korraks viiviskleb, enne, kui esikusse loivab, jope selga tõmbab ja sõnagi lausumata halli hommikusse kaob. Selline ongi meie igapäevarutiin.
Rahustav punapäine Maria
Nõidasid on mu elus täpselt kolm. Esimene neist on Maria. Pikkade leekivpunaste juustega Maria. Kui keegi oleks mulle öelnud, et Maria on nõid, oleksin ta suure häälega välja naernud. Maria on viimane inimene maamunal, kellel võiks olla mingi silmaga nähtav sarnasus nõiaga. Mu esiknõid – kui nii võib üldse öelda – on äärmiselt õrn ja veetlev olevus, kel on malbed näojooned ja haldjalik väljanägemine. Isegi tema luksuslik ja modernne kodu, kus valitseb kord ja harmoonia ning iga pisiasigi paikneb rangelt omal kohal, ei reeda vähimatki tema salakirest. Mulle rääkis Maria, et hakkas ennustama ja kaarte panema pelgalt igavusest. Maria mees teenib hästi ja on suure osa ajast kodust eemal.
„Meremehe naine – pole vaba, pole abielus,“ naeris Maria enda üle juba meie tutvuse algul, kuigi aimasin ta pilgus nukrust. „Aega on laialt käes. Nii ma siis peangi ajatäiteks pisikest esoteerikapoodi, mis hingitseb hästi.“
See, et tal on poepidamises loomupärast annet, selgus natuke hiljem. Uudishimutsejad leidsid poe kiiresti üles ja kliente jagus avamispäevast alates rohkesti. Ma usun, et siinkohal oli oluline roll ka Maria karismal, mis inimesi ikka ja jälle pudupoekest külastama meelitas. Maria juurest ei lahku keegi halva tujuga.
Niisamuti on Maria juurde koju hea tulla. Tema suur valge maja tervitab mind eemalt mäe otsast tumedate puude varjust laia naeratusega. Kuigi on juba märts, pole õhus veel grammigi kevadet. Ikka veel vinduv talvine kargus, mis kuidagi alla anda ei taha. Ka mu tuju pole ilmale kohaselt suuremat kiita.
„Jälle see Kent, jah?“ taipab Maria juba ukselävel.
„Jälle see Kent,“ nõustun.
Naeratus pehmendab Maria niigi pehmeid näojooni. „Tule, ma segan sulle ühe kokteili.“
Seda Maria oskab. Erinevad segud alates marjastest piimakokteilidest ja lõpetades kõikvõimaliku kangema kraamiga on üks tema hämmastavatest võlukunstidest. Ma ei küsi iial, mida ta kokku miksib, kuid joogi maitse on iga kord isesugune ning hea. Tema pakutu rahustab mind samavõrd nagu tema sõpruski.
Sõltuvus nägusa mehe suhtes
Sel õhtul me Kentist ei räägi. Me oleme Kentist niigi liiga palju rääkinud. Maria klopib hoopis diivanipadjad kohevaks, keerab valguse mahedamaks ja laotab madalale mahagonlauale laiali hõrke suupisteid täis taldrikud. Neilt vaatavad vastu kõikvõimalikud juustusordid läbisegi värviliste puu- ja juurviljadega, kõik maitsekalt ja isuäratavalt tikuvõileibadeks hakitud. Maria kodu on sama suur ja soe nagu ta südagi. Me vestleme kõigest. Minu tulevikust, unistustest, minevikust ja olevikust. Endast Maria rääkida ei armasta, aga ta on suurepärane kuulaja ja minul pole midagi selle vastu, et enda kipitavat südant puistata. Kent mind nagunii kuulata ei viitsi. Marial on haruldane võime panna mind unistama ja näidata mulle minu seda poolt, mida ma ilma temata näha ei oskakski.
„Sul on sõltuvus,“ oli Maria kord vaikselt minu ja Kenti suhte koha öelnud. Ja kaugeltki mitte etteheitega. „Kõige tavalisem sõltuvus selle nägusa alfaisase suhtes, kes on paarisuhteks absoluutselt sobimatu. Mõni mees pole niisuguse rolli jaoks loodud ja Kent on täpipealt seesugune tüüp.“
Maria ei ole kunagi etteheitev, isegi mitte siis, kui mõistab, missuguseid rumalaid valikuid ma vahel teen ja absurdselt klammerduv inimsuhetes olen.
„Ma tean,“ nõustun. Ma nõustun Mariaga alati. Kenti-sugusega võikski hakkama saada ainult Maria, kuid Mariale ei paku Kent inimesena mingit huvi.
„Sa tuleksid ka üksi väga hästi toime,“ jätkab ta.
Ma tean sedagi. Aga sellegipoolest ei lase ma Kentil minna. Ja ega ta vist väga tahakski. Kent, nagu mehed ikka, on mugav ja oma rolli hästi juurdunud. See, et meie suhe ei toimi, näikse olevat ainult minu probleem. Meestel ju, teadagi, probleeme ei eksisteeri. Vähemasti mitte selliseid, mis lasevad neil nõrkadena välja paista.
Mõnikord poetab Maria mulle lahkumishetkel pihku mingi tillukese helkleva kristalli, soovitab selle padja alla panna või taskus kanda. Pidavat aitama. Vahel ma teengi seda, kuigi suurt usku mul neisse sädelevatesse kulinatesse pole.
Raha Maria ei võta. Ta ei ole mulle sõber hõbeseeklite eest.
Teraapilised õhtud Helenaga
Helena on hoopis teistsugune. Blond, aristokraatlike näojoontega ja volüümikusele kalduv. Posija kohta peab Helena üht kõige argisemat ametit – ta on suure toitlustusketi kassapidaja. Helenal on ambitsioone palju enamaks, kuid sellegipoolest on ta oma tööst piiritult sisse võetud ega unista enamast. Talle sobib inimeste lähedus ja ta naudib suhtlemist just seesuguselt tasandilt. Helena on minu jaoks suurepärane näide, kui vähesest võib piisata, et olla õnnelik. Ta on oma tagasihoidlikus üürikorteris enda vaikse ja väheseid võimalusi pakkuva eluga rahul. Helenat tundes tean, et kogu väline on tema puhul mask, mis varjab sootuks enamat. Helenas on peidus terve värviline maailm, millest on aimu vaid väga vähestel äravalitutel. Vahel armastab Helena veidralt riides käia ja laual massiivset musta rituaalküünalt põletada, aga ma arvan, et see on tal lihtsalt poos. Ta on suurepärane sensitiiv ilma igasuguse välise atribuutikatagi.
„Mis õige nõid ma ikka oleks, kui mul poleks musta kassi,“ naerab ta ja silitab oma öövärvi lemmikut, kes mõnuledes käpad välja sirutab ja vastu mu teksasäärt oma küüsi teritada üritab.
Kassid on Helena suur kiindumus ja vahel ma ei teagi, tulen ma Helena või kasside pärast. Kent loomi ei taha ja mõtteliselt on mul Helena juures oma kass, kellega meid seob vastastikune sümpaatia ning sõnatu teineteisemõistmine.
Õhtud Helena pool on tõeline teraapia. Vahel annan järele ja luban tal oma käejooni vaadata. Ta teeb seda erilise kire ja süvenemisega, nagu kõike muudki. Kohati valdab mind küll kahtlus, et osa juttu võtab ta õhust ja räägib eelkõige selleks, et mu tuju tõsta, aga ma ei tee sellest probleemi. Kaarte laob ta niisamuti vilunult, leides neist minu jaoks ikka midagi head.
„Ära noruta,“ ütleb ta mulle läbi viirukisudu. „Sa ei peaks liiga südamesse võtma, mida Kent ütleb.“
Tõde on, et ma ei võtagi. Aga lahku minna pole mul sellegipoolest soovi.
Karmi sõnaga Pirke
Pirke on mu kahest sõbrannast täiesti erinev. Karm otseütleja, kelle noana läbistava pilgu eest ei jää miski varjule. Saati veel see, mida hoolega peita püütakse. Isegi välimuselt on Pirke kõige enam klassikalisele nõiale sarnanev – tontlik silmavaade, mustaks võõbatud huuled ja kulliküüned ning pikad pulstunud juuksed, mida ta meelega haruharva kammib. Sellegipoolest on Pirke omal moel kaunis naine, kes liigub nõtkel sammul ja püstipäi. Pirkega koos väljas käies olen täiesti teadlik asjaolust, kuidas mehed teda silmanurgast luuravad, aga enamaks ei paista neil südikust jaguvat. Ilmselgelt on Pirke oma valju kõmiseva hääle ja meeter kaheksakümnese kasvuga maskuliinsema soo esindajate jaoks liialt jõuline natuur, kes võib võõraste jaoks üpriski pelutavalt mõjuda. Pirket lihtsalt on liiga palju. Eks ta seepärast üksi ongi.
„Mehed,“ naerab Pirke ega tee oma üksiku-staatusest mingit probleemi. „Kari lödipükse.“
Pirket lõbustab, kui inimesed talle otsa vaadates ehmunult eemale tõmbuvad. Kõige ebatavalisem detail tema juures on kahtlemata silmad. Neis hõõgub mingi eriskummaline ja intensiivne tuli, mille kohta mulle meeldib mõelda, et see on pärit teispoolsusest.
Mina Pirket ei karda. Pirke ongi eelkõige üks väga intensiivne naine. Kõike, mida ta teeb, teeb ta kirega. Naerab valjult, sööb isukalt, räägib palju, käitub bravuurikalt ja kui kulutab, siis suurelt ning kahetsuseta. Meie tutvus sai alguse juba põhikoolis ja ma tunnen teda liiga hästi, et lasta end eksitavast kestast heidutada. Pirke süda on soe nagu keskküttekamin ja tal pole minu jaoks millestki kahju. Kui ma tema kohati nõelava otsekohesuse muidugi välja kannatada suudan. Mõnikord on mul sellega küll teatavaid probleeme, aga oma nõrkushetkeil ma tavaliselt temaga kontakti ei otsigi. Kui ma just õhtu otsa pillida ei taha.
Kristallid ja naeratused
Omal moel aitavad nad mind kõik. Maria oma emalikkusega, Helena oma inimliku soojusega ja Pirke sellega, et julgustab mind elama. Ainuke põikpea ja lootusetu juhtum olen ma ise, kes nende toest ja headest nõuannetest üldjuhul õppust ei võta. Igaüks neist on välja toonud kümneid erinevaid ja kohati ka kattuvaid põhjusi, miks mul on üksi parem kui sellises märgade halgudena vinduvas kooselus, aga sellegipoolest ma ei usu neid.
Igaüks omal viisil on nad mu elu ja käekäigu hekseldanud tillukesteks tükkideks, mida siis meelevaldselt ja enda parema äranägemise järgi jälle kokku lappida. Vahel mind lausa häirib, et nad teavad minust liiga palju, palju rohkem, kui üks harilik sõbranna teadma peaks, aga enamasti mõtlen ma sellest kui boonusest. Ma ei pea ealeski ostma ühtegi eneseabiõpikut, sest kõigi väärt nõuannete eest, mis raamatute kaante vahel leiduda võivad, hoolitsevad minu nõiad ise.
„Täna kanna mäekristalli, see suurendab su elujõudu,“ soovitab Maria ja lükkab mulle poolläbipaistvatest kivikestest käevõru hoolivalt randmele.
„Kust sa tead, et ma elujõudu vajan?“ ajan silmad suureks.
„Igaüks vajab. Aga ma näen seda su energiaväljast, et sul on isiklikust väest täna iseäranis puudus.“
„Räägi sa jah,“ torisen, aga kannan helmeid siiski vapralt terve päeva ning, ime küll, tunnengi end pisut paremini. Seejuures mulle muidugi ei meeldi, et nad minusse nagu peeglisse vaadata oskavad, aga erilist valikut mul selles suhtes pole.
„Ära ulu,“ lohutab mind ühel teisel päeval Helena. „Ma just vaatasin kaartidelt, et varsti tuhiseb su ellu uus mees nagu kiirrong ja sul pole oma Kentist enam mahti mõeldagi.“
„Ma ei ulugi, ma olen kõigest vihane, et Kent sõpradega välja läks ja mu üksi koju jättis,“ täpsustan.
„No see on peaaegu üks ja seesama,“ targutab Helena. „Usu, mis kaardid räägivad. Uuesti naeratama võiksid ka õppida, see tõmbab inimesi ligi.“
„Mehi, tahtsid sa öelda?“
„Nojah,“ nõustub Helena rõõmsalt. „Ole avatud, pööra vestluspartneriga rääkides peopesad nende poole. Kehakeel on teinekord palju olulisem kui sõnad.“
Nii ma siis naeratan terve järgmise päeva püüdlikult oma klientidele ja päeva lõpuks olen saanud kaks kohtumisettepanekut. Seda küll meestelt, kes on mulle oma olekult täielikult vastukarva, aga vähemasti märkan, et Helena soovitusel on iva sees. Naeratusel on võluväge. Ma polegi taibanud oma ilmet kontrollida ning mõistan, et olen enamiku ajast kui mitte surmtõsine, siis vähemasti morn. Ma ajaks iseendalegi hirmu nahka, mis siis veel võõrast rääkida.
Kiiri Saar
Jätkub ajakirjas...