horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Minu parima sõbra pulm

Jürgeni romantiline tähelepanu ravis hingest sinna eelmise suhtekaaslase poolt löödud ­haavad. Tundus, et see ongi armastus...

Minu 20. sünnipäevale kogunes kenake seltskond. Vaatamata sellele, et tegu oli kirju sõpruskonnaga, kujunes pidu hoogsaks. Olin enne veidi pabinas, kas ikka inimesed vanuses 18 kuni 40 leiavad ühise keele, aga tänu minu bossile, kes võttis peovanema rolli enda kanda, läks kõik ladusalt. Muidugi tundsid minu vanemad naiskolleegid huvi, kes siis ikkagi laua ääres istuvatest noorhärradest minu peika on. Jäin vastuse võlgu.

Noore tüdruku tobe unistus
Teiste jaoks oli kummaline, et minusugune kena, noor ja arukas piiga pole ühegi mehega kindlates suhetes. Ise ma küll nii ei arvanud, et peaks kohe keegi kindel olema...
“Ja kelle ma neist valiks,” arutlesin endamisi. “Jürgeni? Tunnen teda algkoolist peale. Ta pole unustanud ühtegi minu sünnipäeva. Selge see, et olen talle sümpaatne, mis ta muidu meil nii tihti käib. Kuigi jah, ega me hea läbisaamine lobisemisest klaasikese veini juures või mõne baari külastamisest kaugemale ei läinud,” jätkus minu muretu mõttelend.
Oma kaht järgnevat sünnipäeva tähistasin välismaal ja neid meenutavad ainukeste tähistena Jürgeni saadetud õnnitluskaardid. Ega mul Jürgen tegelikult nende raja taga veedetud aastate jooksul eriti meelde ei tulnudki. Olin siis kõrvuni armunud Steave´i ja hellitasin lootust temaga abielluda ning kolida ära Ameerikasse. See oli noore tüdruku tobe unistus. Nii kui Steave oli oma õpingud Euroopas lõpetanud ja koju tagasi läinud, ununesin mina ja pidulikud tõotused, mis lahkumisel antud.
Pettununa naasin kodumaale. Tundsin, et mind on alt veetud, mulle liiga tehtud. Konutasin taas üksinda oma Tallinna-korteris ja mõlgutasin nukraid mõtteid. Töökaaslased ja sõbrad-tuttavad üritasid mind igati lohutada, endist lõbusat ja alati teotahtelist kaaslast turgutada. Ma ei võtnud kuidagi vedu. Tundsin, et midagi väga suurt ja sügavat on puudu...

Romantilised veiniõhtud
Jürgen ilmus mu ellu tagasi kuidagi järsku, ent samas nii loomulikult. Olime ju alati hästi läbi saanud, oma rõõme-muresid jaganud. Tema oli see, kellele välismaal läbi elatud õnnest ja õnnetusest kõnelesin, tundeid ja pisaraid tagasi hoidmata. Vana sõber oskas ideaalselt lohutada, mu kurvast sündmusest ka koomilisi jooni leida. Ta oli alati nii mõistev, kannatlik, rahulik, hell. Hakkasime taas tihedamini suhtlema. Käisime väljas, lõbutsesime koos sõpradega, ent vahel veetsime romantilisi veiniõhtuid vaid teineteise seltskonda nautides. Steave´i poolt hinge löödud haavad hakkasid paranema. Olin jälle töökaaslaste seas hinnatud kamraad ning suutsin juba sõbrannasidki lohutada.
Teadsin, et kõige selle taga on Jürgen. Ja ühel hetkel polnud ta minu jaoks enam mitte ainult sõber, vaid midagi enamat, lähedasemat. Olin armumas ja väga õnnelik. Ja seda tundus olevat ka Jürgen. Iga kohtumisega muutus ta kuidagi õnnelikumaks, silmad säramas ja naeratus suul jagas ta mulle komplimente ning kinkis lilli. Kummaline oli vaid see, et mida sügavamaks tema tunded minu arvates muutusid, seda harvemaks jäid kohtumised. Tundsin, et midagi on toimumas, õhus oli ootusärevust.

Värisesin õnnest ja ootusärevusest
Ühel päeval helistas Jürgen ja teatas, et soovib minuga kohtuda, kuna tahab mulle midagi tema jaoks väga tähtsat teatada. Värisesin õnnest ja ootusärevusest, sest teadsin, mis kutse taga on, mõttes tegin talle komplimendi, olin alati soovinud, et mu kätt palutaks just selles romantilises restoranis. Ma ei suutnud kuidagi tööpäeva lõppu ära oodata, valisin juba mõttes tualetti ning huulepulka.
Restoranis Jürgeni kõrval noormeest istumas nähes pidasin võõrast algul mingiks Jürgeni juhututtavaks. Samas tundusid nende vestlus kuidagi liiga sundimatu. Küsimus huulil, liuglesin laua poole. Enne kui jõudsin istuda, tõusis Jürgen ning, osutades lauakaaslase poole, sõnas: “ Maarja, mul on heameel sulle tutvustada oma tulevast – Markot. Minu kõige kallima sõbrana on sul au meie plaanist esimesena teada saada. Sa kindlasti aimasid, ent oskasid delikaatselt seda mitte välja näidata.”
Ma ei mäleta, mida ta veel rääkis, mida me kolmekesi tol õhtul üldse kõnelesime või mida tegime. Tean, et pidasin end suurepäraselt üleval ning kiitsin noorpaari taevani.
Järgmisel päeval sõitis Jürgen Markoga Hollandisse. Pulmapeole ma ei läinud. Saatsin kaardi.

Maarja Kasemaa

0 kommentaari Lisa kommentaar