horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

"Minu prints valgel hobusel on puu otsa kinni jäänud!”

Brigitte Susanne Hunt on noor võluv näitleja, tuntud eelkõige menusarjade "Nullpunkt" ja "Doktor Silva" kaudu. Kuid temas leidub ka kõva ports ajakirjanikuverd, seetõttu ütleb ta enda kohta ise hoopis nii – ajakirjanik-näitleja.

Milline oli sinu lapsepõlveunistus, on see täitunud?
Mul on palju unistusi, mille poole ma iga päev töötan. Kui motivatsioon kaob, siis ma lihtsalt meenutan endale, kes ma olen ja kuhu ma jõuda tahan.
Minu lapsepõlveunistus oli saada näitlejaks ja olla rambivalguses. See on mulle alati meeldinud: esineda ja olla tähelepanu keskpunktis. Minu unistus on alati olnud teha oma perekond minu üle uhkeks – kõik on hästi seni, kuni vanemad on uhked. Nende arvamus ja minu arvamus on ainus, mis loeb.
Ja kolmas unistus on alles püüdmisel: minu prints valgel hobusel on ilmselt puu otsa kinni jäänud. Aidake keegi sel vaesel poisil leida tee minuni.

Milline sa koolis olid?
Ma olin tüdruk, kellel olid kõik viied, aga käitumine oli rahuldav. Sellepärast ei saanud ma ka riiklikku kiituskirja. Ma olin arvaja, sehkendaja, rüblik.
Raske pubekas, aga tark ja kohusetundlik. Mul oli kaks sõbrannat, kes on siiani jäänud mu parimateks sõbrannadeks. Ma ei meeldinud paljudele lastele ega õpetajatele, sest ma ei nõustunud. Ma ei meeldi siiamaani tegelikult paljudele inimestele.

Enda kohta oled tegelikult öelnud ajakirjanik-näitleja. Kumba neist sinus protsentuaalselt rohkem on, või on kõik kenasti tasakaalus?
Hetkel tegelen rohkem näitlemisega, sest ülikoolis on mul roll „üliõpilane“, mitte ajakirjanik. Potentsiaalselt aga – näitlejast reporter, mitte reporterist näitleja. Ma ei tea, miks, aga esimene variant kõlab paremini.

Kus ja millal oli sinu debüüt näitlejana, mida esmakogemusest mäletad?
See oli Kullo teatrikoolis 8. klassis, kus minu juhendaja Kaja Rästas tutvustas mulle näitlemist. Ma olen talle igavesti tänulik lause „ole, mitte ära näitle“. Tegemist oli meisterliku õpetajaga, kes andis mulle kõik mu teoreetilised teadmised ja praktilised näitlemiskogemused enne, kui tuli „Nullpunkt“, mis oli minu esimene praktiline näitlejatöö.

Laiem üldsus teab sind kassahiti "Nullpunkt" kaudu. Kuidas sind sinna valiti, mis selle "noorteka" juures sulle enim väljakutset pakkus, kuidas kokkuvõttes ise oma sooritusega rahule jäid?
Margus Karu helistas mulle (11. klassis), et „Brigitte, meil on ainsana meeskonnast puudu veel Paula osatäitja. Tule proovi.“ Ma läksin, ma proovisin, ma lükkasin õpikud laualt maha ja räuskasin Johannese peale nagu tõeline bitch. Paula oli rumal, ärahellitatud ja kiuslik – ma lihtsalt samastusin inimestega, kes kunagi mulle haiget on teinud. Mina olin kooli ajal ise pigem Johannes kui Paula. Aga ma ei lasknud endale pähe istuda. Sellest ka võib-olla eelpool mainitud „rahuldav“ käitumine.
„Nullpunkt“ oli suurepärane esimene kogemus, aga esimene vasikas läheb ikka aia taha. „Doktor Silvas“ olen ma enesekindlam, vanem, kogenum. Ma oskan analüüsida Annika iseloomu paremini ja Annika iseendaks näidelda. Analüüsima sügavuti, minema „miks?“-tasandile ja mõtlema kaugemale kui see, mis välja paistab, on mulle õpetanud ülikool ja ajakirjanduskogemus. Näitlemine ei ole mängimine, see on olemine. Kui ma olen Annika, siis ma olen Annika. See ei ole mäng, vaid ma päriselt olen tema igal pühapäeval ja esmaspäeval.

Kellega "Doktor Silva"näitlejatest koostöö paremini laabub, kas oma osasse seal elasid kohe ja kergesti sisse või pidid enne tublisti pingutama?
Kersti (Tombak, mängib seriaalis Esterit) kiusab mind kogu aeg, et ma peaks vähem kringlit sööma. See on selline sõbralik tögamine. Mina ütlen talle vastu, et ta on jumetu (nagu Silva 6. osas). Tarvoga suheldes (Pritsumees) ma olen Annika, sest ma ütlen talle alati särasilmselt: „tsau, Priidik“, kui me üksteist näeme. Viire räägib minuga näitlejakarjäärist kui sellisest ja tal on alati nii palju põnevaid lugusid, mida kuulata. Arusaadav, eks ta on palju läbi elanud. Sellepärast ta ongi võib-olla nii hea näitleja.

Mõni lõbus lugu seriaalivõtetelt ja mis lugu õieti selle Annika rebasekostüümiga on?
Esimese hooaja kõrghetk nalja mõttes oli vast see, kui me filmisime 4. osa, kus on Annika ja Vallavanema dialoog. Vallavanem selgitab Annikale, et tema ei ole tema, vaid ta tuleb inkognito. Kuna ma olin eelmisel õhtul korralikult pidutsenud, siis ma olin võttel väga väsinud. 12 tundi andmist ja sisutut dialoogi. Mul ei jäänud mitte midagi meelde ja Ergo pidi mulle lause kaupa ütlema lauseid ette. Veendumaks, et ma enam kunagi teksti õppimata ei jäta, siis ta pani selle video YouTube´i „Blondil on tuumapohmell“. Siis oli Ergo ja võttetiim mu peale kuri, aga tagantjärele naeran selle üle.

Milliseid komöödiaid või komöödiasarju oled läbi aegade rohkem nautinud? Keda eesti humoristidest/näitlejatest hindad?
Ma olen palju vaadanud eesti sarju, enim on meeldinud „Ohtlik lend“, „Tuulepealne maa“ ja „Keeris“. Mulle meeldivad rasked ja sügavad sarjad huumorisaadetest enam. Samamoodi on filmi- ja raamatumaailmas. Mulle meeldivad psühholoogilised põnevikud, vähem vaatan romantikat ja komöödiat. Kui naerda tahan, siis viskan ise mõne killu. Film, raamat ja kunst olgu minu jaoks pigem õpetlik, mis annab ainest analüüsiks ja selle kaudu, enesearenguks.

Iseloomustad end Instagramis märksõnaga „ebamaine huumor”. Mida sa sellega mõtled?
Instagramis oli tähemärkidega kitsas ja katsusin oma enesetutvustuses tabada oma isikut kõige täpsemalt.
Ebamaine huumor tähendab minu jaoks seda, et ma naljatlen sellistel teemadel, millel tavainimene nalja ei tee.

Cliff Richard. "Devil Woman". Ja sina. Räägi see saladuslik, "tähenduslik seos" täpsemalt lahti.
Seda ütles mulle üks mu eelmistest kauboidest. See oli lihtsalt nii tabav.

Kui keegi ütleb sinu kohta, et Grete Kleini konkurent, siis pidi sul suu kõrvuni minema...
Suu lähebki kõrvuni. Ma imestan, kui keegi mind Grete Kleini konkurendiks peab. Me ei ole võrreldavad: tema on piltilus, proportsioonis, alati hoolitsetud ja tagasihoidlik kaunis daam. Mina olen aga vaene ülikoolitudeng, kes käib „Doktor Silvas“ ka sel põhjusel, et seal saab tasuta lõunat. Haha, olgu, väike nali. Peaaegu. Ma vaatan Gretet nagu vanemat õde. Gretes on seda, mida ma austan: ta on ilus tark ja enesekindel naine, kes julgeb hakata vastu, kui kellelegi tehakse liiga. Okei, jah, selles mõttes oleme ilmselt tõesti sarnased.

Kuidas edeneb sinu võitlus stereotüüpide kummutamisega?
Sa võid joosta rottidega võidu, aga isegi, kui sa võidad, on tegemist ikkagi rottidega, ütles Anu Saagim kunagi. Nii on.

Millised mehed sulle meeldivad, kas omal on poiss-sõber juba olemas?
Mulle meeldivad pikad targad mehed, kes oskavad mind naerma panna. Ma üritan võimalikult vähe luua endale mingeid checkliste, et siis, kui see inimene päriselt tuleb mu ellu, siis ma mitte ei sobita teda enda seatud standardite raamidesse, vaid võtan teda sellisena, nagu ta on.
Poiss-sõpra mul ei ole. Kui ma kellegagi juba üldse kokku lähen, siis peab ta olema see õige. Kas või mingiks ajaks. Kui ma koos olen, siis ma annan endast kõik, et teha see ini­mene maailma kõige õnnelikumaks. Aga ma pole kohanud kedagi, kes väärtustaks minus neid omadusi, mida mina endas väärtustan.

Kõige pöörasem asi, mida oled kunagi teinud mõne sulle sümpaatse mehe tähelepanu võitmiseks?
Trenchcoat, sukad ja „Palju õnne sünnipäevaks“.

Mida tuleks teha, et eesti elu paremaks muutuks?
Rohkem julgust mõelda ja julgust öelda. Aktiivsemat kodanikuühiskonda. Valimisaktiivsuse tõusu. Eestlane peab vaatama oma mugavustsoonist kaugemale ja selle asemel, et anonüümselt netis vihata, kirjuta oma nimega arvamuslugu.

On sul poliitilisi eelistusi?
Ajakirjanduseetika koodeks punkt 1.2: Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist. Mina kui tulevane ajakirjanik olen informatsiooni vahendaja, mitte arvaja. See, mida ma täpselt arvan, on olnud kahel korral valimissedelil kirjas. Ma tahan jääda sõltumatuks sellel teemal.

Oled väga ilus... Kuidas igapäevaselt oma ilu eest hoolitsed, millised on sinu salajased ilurituaalid?
Joon palju vett, söön hommikuks putru. Niisutan nägu Clinique’i kreemiga ja silmaümbrust Kiehl’si kreemiga. Nädala sees ei kanna meiki, sest mulle meeldib Tartus hoida madalat profiili. Ma käin ilusalongis, kus hoolitsen enda kulmude ja küünte eest. Kannan head parfüümi. Naeran palju ja hoian üleüldist positiivset joont. Magan palju.
Kolm asja, milleta kunagi kodust välja ei lähe?
Telefon koos kõrvaklappidega, Lancome’i La Vie ist Belle (mida kannan peale enne minekut) ja üleskammitud kulmud.

Kuidas tutvustaksid lühidalt oma Tartut välisturistile?
Tartu on minu teine kodu, kuhu ma tulen õppima ja puhkama. Siin on kõik käe-jala kaugusel, palju kohvikuid, siin on tarkade inimeste energia.
Erinevalt Tallinnast Tartus inimesed kõnnivad ja vaatavad enda ümber ringi, mitte ei kiirusta, telefon näpus, järgmisele kohtumisele.

Sinu iseloomu head ja vead?
Head: empaatiavõimeline emalõvi. Vead: kangekaelne nagu mulk muiste.

Millist muusikat meelsamini kuulad, kas kevad-suvisel hooajal on plaanis kindlasti ka mõnele kontserdile minna?
Ma kuulan muusikas sõnu, sest ma olen (aja)kirjanik ja näitleja, mitte muusik. Lool peab olema mingi põnev nüanss. Nagu ka meestega – ütlen: „Temas on midagi müstilist, aga ma ei tea, mis see on“.
Läbi aegade lemmiklooks jääb ilmselt Röyksoppi "Only This Moment" – see on maagiline.

Sinu kohta on veel teada selline tore fakt, et oskad hästi süüa teha! Milline on sinu firmaroog ja mida kõige meelsamini sööd?
Ma armastan üle kõige teravat Mehhiko toitu. Kõike, mida teen, teen tšilliga. Mõlemas mõttes: et oleks „chill“ ja et oleks päriselt ka tšillipipart.

Vaba aeg ja harrastused?
Seks, vein ja rock’n’roll.

Lemmikloomad. Kas kodus on ka mõni selline?
Mulle meeldivad inimeseloomad kõige rohkem. Mul on kassi- ja koeraallergia.

Lähema kahe-kolme aasta plaanid.
Ülikool ära lõpetada ja teha järgmine valik: kas töö, magister, mõni teine eriala lisaks (mulle väga meeldib õppida!) või minna välismaale ülikooli.
Vaatab, mis elu ette viskab. Ma teen selle valiku, mis mul silma säravana hoiab.

Ülo Külm

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
anita 09.06.2016 14:25
ma ei saa aru miks näitlejad üldse kirjutavad,ma tean paljud näitlejad kirjutavad,miks ,mida peavad tegema need kes on õppinud ajakirjandust.