horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Minu saatuslikud kohtumised

Kuldpulmade künnisel daami ellu tuleb noor ­võõras mees, teistmoodi kui kõik teised. Kas tõesti täitus üks kõige peidetumaid soove?

Oli aasta 1959. Sel sügisel tulid Sa meie kooli 9-sse klassi. Olid lõpetanud 8-nda klassi ja jäänud ukse taha seal, kuhu soovisid minna edasi õppima. Ma ei mäleta, kuidas Sind teistest rohkem märkama hakkasin. Olid heledapäine, vaikne ja hea loomuga poiss. See viimane köitis mind eriti, võib-olla sellepärast, et olin kodus nii palju puutunud kokku kurjusega. Helluse ja teineteise mõistmisega olid asjad seal päris sassis.
Olid meie klassi ainuke poiss, kes kooli internaadis elama hakkas, elasin seal minagi. Kodused olid kaugel ja see oli parim lahendus. Aja edenedes saime lähemalt tuttavaks. Sain teada, et olid kolmeselt kaotanud ema koos vastsündinud õekesega. Isal oli sellega raske leppida, nii hakkasid Sinu eest hoolt kandma lell ja lellenaine. Olid seni oma peres ainuke laps, nüüd lisandusid veel teise pere lapsed. Lapsepõlv polnud Sul kerge, ehk sellest ka Su hea loomus ja leplikkus.

Kas see tunne ongi armastus?
Kooliaasta oli alles alanud, kui selgus, et olin rajoonist valitud üheks, kes sai sõita Artekki. Olid selleks ajaks endale selgeks teinud, et olen Sulle enam kui vaid sõber. Minul see nii kähku ei käinud. Kui ärasõidu eelõhtul mind toast koridori kutsusid, ütlesid, et armastad mind. Küll ei saanud Sa minult samasugust vastust. See õhtu on mul selgelt meeles, justkui oleks see eile. Internaadis oli algamas öörahu, seisime koridoris akna all. Siis Sa seda ütlesid, vastasin kähku, et pean veel mõtlema – ja läinud ma olingi.
Artekis sain Su esimese kirja ja Sina minu esimese vastuse. Need kirjad lebavad sahtlipõhjas tänaseni. Olin ära kaks kuud, kohtusime taas kolmandal veerandil. Oli alanud uus aasta.
Kinno lubati meid alevisse. Nii ühel tuisusel õhtul, kui kinost internaati tulime, olid taas täis lootust. Mäletan, võtsin Sulle lihtsalt käe alt kinni, ei lausunud küll sõnagi, kuid olin otsustanud. Sa mõistsid seda sõnadetagi! Miski kiskus Sinu poole. Oli see headus, oli see armastus? Olen hiljemgi endale seda küsimust esitanud. Meenub, kuidas sõitsime kord teatrist koju või oli see ekskursioonilt tulek. Istusime presendiga kaetud autokastis pinkidel, mina istusin Sinu ees. Sa võtsid mu ümbert kinni ja hoidsid hästi enda kätes. Milline tunne see oli! Kogu keha oli imelist surinat täis. Kui kohale jõudsime, olid jalad nii nõrgad, et raske oli autokastist maha hüpata. Kas ongi see tunne armastus? Olin siis 14, Sina 16 aastat vana.
Aeg läks ja meie tunne kasvas. Tuli piinav suvevaheaeg. Meie vahele jäid kilomeetrid. Paar korda siiski kohtusime, jalutasime käest kõvasti kinni hoides, suudlemist ma sellest suvest ei mäleta. Küll mäletan ma aga meie esimest suudlust. See oli ikka sealsamas internaadi koridoris. Riidenagi all oli hunnik madratseid. Sinna me siis hullates justkui kogemata kukkusime. Ja siis see juhtus. Arvan nüüd tagantjärele, et seda me küll üldse ei osanud. Ja kuidas me pidimegi? Mäletan sest suudlusest rohkem hambaid kui huuli, aga ometi ta oli.

Õnnest oli saanud mure
Uuel kooliaastal avati meie koolis medpunkt. Tundsin meditsiini vastu huvi juba siis. Nii mulle see kabinet eraldatigi. Andsin abi, kui keegi vajas. Isegi nii toredaks läks, et mul lubati seal koos oma pinginaabriga n-ö oma elamine sisse seada. Me ka ööbisime seal. See aga saatuslikuks saigi.
Olid 60ndad aastad. Rangemast rangemad. Koolis hakati meie suhteid märkama. Mäletan, kuidas kord haigeks jäin. Sa püüdsid mu eest hoolitseda. Just siis kutsuski meie vene keelel õpetaja mind õpetajate tuppa ja küsis range hääle ja tõsise näoga, et mis suhted meil Sinuga on. Vastasin, et mingeid, sealt pääsenud, jooksin mööda pikka koridori otse nurga taha, kus Sa mind ootasid. Me suudlesime ja olime õnnelikud.
Olin andnud Sulle oma toa võtme, nii hakkasime kohtuma ka öösiti. Meie suur kirg ja oskamatus seda talitseda viisid meie jaoks suure õnnetuseni. Talvest sai kevad, veel aastaid hiljemgi nägin unes võtmekeeramise helinat lukuaugus. Sel ajal ei räägitud ei neiu-noormehe suhetest, ammugi seksist ja selle tagajärgedest mitte. Oli see, mida olime kusagilt kuulnud või ehk ka lugenud. Kevad kulges suve poole. Kuidagi hakkasin taipama, et midagi on korrast ära. Päevad olid ära jäänud, ka rinnad olid muutunud. Olin jäänud rasedaks. Jagasin oma muret Sinuga. Sina ei olnudki sellest nii ehmunud kui mina. Arvasid, et võiksime kooli pooleli jätta ja omaette elama asuda. Ma ei suutnud ega osanud seda mõeldagi, olin ju saamas 16. See oli täiesti välistatud. Õnnest oli saanud mure, mida saime jagada vaid kahekesi.

Kõige kohutavam suvi
Oli algamas suvine koolivaheaeg. Polnud muud valikut kui rääkida kõigest emale. Teadsin, mis mind ootab. Et kõik oli jäänud abordi tegemiseks päris viimasele minutile, polnud aega mõtlemiseks, kuna ema nägi kõiges vaid ühtainsat lahendust – aborti. Ja tal oli õigus, teades oma isa iseloomu ja põhimõtteid. Nii sõitsime linna arsti juurde. Kõik edasine sisaldas mu elu hirmsamaid hetki. Sina kõigest sellest ei teadnud, meil polnud võimalust kohtuda. Arsti juurest saadeti mind otse haiglasse, 6 päeva varem olin saanud 16. Mu mälestustes on vaid kohtav hirm ja teadmatus. Meenuvad arsti sõnad, et kui ma karjun, teatab ta kõigest kooli. Ma ei karjunud, kannatasin – ka seda, et palatis käidi mind uudistamas kui imelooma. Et rasedus oli abordi tegemiseks juba mittesobivas suuruses, kutsuti esile kunstlik „sünnitus” – see oli kohutav. Mingil hetkel tundsin, kuidas miski mu seest väljus. Mingit suhtlemist personali poolt minuga polnud, ei julgenud ma ka midagi küsida. Suure valu, väsimuse ja verekaotuse tõttu vajusin kui uttu.

Olli Tõnurist

Jätkub ajakirjas...

 

0 kommentaari Lisa kommentaar