Minu taksojuhid
Taksosõit võib kaasa tuua kõikvõimalikke üllatusi, mille hulgas on nii meeldivamaid kui ka mõnevõrra vastikumaid.
Kui ma noor ja ilus olin, siis kasutasin taksot harva, sest puudus eriline vajadus ja raha oli vähe. Lugu, millest järgnevalt jutustan, juhtus 70ndatel aastatel. Ükskord oli mul töölt kojusaamisega kiire ja peatasin tänaval vaba takso. Juhuslikult sattusin taksosse, mille juht tegeles väikest viisi ebaseadusliku äriga, müües taksost moodsaid, automaatselt avanevaid vihmavarje.
Tollal, sügaval nõukogude ajal, oli peaaegu igasugune kaup defitsiit ja osteti kõike mida kätte saadi, kas vajadust selleks oli või mittte. Ega minagi mingi erand olnud, läksin vooluga kaasa. Mäletan, et mul oli kogunenud märkimisväärne varu valget pesuriiet. Alles hiljuti kinkisin viimased 12 m riiet sõbrannale, et ta kostilistele, keda ta uhkeldades oma poegadeks nimetab, voodilinu õmbleks.
Kutsuge mind kohvi jooma...
Ma muidugi ei mäleta, kas mul oli uut vihmavarju tarvis, kuid mõni moodne aksessuaar kulub igale naisele alati ära. Korraga jättis taksojuht kaubategemise katki ja sõnas: „Teate, kui te pakute mulle tassi kohvi, siis toon teile ilusa bordoopunase vihmavarju koju kätte.“
Ma ei teadnud, milline see bordoopunane värv täpselt välja näeb, arvasin et midagi erkpunast. Kuidas saab see nii ilus olla? Usaldasin siiski mehe maitset.
Mõne päeva pärast oligi taksojuht vihmavarju ja kahe veinipudeliga kohal. Kaup meeldis mulle. Tegin kiiresti kohvi ja mõned võileivad oma nappidest toiduvarudest. Külaline oli seltskondlik ja jutukas, üks lustakas lugu järgnes teisele. Olin kuulaja rollis. Aeg möödus kiiresti. Vahepeal tuli mul uus laar kohvi teha ja saia praadida. Veinipudel hakkas ka tühjenema.
Juhuslikult kellale heidetud pilk tuletas mulle meelde, et magamaminekuaeg on juba möödas. Küsisin külaliselt: „Kas olete taksoga?“
„Olen masinata, vaba õhtuga, vaba mees,“ sain napisõnalise, kuid inforohke vastuse.
„Kui te just ei soovi jalameheks jääda, siis on viimane aeg hakata koju minema, kuni trollid veel liiguvad,“ andsin nõu.
„Ma ei kavatse kuskile minna,“ oli mees imestunud.
„Aga mul ei ole kombeks võõrastele meestele öömaja pakkuda,“ selgitasin kodukorda.
Mees sai vihaseks. „Mis jama see on? Meil oli nii tore õhtu ja siis antakse hundipass! Nii need asjad ei käi!“
Külgelöömise asemel vaidlused
Ometi külaline tõusis püsti ja asutas end minekule. Palusin tal lahkudes täis veinipudel kaasa võtta, mida mees ka tegi.
Nüüd olen vana ja kole ning tervislikel põhjustel läheb taksot tihti vaja, peamiselt arsti juurde minemiseks. Pärast seda, kui ma viimase väljujana kätt pidi trolli ukse vahele kinni jäin, kuid siiski õnnekombel suuremast õnnetusest pääsesin, ei julge ma enam ühissõidukitega sõita ja tellin takso. Tavaliselt ma taksojuhiga ei lobise, kuid mõni sõna on ometi tarvis vahetada.
Näiteks, istusin taksosse ja teatasin sõidu sihtkoha. „Soovin sõita Merimetsa tervisekeskusesse Paldiski maanteel.“
„Hästi, tean küll seda kollast maja,“ sain lahke vastuse.
„Ei, maja on valge!“ õiendasin. Jäime maja värvi suhtes eri arvamusele, kuid vaidlema ei hakanud. Jõudsime kohale paarismaja ette: esimene maja oli kollane ja teine valge. Õigus oli mõlemal. Tegelikult mina siiski eksisin. Läksin küll valgesse majja, kuid see kuulus hoopis kõrvalasuva haigla kompleksi.
Helve Sarapuu
Jätkub ajakirjas...