horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Minu talved

Iga talv on natuke ise nägu. Justkui kokkuvõte sellest, milline on olnud elu. Milline tuleb uus, see sõltub juba meist endist.

Neid talvesid on olnud igasuguseid. Üks kauge, lapsepõlvetagune, oli selline, mil põlde kattis lumekoorik, tugev ja kandev jäätaoline lumi, millel sai sisse vajumata suusatada. See polnudki õigupoolest suusatamine, vaid üle lume liuglemine.
Uisutamine on mulle alati meeldinud, kuigi tegelikult ma uisutada ei oska. Aga ma suudan väga hästi ette kujutada tunnet, mida see minus tekitaks. See suusatamise-hetk oli ligilähedane. Mäletan üle väljade tuhisemise rõõmu, karget, nägu näpistavat külmapitsitust, lume pimestavat sädelust, mõõtmatut vabadusetunnet, mis uisusammu sõites liikumisega kaasas käis. See oli üks mu kõige paremaid talvesid.Mõnikord tulid linnasugulased nädalalõpuks maale. Pikkadeks pimedateks õhtuteks koonduti televiisori ette. See kujutas endast väikest mustvalget pildikasti, millel ei pilt ega heli polnud suurem asi, kuid põnev ja õdus oli ikkagi, eelkõige inimeste kohalolu tõttu. Saatevalik oli niruvõitu, nägi ainult kahte kanalit, aga toona ei tulnud kellelgi pähegi selle üle nuriseda. Polnud mingit võrdlusmomenti lääne küllusega ega osatud sellest unistadagi.
Mõnikord kandis riigitelevisioon üle iluuisutamise maailmameistrivõistlusi. Neis uisutajate nappides sädelevates rüüdes, nende liikumise elegantsis ja publiku seast jääle visatud krabisevates lillepakendites oli mingi eriskummaline võlu, mis naelutas vaatama. Kõik tundus kuidagi väga pidulik ja peen.

Seltsielu teleka ees
Telekavaatamine polnud kunagi pelk ekraani vahtimine. Lahutamatu osana kuulus sinna juurde aktiivne seltsimelu. Igaüks rääkis midagi, maldamata teisi kuulata, sest kõige olulisem oli enda meeles mõlkuv ja keelel põletav välja öelda. Melu lisasid laste kärarikkad mängud tuppa meelitatud koera ja kassiga, kes said salaja kõigest heast-paremast osa, mida vaid laual leidus. Ahjus küpsetatud liha, vorsti ja sinki ning võileivatükikesi, millelt lemmikutel kõlbas ära lakkuda ainult või. Vahel vaatasime koos mõnda teatrilavastust. Kaheksakümnendate tähtlavastus oli Tammsaare ainetel vändatud „Rudolf ja Irma“, mida ei saanud kunagi ühiselt rahus vaadata, sest ikka pidi keegi nähtavat valju häälega kommenteerima või üldse muud juttu tegema. Siiski oli see koosolemise lõbus ühisosa. Lapsepõlvetalvede ühisnimetaja oli ilma igasuguse kahtluseta paks kohev lumi, mida jätkus külluses märtsikuuni välja. Lõuna-Eesti kuppelmaastik pakkus ohtralt liulaskmisvõimalusi. Liumäed olid lähedal ja neil jätkus tegutsemist hilise õhtuni välja. Mäeseljad olid rohketest suusa- ja kelgujälgedest alatasa siledaks, kohati lausa klaasjaks lihvitud. Selle eest hoolitsesid usinalt nii oma küla lapsed kui kaugemalt pärit kooliõpilased, kes kohalikus internaatkoolis ööbisid. Koolimaja liumägi oli põnev, aga omajagu ohtlik. Mõnikord, pehmemal talvel, oli jõekaas lahtine ja hooletum lustija, kes kurvi välja ei osanud keerata, võis oma kelgu või suuskadega jõejääle libiseda. Õnneks juhtus vettekukkumisi ja märjakssaamisi siiski haruharva. See oli kootud käpikute, mustriliste lambavillaste kampsunite, lohvakate dressipükste ja raudjalastega kelkude aeg, kaheksakümnendad. Kuigi küla oli väike, polnud mängukaaslastest kunagi puudus. Ikka leidus mõni lahke külalaps, kellega ühiselt lumememme jaoks palle veeretada või koos niisama lusti pärast ringi uidata ja maailma avastada. Sulailmasid sai oodatud, siis kerkis kahekorruselise sovhoosielamu taha pirakas lumelinnak, mille rajamisel lõid vahel mesti isegi täiskasvanud. Praegu on võib-olla raske mõista, kuidas sai lihtsast liulaskmisest sedavõrd palju rõõmu tunda. Rõõmu, mis ei tahtnudki lõppeda.

Võõras ja anonüümne
Talvi on olnud teisigi. Tallinna talvi, mida vaatasin läbi kõrge kortermaja suure klaasakna. Suhtusin suurlinna maalt tulnud külaplika põnevusega. Kõik oli nii erinev sellest, mis oli elus aset leidnud varem. Seda nii mastaapide, inimeste hoiakute kui elukeskkonna näol. Ühtäkki olin ma võõras ja anonüümne paljude teiste endasuguste seas ja kogu kodusus kadunud. Küllap keskkonnast mõjutatuna tekkis mul omamoodi meelelahutus – leida nii endale selga kui ka enda ümber asju, mis mind paremini määratleks. Ühtäkki tundus see väga oluline. Valikut muidugi oli, valik oligi ainus, mida linnal oli mulle pakkuda. Must mantel, must kübar, kunstripsmed, sädelevad küünelakid, rasked magusad ja luksuslikud parfüümid, justkui tõotus paremast elust. Võinuksin olla rahul, ometi läksin kõige selle keskel hoopis kuidagi kaduma. Ju siis polnud linnainimese elu mu pärisosa ja ega ostlemine ja välise rõhutamine sellele midagi märkimisväärset juurde küll ei andnud. Siiski leidus neis linnatalvedes ka midagi head. Öösel polnud kunagi pilkaselt pime, alatasa toimus kusagil midagi, alati oli võimalus kuhugi minna. Eriline klubiinimene ma just polnud, kuigi mõni harv kord lasin end sealsel melul neelata. Kõik oli käeulatuses, kuigi mitte kunagi päriselt minu. Oli tuttavaid ja kolleege, kuid enamasti kujutasid need endast tutvusi, millel puudusid juured. Polnud tahtmistki lähedasemaks saada, kuna teadsin juba eos, et see poleks mulle pakkunud midagi. Vähemalt mitte seda, mida vajasin ja hinges otsisin. Tahmased ja kolisevad trammid, väsinud nägudega võõrad inimesed, möödujate peale klähvivad koerad, hulkuvate kasside armeed, paneelkorteri rõhuvad seinad. Miski ei tundunud päris õige, pigem nagu mingi prooviversioon elust, mitte päriselu. Ma polegi vist kunagi olnud üksildasem, kui neil Tallinna-talvedel.
Lihtsalt olla kohal...
Hiiumaa talved on olnud sootuks teistsugused. Mere lähedus, selle pidev tunnetatav, mühav ja meeli vaigistav kohalolu. Valged jäälahvandused vaheldumisi tintmusta karge veega. Rahu pakkuv tühjus. Prioriteedid nihkusid siinses vaikses rohelises keskkonnas iseenesest paika ja polnud vajagi teha muud, kui kõigest kohal olla. Talviseid hetki on olnud igasuguseid. Koer ja laps kalda ääres mängimas. Pikkadest pühapäevastest jalutuskäikudest jäätunud liivale maha jäänud riburada-jalajäljed. Käsitöölaatade magnetina ligitõmbav magus jõululõhn ja udupehmed alpakavillast kudumid. Põllud, kadakad, lõputud loojangud, metsamajakeses merele vaatamised ja pikad mõnusad jutuajamised. Kõige toredaim neist üks vingete iilidega jaanuaripäev, mil otsustasime teha talvise pikniku. Võtsime termosega kaasa kuuma teed ja karbipõhjas koogitüki. Tuul oli nii tugev, et pühkis plasttopsid esimese hetkega laualt minema. Samuti osutus koogi söömine kaalututelt plasttaldrikutelt võimatuks, sest mingi vägi ei hoidnud neid paigal. Aga tee oli kuum ja hea, soojendas leegina sisemust, kooki sai süüa ka otse karbist ning kadakatele laskunud hämaruski ei tundunud pime, pigem turvaline ja õdus.Üheks ekstreemseimaks elamuseks osutus matk, mil esiotsa turvaliselt džiibi sügavates roobastes kulgenud rada ootamatult lõppes ja edasi tuli mitu pikka kilomeetrit rähelda läbi lume, mida oli kohati lausa rinnuni. Oli muidugi võimalus ka sama teed pidi tagasi minna ja loodusega mitte rinda pista, aga me ei tahtnud. See olnuks allaandmine. Kuid esiotsa põnev enese proovilepanek muutus pikapeale hoopistükkiks karmivõitu ellujäämiskursuseks. Nagu talveõhtul ikka, pimenes varakult, ja läbi jääneete piserdava tuisu rühkides tundus vahepeal, et oleme sihi sootuks kaotanud. Ainult lõputu kuusemets, tohutu lumeraskuse all looka paindunud karmid tumerohelised oksad ja lume alla mattunud põllud, mis sulasid silmapiiriga kokku üheksainsaks halliks massiks, nii et polnud võimalik eristada, kus on maa, kus meri. Lõpuks suutsime edasi kõndida ainult sammukaupa. Iga sammu järel järel tuli puhata, et üldse jaksata edasi minna, niivõrd oli võhm väljas. Siiski ei pannud retk meid otseselt hirmu tundma, kuna teadsime, et varem või hiljem jõuame nagunii kuhugi välja, kui me just ringiratast ei käi. Tagasi suurele maanteele jõudmine võib ainult aega võtta. Nii läkski. Auto sooja rüppe jõudmine oli nagu merehädast pääsemine. Siiski oli meel rõõmus ning läbielatust jäi omamoodi tore mälestus.

Saaremaa spaatalv
Ühel talvel sai oldud Saaremaal. Keskväljakut ehtis hiigelsuur lopsakas kuusk, mille sümpaatne maitsekas ilu pani vaikselt ahhetama. Jälle oli palju lund, kuid paksu lumekihi all varitses jalakäijaid salalik jää, mistõttu tuli püstipüsimiseks sõbrannat kramplikult käevangus hoida. Nii me siis kõndisime ja libisesime, õnneks vaheldumisi, muidu oleksime tõepoolest koos kukkunud.
Tore oli see uue avastamise elevus, sest naabersaarel viimati viibimisest oli möödas terve igavik. Õhus lendles villpehmeid räitsakaid ja me ise õnnelikud, kulgesime läbi kõige selle, et uut avastada. Ostsime kaubamajast pea sarnased sallid – mina heleroosa tupsulise, tema tumevioletse ja koheva. Neid kaunistuseks kaela ümber mähkides tundsime seletamatut ühtekuuluvustunnet.
Õhtul ootas meid spaa eksootiline elamus, mil klaaskatuselt rabises paiguti lund, mida võis vaadata luksuslikust soojast, rooside järele lõhnavast veest ning hiljem end, ujumisest rammetuina, soojendada soojadel kivitoolidel.

Kui erinevad me oleme...
Pärnu talv oli perekeskne talv. Oli omamoodi elamus olla üle pika aja koos kaugelt kohale sõitnud sugulastega. Ometi oli kõik hoopis teisiti kui kunagi vanaema talus. Kas või juba seegi, et me kõik olime vahepeal täiskasvanuiks saanud. Samas tõid ühi­sed hetked endaga kaasa ka terava selguse, kui erinevad me ikkagi oleme. Kui kauged on meie elud ja kui vähe me tegelikult üksteisest teame ning endast üleüldse jagada tahame. Võib-olla tundsin ainult mina nii, kõik teised olid rahul ja nii peabki olema, kes sedagi teab.Omamoodi pilkupaeluv oli selle peene söögikoha sisekujundus, kus koos viibisime. Ühe seina sinised kardinad ja tillukesed lambid mõjusid nii, nagu oleks osa restoranist tehtud taevatähtedest ja sügavmustast ööst, mis oli nii lähedal, lausa käega katsuda. Valgetes kinnastes kelnerid liikusid ringi hääletult ja väljatreenitult ning kõigil toitudel oli hoolega väljapeilitud jõulumaitse, mis kõik kokku mõjus natuke ülepingutatult. Kõike võis võtta veel ja süüa oli küllastumiseni, aga millegipärast polnudki õiget isu. Oli samuti spaa, mille vesi tundus mulle, selleks ajaks juba pooleldi talisuplejale, lausa väljakannatamatult tuline, nii et käisin vahepeal jahutavat külmavanni otsimas. Ja, seda leidmata, kasutasin lihtsama vastupanu teed, minnes külma dušši. Olid hotelli luksuslikud hommikumantlid, liiga suur ja natuke kõle tuba, kus justkui ei osanudki midagi peale hakata ning lai voodi, mille pehmus mõjus harjumuspäratult. Piimjad siidkardinad varjasid pilgu eest argise tänavapildi ja lasid ainult valikuliselt tuppa kollakat tänavavalgustust. Kõik oli stiilne ja pidulik ega olnud ka.Hommik polnud enam kaugeltki sedavõrd idülliline nagu õhtu, kõigil hakkas korraga kiire ja korralikult hüvasti jätta polnud kellelgi justkui mahti. Tagasi koju jõudes saime teada, et vanaema oli haigeks jäänud.
* * *
Sekka leidub ka talvi, mil valdab tunne, et ei taha enam ühtegi püha tähistada. Vaatame kahekesi koos telekat, välisele vähimatki rõhku panemata, ainsaks ruumidekoratsiooniks on õrna hajusat valgust levitavad õhulised haldjapallid, teeme lahti peresõbra kingitud või ise poest kaasa haaratud veini, sööme viinamarju ning tegelikult on ka niimoodi tore. Astroloogid ennustavad eelseisvaks jälle uut ja kordavad vana, pakkudes inimhingedele tuge ja lootust, et värskelt alanud aasta tuleb mingis mõttes kindlasti parem. Need talved... Need uude aastasse astumised... Küllap tuleb neid veel. Kuid millised need olema saavad, sõltub juba suuresti meist endist ja meie valikutest.

Kiiri Saar

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
gruber 24.01.2019 17:54
tõsine tasuta laenupakkumine Hea õhtu sir, kui te olete aus ja tõsine inimene, naudid mu pakkumist. Seda öeldes teatan teile, et annan laene vahemikus 1000 kuni 2 500 000 eurot, nii et palun öelge, kui palju soovite laenata ja mitu aastat soovite laenu anda. südamlikult E-post: grubertherese121@gmail.com