horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Mõtte ­jõuga läbi elu­raskuste

Kirjanik Regina Jaakson on mõttejõu ja väikese ootamise abiga täitnud mitmed oma unistused – nii emotsionaalsed kui ka praktilised.

Kas te usute saatusesse ning seda, et saatus meid juhib? Milline on olnud teie saatus siiani teie enda arvates?
See on väga hea küsimus ning minu igipõline dilemma – kas ma olen sündinud käima mingit rada, või loon ise enda raja?
Enda mõtisklustes olen jõudnud siiamaani, kus usun, et sündisin kindlal eesmärgil just enda ema ja isa lapsena, selleks, et saada mingeid kindlaid kogemusi (start ellu).
Samas on mul tohutul määral näiteid enda elust, kus ma olen soovinud midagi ning need on täitunud (ehk et olen ise enda tulevikku loonud).
Hiljuti avastasin nimenumeroloogia, mis on ka väga põnev, kuna olen elu jooksul olnud kolme nimega – neiupõlvenimi (Regina Atka), neiupõlve- ja abikaasa nimi (Regina Atka-Jaakson) ning nüüdseks olen neiupõlve nimest loobunud. Igal kombinatsioonil on oma numbriline vibratsioon. Naljakal kombel on need kõik minu selle ajahetkega resoneerunud. Põnev fakt on ka see, et minu sünnipärane nimi ja meie tütre nimi on mõlemad ühes vibratsioonis (ehk 6), ning minu abikaasal ning meie pojal on ka sama number (3)
Kes soovib nimenumeroloogia kohta rohkem uudistada, siis internetist leiab infot kenasti. Üks põnev fakt veel meie perekonnast – minu elutee number on 8, minu abikaasal 3, meiepojal 5 (8-3) ja tütrel 11 (8+3) Nii et mulle tundub, et me sünnime kindlal eesmärgil, kuid selle eesmärgi saavutamiseks on meil mitmeid teid. Ehk et kuidas me ühe või teise kogemuseni jõuame, on meie endi teha. Kas me soovime kasvada läbi raskuste või kergusega, sest kindel on see, et meie vaimne areng toimub igapäevaselt, kas me teadvustame seda või mitte.

Kas teie elus on juhtunud ka midagi sellist, mille kohta saate öelda, et see juhtus ainult tänu sellele, et saatus tahtis nii?  
Minu lapsepõlv oli võrdlemisi keeruline. Aga täna paelub mind mõte, et olime minu valusad kogemused enne maale kehastumist kokku leppinud, et vot nii, selles elus kogen ma selliseid hetki. Ehk et justkui saatus.
Mulle tundub, et just läbi nende enda kasvamiste ja raskuste olengi jõudnud teadmiseni, et olen selle kõik ise endale loonud, ka ebameeldivad kogemused. Kas siis teadlikumalt või vähem teadlikumalt (või ka juba enne seda elu kokkuleppinud).
Ja kuna see võti on mul nüüd olemas, olen kindlamalt enda elu ise loomas. Mõnikord tõrgub mõistus uskumast ebaloomulikku, kuid õnneks on sisemine tarkus ajaga kasvanud. Tasub mõelda, et kui oled kodust paar minutit hiljem välja läinud ning näed ees, et on toimunud liiklusõnnetus. Ilmselt paljud meist mõtlevad, et mis siis kui oleksin paar minutit varem läinud, sestap palun pea enne igat sõitu turvalist kohale jõudmist. Ning olen tänulik, kui mõnda looma piisava ajavaruga märkasin.
Aga üks põnev väline tõuge oli küll. Kui olin võtnud eesmärgi, et soovin saada kirjanikuks, aga mul polnud ühtegi teemat, millest kirjutada, hakkasin mingil hetkel kahtlema, et kas ma suudan selle soovi täita. Hakkasin kirjutama 2012 ja kuidagi konarlikult.
Aastal 2013 aga ilmus (vist ka ühekordselt) ajakiri Regina, mille esikaanel oli Sofi Oksanen ning mis sisu poolest oli kirjanduslik ajaviiteajakiri. Sel hetkel teadsin, et tegemist oli märgiga minule.

Ehk on teie elus olnud ka midagi sellist märgilist tähendust, et mingi märk või number käib teiega kaasas?
Minu selle elutee number on 8, ning antud number sümboliseerib lõpmatust. Kui vaadata, siis olen Regina Jaaksoni ajalukku kirjutanud küll. Kasvõi läbi raamatute. Muus osas aga ikka märkan numbreid ning teadvustan, et olen enda teel hoitud. Hästi põnevat lugemist pakuvad interneti leheküljed (kui sisestada otsingumootorisse “angels numbers”), soovitan soojalt. Võite avastada nii mõndagi põnevat. Palju korjan üles ka sulgi, kuna minu jaoks sümboliseerivad need kaitset.

Millised on olnud põnevamad seigad teie senises elus?
Alles ühel päeval mõtlesin, et ma olen nagu „Forrest Gump”. Ehk et üks heas mõttes ullike, kel kuidagi mingid asjad lihtsalt loksuvad paika ja neid põnevaid hetki on kamaluga. Aga mõned näited. Töötan kohalikus Tre raadios saatejuhina ning ühel suvehommikul flirtisin mõttega, et nii tore oleks meie presidendiga saadet teha. Sel hetkel ma antud teemat ajama ei hakanud, võime panna selle mugavustsooni arvele või siis sellele, et polnud veel õige aeg.
Läks aastake mööda ning tuli teade, et president tuleb Pärnumaale töövisiidile. Kuidagi aga jõudis see teadmine minuni hilja. Sellest hoolimata, saatsin vist kolmapäeval või neljapäeval presidendi kantseleisse kirja, et kas intervjuu meie raadiole ka kuidagi järgmise nädala töökavva mahuks. Ja üllatuslikul kombel mahtus.
Intervjuu oli tore ning meenutus sellest on veelgi toredam. Kui ma käisin põhikoolis (olin räämakas), siis unistasin, et minu tulevik on kui ameerika unelm – keskkooliaegne kallim, muinasjutuline armastus, kaks last (poeg ja tütar), linnalähedane kodu, kaks autot, koer, kassid.... Isegi mäletan seda klassi, kus antud teemale mõtlesin... Lapsed pidid sündima Marcus Antonius ja Marie Anette – nemad said siiski teised nimed, muus osas on see helesinine unelm 100% täitunud.

Kõlab nagu külgetõmbeseadus?
Aastaid tagasi istusin enda onu juures ja vaatasin köögiaknast välja. See, mismoodi pisikesed linnud seal jasmiinipõõsal askeldasid, täitis minu hinge tohutult. Soovisin kogu südamest, et minu kodus oleks ka selline võimalus. Eelmisel aastal ehitati meile söögituppa aken, selle taga on õunapuu, ning otseloomulikult riputasin sinna kohe ka linnumajakesed.
Nüüd juba teist sügist järjest ei suuda ma seda tänulikkuse tunnet sõnadesse panna, see lihtsalt on imeline.
Üks lugu veel, mis ulatub aastate tagusesse aega. Tegin hommikuprogrammi, otsisin internetist jututeemasid, ning minu silmi haaras ühe luksusmaasturi mudel, ilus sügavpunane. Vaatasin  teda ning ütlesin, et ta saab minu omaks. Aastad läksid ning üha enam jõudsin järeldusele, et mulle meeldib minu pisike luukpära ikka rohkem. Armas, väike ja pargi kasvõi külgboksi, piklikus parkimiskohas. Jõudsin järeldusele, et ma ikka nii suurt autot ei taha. Isegi ei olnud hapud viinamarjad, vaid ühelt poolt praktiline meel ning teiselt lõi välja väike kooner, kes pole nõus tarbeesemele liialtpalju kulutama.
Möödunud aastal sõitsime Fordi esindusest mööda ja vaatasin, et ohoh, minu lemmikmudeli väike õde. Aga kuna see oli Fordi ees, ei saanud see nõnda olla. Selgus, et Ford oli loonud minu unistuse auto sarnase mudeli, ainult et palju-palju väiksema ning rahakotisõbralikuma. Nõnda ma nüüd uue sügavpunase masinaga ringi sõidangi.
Kunagi ammu vaatasin suure armastusega sisustusajakirjades kodusid, kus olid heledad seinad ning tumepruunid põrandad, ma vist ei pea jätkama, millises kodus ma täna ise elan.
Olen avastanud, et kui ma suhtun millessegi suure armastuse, kire ja tänulikkusega, siis selle ma ka enda ellu läbi külgetõmbeseaduse tõmban.

Usute ehk ka selgeltnägijaid ja maage ning ehk olete lasknud endale midagi ennustada ja ennustatu on ehk ka täide läinud?
Usun, et nad näevad seda, millise tuleviku olen endale ise loonud.  Kui olin just avastanud külgetõmbeseaduse (ehk universumiusu, et sarnane tõmbab sarnast ning me oleme kõik energia), siis unistasin endale täiesti utoopilise elu, kogu maailma rikkuse jne. Sel ajal helistasin ka ühele tasulisele selgeltnägija numbrile. Ja mulle öeldi, et ma ei suuda sel hetkel isegi ette kujutada, milline tähelend mind ees ootab. Täiesti müstilist tulevikku ennustati mulle. Olin õnnelik, sest just seda olingi ju soovinud (olin siis vast 23 või 24) aga ma ei osanud selle teadmisega midagi peale hakata.
Teise lapse sünniga ning tööl läbipõlemisega langesin päris sügavasse masendusse. Mõtlesin päris musti mõtteid ja mind hakkasid kõiksugu väljamõeldud haigused kimbutama. Läksin ühe teadjamehe juurde, kes tol hetkel tundus päris kuri, kuid olen kogu südamest tänulik, et temaga kokku puutusin, tänu tema tol hetkel väga haiget­tegevatele sõnadele, tegin enda arengus meeletu hüppe, ning suutsin sellest august välja ronida. Aga mäletan päris selgesti, kuidas ta teatas, et mul on väga keeruline elu ees. Ja seal ma siis mõtlesin, et misasja, paar aastat tagasi lubati mulle muinasjuttu ning nüüd mingit jama.
Sel hetkel teadvustasin, et olin ju ise seda muinasjuttu endale soovinud ning ka mustad mõtted tulid ju minu seest. Siis tabasin ära, et nad mõlemad rääkisid sellisest tulevikust, mille ise olin endale loonud (küll erinevatel ajajärkudel).

Mis siis edasi sai?
Sellest edasi hakkas lust ja lillepidu. Täna sisendan endale päris tihti, et ma olen kaitstud ja hoitud. Kusjuures sellest uskumatult muinasjutulisest elust, mille olin endale unistanud, sellest loobusin kui mõistsin, et selleks peaksin oma igapäeva elus paljust lahti laskma ja enda mugavustsoonist väga välja tulema.
Sain aru, et enne ajasin taga unelmat, täna aga paelub mind reaalne unelm. Aga detaile avaldamata võin öelda, et selle utoopia täitumise jaoks jätsin teadlikult vajalikud sammud tegemata, kuna ajaga olid minu soovid hoopis teistsuguseks kasvanud.
Nii see toimibki, soovid midagi kogu hingest, mõne soovi täitumine võib võtta aega ja kui ta on käeulatuses, taipad, aga tegelikult tahan ma ju hoopis midagi muud. Ajaga muutud ju inimesena meeletult palju.

Ehk on teilgi mingid selgeltnägemise või ennustamise võimed ning kui on, siis kuidas need on väljendunud?
Ma ei tegele ennustamisega, pigem pean end selgelttajujaks. Ma olen tohutu empaat, ma tajun inimeste tundeid (või loen ka hästi kehakeelt), igatahes saan aru, mis tundes keegi on. Ühelt poolt on see minu jaoks meeletult raske, sest loomu poolest tahaksin, et kõigil oleks hea, aga teiselt poolt ei luba minu uskumus teiste inimeste ellu sekkuda – igal hingel on oma teekond, enda õppimistega (olen selle lahendanud nõnda, et kui keegi tahab minu abi, siis alati aitan – nii nõu kui jõuga).
Seetõttu olen paljude jaoks n-ö mahalaadimispunkt, minu energia soosib inimeste avanemist. Ma ei kurda, täna olen teadlikult rohkem omapäi ja päris palju looduses (elan ka metsa ääres), sest mulle meeldib olla see, keda usaldatakse ja selleks saaksin nii mõnegi jaoks „sadam“ olla, laen end teadlikult läbi looduse.

Kuidas on teil lood ennetega? Ehk on olnud nii, et plaanite midagi ette, aga plaanitu osas on halb enne ning olete plaanist loobunud?
Pigem on minul vastupidi, tunnen mingi plaaniga head tunnet, ja siis lähen sellega edasi. Minu elu on täna päris suures kulgemises ja voolamises. Ning teen neid tegemisi nendel hetkedel, kui tunnen, et on õige aeg. Ma ei aja end närvi asjade pärast, mis ei vääri minu närvi minekut ja tänu sellele, asjad kuidagi laabuvad võluväel ise.
Olen õppinud elu usaldama ning tean, et kõik läheb täpselt nii nagu peab. Olen selleks eelnevalt palju-palju tööd ja visualiseerimist teinud. Minu tänane on eilse tulemus ning homne tänase tulemus.

Kuidas on lood saladustega, kas teil neid on ning ehk ka selline saladus, mille kohta pole siiani veel keegi küsinud ning nüüd on võimalus sellest rääkida?
Mulle tundub, et kõik minu eelnevad vastused oli üks suure saladuse avaldamine. Jah, ma elangi oma elu mõne jaoks teistmoodi, kuid minu jaoks on see ainus viis. Olen vaid tänulik, et elan siin, selles ajastus, ning ei pea kartma teisitimõtlemise pärast. Mulle tohutult meeldib see aeg, jah, ka isegi täna, kui kogu maailm pöörleb mingis hulluses. Minu uskusmuses aga läheb kõik hästi. Mingi väike kollaps ilmselt tuleb, kuid mingil põhjusel olen veendunud, et juba järgmisest aastast, kui tuleb meil vee aasta (möödunud olid metalliaastad – külm, eraldav ja lõikav), siis hakkame uuesti kõik koos parema tuleviku nimel ühiselt voolama. See keeruline aeg tuleb lihtsalt üle elada, raputame vanad, meid mitteteenivad dogmad maha ning hakkame teadlikumalt iseenda eest vastutama. Iga lõpp on millegi algus.

Millised on teie tulevikuplaanid?
Veelgi enam inspireerida uskuma uskumatut. Aga tean ka seda, et õpitakse siis, kui õppija on valmis. Õpetada ei saa kedagi, kes seda vastu võtta ei taha. Kes aga soovib saada inspireeritud, kuidas päriselt ka enda elu muinasjutuliseks elada, neid juhendan ma meeleldi.

Soovite ehk midagi ka südamelt ära öelda?
Väike klišee, aga „armastus ületab kõik“ ja siinkohal pean silmas armastust kõige vastu – kõigi inimeste, loomade, looduse, stiihiate, rajatiste jne. Me kõik oleme ühenduses, nii et kui kellelegi midagi ütled, või kellestki midagi mõtled, tasub mõelda armastusega täidetud mõtteid, sest tegelikult ütled seda kõike ju endale.
Väike nipp veel...  Sa oled see millest mõtled, ning su elus avaldub see, millele oma tähelepanu pöörad. Maailmas on tohutult palju inimesi, asju, teemasid ja kogemusi, aga kõigega sa ju kokku ei puutu –  puutud kokku sellega, mis on sinu teadvuses. Kui seal ei ole tervislikku toitumist, armastust, hoolivust, naeratusi jne, siis ei saa neid ju kuidagi avalduda ka Sinu välises maailmas.
Seega kui tahad paremat elu, vaata enda mõttepõld üle, ehk tasub sealt umbrohi välja juurida.

Hillar Kohv

0 kommentaari Lisa kommentaar