horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Mulle langes osaks armastuse ime...

Ilmselt on paljud meist mõnda võõrast paari vaadates mõelnud, et kuidas küll see mees selle naise võttis või vastupidi. Peamiselt ses tähenduses, et üks on teisest ­välimuselt tunduvalt etem.

Mina enam nii ei mõtle, aga küllap meid mehega seirates keegi ikka samas vaimus imestab...
Praeguseks olen 31aastane õnnelik abielunaine, aastase poja ema ja loomulikult saatusele hirmus tänulik. Öelda, et tee, mida pidi selleni jõudsin suisa okkaline oli, oleks ilmselge liialdamine, aga omamoodi imelik küll. Igatahes poleks ma iialgi osanud kujutleda, ammuks loota, et ükskord oma õnne sedamoodi leian.

Mind ei kutsunud kohtama ükski poiss
Kasvasin vanemate ainsa lapsena täiesti tavalises peres. Mingeid suhtlemisraskusi polnud mul lasteaiast peale, ma poleks mõistnudki, mis need üldse tähendavad, sest sõpru on mul alati olnud lausa külluses – seda nii kaua kui mäletan. Seda, et ma eakaaslastest pehmelt öeldes alati toekam olin, hakkasin märkama vast nii kolmandas-neljandas klassis, kui meditsiinilises ülevaatuses kõik klassikaaslased „üle kaalusin“. Sest mul oli õnn kuuluda nende kilda, keda sellepärast kunagi ei narritud. Või ei osanud ma seda ära tabada, sest jumal on mulle andnud piisava huumorimeele, milles on tuntav noot eneseirooniat, loomult olen üldse leplik ja rõõmsameelne. Minu jaoks on maailm, inimesed ja elamine alati olnud üks ütlemata põnev ja meeldiv segu.
Vaatamata liigsele kehakaalule olen ikka olnud hästi liikuv ja energiline. Mäletan, kuidas keskkooli ajal olid kõik vaimustatud (kuigi naersid), et kuidas ma küll nii kiiresti joosta jõuan. Tegin meelsasti mistahes sporti, võimlemises kiitis õpetaja mu nõtkust, koolipidudel ei tulnud mul iialgi müürilillekesena istuda, sest algklassides käisin peotantsuringis ja tantsisin tõesti hästi.
Et mu keskeltläbi 85kilone ja üle selle kehakaal mitte mu 165sentimeetrisele kasvule ei vastanud, hakkas mind segama alles siis, kui kõik tüdrukud käisid juba kellegagi ja pihtisid oma esimestest saladustest. Sest mind ei kutsunud kohtama ükski poiss, samas olid nad kõik mu sõbrad-semud – kellega rääkisime kirjandusest (sest lugesin palju), kellega muusikast, kes õpetas mulle autojuhtimist jne. Tüdrukutel polnud põhjust minuga vimma vedada, sest minust polnud neile ju konkurenti. Nii et põhimõtteliselt polnud mul põhjust elu üle kurta.

Kõik ei mahu marjamaale
Pärast kooli lõppu ja enne ametikooli algust võtsin esmakordselt tõsiselt ette dieedipidamise. Mõneks ajaks oli sel küll tulemusi, aga varsti olin tagasi samas punktis, sellepärast lõin käega, sest tundsin end hästi, ja ka uues seltskonnas polnud mul sõpradest puudust.
Olin kakskümmend kolm ja juba töötasin, kui lõpuks tuli esimene armulugu (kui seda nii võib nimetada). See oli üks lahutatud mees, mitte midagi ütleva välimusega, aga hea inimene, kes äratas minus vast rohkem nagu haletsust kui armastust. Aga no pikapeale sai sellest ikka suhe, mis kestis ligi aasta, ja lõppes seepärast, et mul tuli enesele möönda: parem olgu ikka tühi koor kui pool muna.
Sestpeale teadsin, et pole mul kurta midagi – kõik lihtsalt ei mahu marjamaale. Tunnistasin ka, et mõnes mõttes olin ise süüdi. Sest mõni neist, kellega oleksin heameelega seltsinud, ei vaadanud minusuguse poolegi. Ja need, kes vaatasid, ei andnud mulle vajalikku mõõtu välja. Mu elustiil oli väga aktiivne ja mingist ajast ei mõelnud ma enam üldse sellistele asjadele nagu armastus ja abielu.
Siis hakkasin lähemalt lävima ühe enesest veidi vanema kolleegiga, väga toreda lahutatud naisega, kes muust ei unistanudki kui uue paarilise leidmisest. Iga kord, kui ta minu juures külas oli, istus rohkem neti jututubades kui rääkis minuga. Ja tema oligi see, kes mu lõpuks niikaugele viis, et andsin minagi kuradile väikese sõrme.

„Tuleb vist ilus ilm...“
Et mu heietamine liiga pikale ei läheks, ütlen kohe, et lõpuks leidsin sealt enesele ühe vestluskaaslase, kes hakkas mind huvitama. Minust natuke vanema, välimuselt just seda tüüpi, kes praktiliselt oleks kuulunud nende hapude viinamarjade kilda, kelleni ma ei küündinud. Et see tõesti tema silmnägu oli, mida ta eksponeeris, seda ma muidugi ei uskunud, aga mõtteid vahetada oli temaga ütlemata huvitav. Mina oma pilti üles ei pannud, aga rääkisin enese kohta peaaegu kõik ausalt ära (vähemalt mis välimusse puutub), ja see ei paistnud teda sugugi segavat.
Pärast kolme kuud jõudsime selleni, et ta rääkis ainult vahetust kohtamisest. Kuni otsustasin: olgu, miks mitte, sest mida on mul kaotada. Selleks olin meelsasti nõus Tallinnast Tartusse sõitma (mille külje all ta väitis end elavat). Mulle parim valik ses mõttes, et selles linnas polnud mul ühtegi tuttavat. Ja sõiduvahendiks valisin rongi.
Oli ilus kesksuvine hommik, rongis inimesi üsna hõredalt, nii et minu kõrval ega vastas ei istunud kedagi. Mis mulle väga meeltmööda oli – on aega mõtiskleda, ja vaatamata oma suhtlemismallile polnud ma kindlasti see, kellele meeldinuks sunnitud südamepuistamised võhivõõrastega.
Rong oli peaaegu paigast tõmbamas, kui vagunisse tormas peaaegu-hilinemisest ähmis meeskodanik, pintsak käsivarrel, seljakott üle õla, ja prantsatas mu vastasistmele. See veel puudus, mõtlesin, ja püüdsin ainult aknast välja vaadata. Too riputas oma pintsaku varna, viskas koti riiulile, pööras pilgu samuti aknast välja ja lausus oma 10minutlise vaikimise järel: „Eks ole, piinlik nagu vait olla, aga kohe juttu teha niisama tobe... Nii et – tuleb vist ilus ilm...“
See pani mind tõepoolest tõepoolest turtsatama. Vaatasin talle esmakordselt otsa ja ütlesin, et ju tuleb jah, aga ruumi ju laialt – ta võib teise platsi valida, mina olin oma kohal, ju enne teda! Ja vot seda ma täpselt enam ei mäleta, mida ta vastas, sest mu pilk jäi justkui kinni ta silmisse.

Ma ei taibanud, mis minuga sünnib
Ma polnud eluski nii ilusaid silmi näinud, ei ühelgi naisel ega mehel! Selliseid suuri ja rohelisi, justkui mingite kiirtega, avatud ja heasüdamlikke, väljendusrikkaid. Nii et jutt laabus meil nagu iseenesest, ei mingit mu iseloomulikku häbelikkust ega kohmakust. Kusjuures tasapisi rääkisime kõikidest ilmaasjadest läbisegi, ja ma tean, mis mind alateadlikult lihtsalt pööraselt vaimustas – me kumbki ei esitanud teineteisele ainsatki isiklikku küsimust, ei otse ega kaudselt, ei küsinud isegi teineteise nime. Ta oli nii lahe, otse kiirgas sõbralikkust, ja ei varjugi sellest, et ta oleks üldse märganud, kui paks või peenike või üldse milline ma väljanägemiselt olen!
Teekond läks nagu lennates. Alles Tartu panoraami nähes tuli mulle korraga meelde, miks ma siia üldse sõitsin (ka seda ei küsinud mu reisikaaslane). Esimene emotsioon, mis mu maa peale tagasi tõi, oli kahjutunne, et see sõit nüüd kohe-kohe otsa saab.
Perroonil hüvasti jättes küsis ta korraga, kas ma ei võiks talle anda oma telefoninumbrit. Vastasin, et milleks – parem mitte. Siis embas ta mind õlgadest, tänas ja läks. Seisin veel samas paigas, kui korraga oli ta tagasi, pistis paberilipaka mu teksapluusi taskusse, öeldes: siis jätan enese oma – võib-olla tuleb mul kunagi soov veel ühendust võtta...
Inimesed... ma ei taibanud, mis see oli, aga olin nagu lolliks löödud. Mu kohtamiseni Emajõe kaldal oli aega veel üle tunni, aga korraga ei huvitanud see mind üldse. Kogu aeg oli silme ees ainult see roheline, särav pilk, kõrvus see hääl, tekkis tahtmine nutta... Tuiasin täiesti sihitult ringi, ja veendumus, et ma sellele kohtamisele ei lähe, võttis aina kindlama kuju.
Ei läinudki, sest korraga hakkas nagu enese pärast häbi. Veetsin Emajõe Ateenas veel mitu tundi, mõtisklesin nii parkides kui tänavakohvikutes, alateadlikult kujutledes, et näen veel eemaltki seda võrratut figuuri, kes mu elust korraks läbi sammus. Aga ei näinud. Bussis tagasiteel ei saanud ma teda kuidagi peast. Olin rõõmus, et ta oli, ja kibestunud, et sellised mehed pole minu jaoks. Seda telefoninumbrit taskus ma esialgu ei meenutanudki, ei puutunud. Kodus panin ta sahtlisse ja püüdsin taas sukelduda oma igapäevaellu.

Lõpuks saime ka konkreetselt tuttavaks
Kümme päeva pidasin vastu, siis helistasin. Kui vastaja aru sai, kes räägib, oli ta varjamatult õnnelik. Muudkui tänas ja tänas, et helistasin, ja anus sedamaid, et korrakski temaga kokku saaksin. Ausalt öeldes, oleksin sedamaid kohale tormanud, kuhu iganes, aga suutsin siiski sündsalt kokku leppida homseks.
Ja nüüd arvan, et üksikasjadest polegi enam mõtet heietada. Meie kohtamise esimesed kümme minutit rääkis ta ainult sellest, et tal pole mitte ühegi naisega olnud nii hea rääkida, et vandus ennast, et mul nii lihtsalt minna lasi jne. Alles nüüd saime lõpuks ka konkreetsemalt tuttavaks. Ja sestpeale see tõusvas joones edasi läks. Mul polegi muud öelda, kui et lausa häbenen saatust või armsat jumalat või juhust või internetti... Uskumatu – mille eest küll sellise õnne ära teenisin?!
Abiellusime samal sügisel, millest saab järgneval kaks aastat. Ja nüüd algusse tagasi tulles olgu märgitud, et peaaegu niisama paks olen jätkuvalt. Aga ma pole kunagi märganud, et mu meest vähimalgi määral riivaks, kui keegi meid kuskil teatava pilguga seirab – selline pikk ja sirge, tõepoolest ilus mees, naine mitte just murumuna, aga no sellele lähedal... Ta viskab nalja mu jõusaali-entusiasmi üle ja tuleb heameelega seltsiks, kui aga kutsun.
Siit moraal: kui tõepoolest kaks õiget poolikut üheks terveks saavad, ei mängi välimus mingit rolli. See on omamoodi ime, suur kingitus, aga annab alust uskuda, et imed võivad vahel ka tõelisuseks saada. Minuga see juhtus, ja ma püüan seda tänumeeles väärida.

Kerli Randma

1 kommentaar Lisa kommentaar
  
Are you looking for Finance 18.01.2020 02:19
Do you need Finance? Are you looking for Finance? Are you looking for a money to enlarge your business? We help individuals and companies to obtain loan for business expanding and to setup a new business ranging any amount. Get a loan at affordable interest rate of 3%, Do you need this cash/loan for business and to clear your bills? Then send us an email now for more information contact us now via Email financialserviceoffer876@gmail.com Whats App +918929509036