horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsiseturundustestidusutlusedveebi eksklusiiv

Mustsõstratango

Siin me siis oleme, mõtlen. Kaks edukat ja elus ­kaugele jõudnud naist, kellel istuvad kodus lorud mehed ja kes on teineteises leidnud selle, mida nad siiski omada ei söanda.

„On teil esinenud sundmõtteid?“ küsib naisehääl mu vastas. See on pingul ja pire, nagu valdaks rääkijat ülim tüdimus.
Ma ei tee kuulmagi. Tõsiasi, et seda häält iga kahe nädala tagant taluma ja oma elu kohta aru andma pean, on kaugel meeldivast.
Kõõritan vastast silmanurgast. Kondised sõrmed trummeldavad vastu läikivat lauaplaati. Ilmselge märk närvilisusest. Kes siin õieti vajab psühhiaatrit, mina või tema? Küüniseid meenutavad käed, kongus nina ja kullipilk. Kotkas. Täpipealt! Mu tuju läheb otsekohe grammikese paremaks, et suutsin oma piinaja identifitseerida.

Duell psühhiaatriga
Doktor Terase suhtes valdas mind antipaatia esimesest hetkest. Ta ei meeldinud mulle ega äratanud absoluutselt usaldust. Seesugused empaatiavõimeta inimesed ei peaks teesklema, et on võimelised minusuguste suitsiidsete karakterite hingekarjasteks hakkama. Kujutan teda vähimagi vaevata ette koonduslaagri vangivalvurina. Mida tema minust arvab, seda ma muidugi ei tea. Kõige tõenäolisemalt on tal lihtsalt ükskõik.
„On teil esinenud sundmõtteid?“ uuritakse minult taas, sedapuhku märksa kärsitumalt.
Mudin laua all käsi. Need näivad heidutavalt valged, sinakate läbikumavate veenidega, nagu poleks mu paberivärvi nahk eales päikest näinudki. Minus tärkab nõrk enesehaletsushoog ühes ületamatu sooviga siit kõledast ja isikupäratust arstikabinetist jalga lasta. Siiski, oma vastast tundes tean, et ta on kaval nagu kurat ja ilmselgelt seda ootabki. Väikseimgi enesekontrolli kaotus ja mind pistetaks mingisse jõledasse üksikpalatisse, kus aknaid raamivad trellid ja päikese kuldset valgust näeb ainult paar tundi päevas.
Oleks ilmselge ülekohus lasta tal võidutseda, sestap vaatan arstile kindlalt silma ja lausun kalgil, neutraalsel toonil: „Ei.“
Doktor Terase ilme püsib muutumatu. Ehk on ta siiski pisut üllatunud, kuna lootis kuulda midagi muud? Ihkas mu piinatud meeled mingi uue ja veelgi vastuvõetamatuma antidepressandi lõksu püüda? Mu kurnatud ajurakud veel kangemas keemias lahustada ja mind mõtlemisvõimetuks muuta? Muidugi. Selle eest ta ju palka saabki.
„Ravimeid võtate?“
Kullipilk on pinev. See sunnib mind mu mõtete sügavikku lukustama kõik need piinarikkad õhtud ja ööd, mil ma ravimitalumatusest kõveras vannitoa kraanikausi kohal oma magu välja öökida üritasin. Loomulikult pole mul vähimatki soovi nende vastikute pillidega, mis isegi mu lihaseid tuimestavad ja sõrmed kangeks muudavad, veelkord sinasõbraks saada üritada, aga seda ma oma vangivalvurile muidugi ninale kirjutama ei hakka.
„Jah, võtan.“
„Kõrvalmõjusid esineb?“
Konkssõrmed alustavad taas mingit rütmi, kuid seekord on see mõnevõrra erinev, teravam, järsem ja pikemate pausidega. Mulle tundub, et esimene rütm oli natuke parem, kuigi teatav närvilisus on tuntav neis mõlemas.
„Ei.“
Vastus näib mu piinajale meeltmööda olevat. Ta pöörab minult pilgu ja kukub arvuti klaviatuuril klõbistama, paistes mu kohalolu täielikult unustavat. Tohtri tähelepanu huviorbiidist korrakski minema libiseda on hea ja tervendav. Meloodiline klõbin aina kestab ja katkeb siis.
„Ülejärgmisel nädalal samal ajal,“ ütleb doktor Teras ja väldib mulle otsavaatamist. Ta meelekohal ilutseb suur ja inetu, emotikoni-kujuline sünnimärk. Mingi uitmõtte ajel tahaksin lahti tõmmata ta sahtli, leida sealt midagi sobivat, näiteks paberinoa, ja teha üksainus täiuslik kirurgiline liigutus, aga mõistagi hoian end vaos. Seesugused impulsiivsed meeleavaldused ei lõpe eales hästi.
Duell on selleks korraks lõppenud, viigiga, nagu mulle paistab. Ajan end püsti ja tunnen ülevoolavat kergendust pelgast mõttestki, et võin kabinetist minema pääseda. Mu samm on lendlev, õnnejumalad embavad mind, punuvad mu juustesse palmikuid ja riputavad mulle kaela lõhnavaid orhideevanikuid.
„Teie vaimse tervise huvides soovitan teil tungivalt preili Sarapiga mitte ühendust võtta,“ ei saa ta mulle ukselävelt siiski kirvest selga lajatamata jätta.
Õhk pahiseb mu kopsudest välja, õnnejoovastus kaob, äikesetorm pillutab õnnejumalad laiali ja orhideed varisevad põrmuks. Uks mu selja taga sulgub allaandva ohkega, mis kõlab nagu surija viimane hingetõmme.

Võltsvagadus ja vaenulõke
„Kuidas läks?“ uurib Paul minult, kui olen autosse jõudnud. Väljas hämardub ja masina mõrasele esiklaasile tibab tinajat vihma. Mees kummardub üle minu ja sulgeb isaliku liigutusega mu turvavöö. Seejärel reguleerib ta salongi temperatuuri kahekümne kolme kraadini, kuna teab mu soojalembust. Kõik kokku on muidugi enam kui imelik – Paulis pole midagi isalikku. Pigem on ta seda tüüpi mees, kes ei saa kunagi päriselt täiskasvanuks. Siiski olen kaugel imestamisest, kuna mul pole selleks tahtmist ega tuju.
Avastan, et mulle ei meeldi Pauli lõhn. Veider, et ma seda alles nüüd, peale seitset aastat abielu, tähele taipan panna. Tahan, et ta mu rahule jätaks ja laseks mul oma süngetes mõtetes omapäi hulpida.
„Normaalselt.“
Õnneks Paul taipab mu tõredust ega päri rohkem midagi, vaid käivitab auto ja suunab selle hõredasse liiklusvoogu. Mehe hingeõhust kahtlustan, et ta on pisut võtnud, aga võimalik ka, et eksin. Alles hulga aja pärast märkan, et me ei lähegi koju, vaid oleme teel mingisse mulle esmapilgul tundmatusse linnaossa. Üksteise kõrval küürakil külitavad puumajad mõjuvad süngete ja tontlikena, trepikojauste avatud suud hingavad meie suunas oma kooljalehka ja elu vaevast määrdunud aknad teevad mulle külma kirega silma. Taipan, et oleme kusagil Kalamaja kandis.
„Mõtlesin, et viin su kohvikusse,“ täpsustab Paul mu küsiva pilgu peale. „Sulle ikka meeldis vahel siin käia.“
Mu kaasa võltsvagadus süütab minus vaenulõkke. Pelk mõtegi sellest, nagu võiks mingi tühine koogitükk mu vermeis meeltele plaastrina mõjuda, näib naeruväärne. Aga siiski lasen end trepist üles juhtida, akna alla istuma suruda, rüüpan maitset tundmata leiget vett, milles hulbib mingi ebamäärane teepuru, uuristan ajaviiteks mustsõstrakoogi sisse tunnelit ja kuulan Pauli. Õigemini, teen näo, nagu kuulaksin Pauli. Tean, mul tuleb see hästi välja, sest Paul innustub üha enam rääkima neist aegadest, mis kunagi olid. Vaeseke. Meil oleks viimane aeg lahku minna.

Abielus mõttetu mehega
„Mis sa üldse oled selle tüübiga koos?“ küsis minult kunagi Eva oma armsa otsekohesusega. Preili Sarap, nagu teda nimetab mu hingevaenlane doktor Teras.
Mul on hästi meeles see rambelt soe vananaistesuve päev, mil Eva küpsetusahi õhkas üle terve tema elamise magusat koogilõhna ja ta ise, naerusuine ning päevitunud, tiris lamamistoolid oma hiigelsuurele, värskelt õlitatud terrassile, et võiksime neis terve õhtu lesida, kirsikoogi kallal maiustada ja lõpmatuseni lobiseda. Pihlakad kiigutasid meie suunas oma punaseid marjapäid, suurtesse saviamplitesse kasvama surutud pelargoonid õitsetasid oma viimaseid heleroosasid õiekobaraid ja tuul libises meist üle paitava soojusega.
„Lapsi teil ju pole. Minu meelest olete te totaalselt erinevad. Kuidas te üldse teineteist taluda suudate?“ Tean, et ta aimab ka Pauli kombest aeg-ajalt üksi napsitada ja minu üha süvenevast vastumeelsusest mehes tärkava alkoholismiilmingu pärast, aga viisakusest ta sellel teemal ei peatu.
Ma ei viitsinud toona Paulist mõelda ega taha seda teha nüüdki. Ta on alati olnud kõrvaline, vähetähtis, igav ja ilmetu, aga siiski olemas. Nagu kiuste manab vaimusilm mu pilgu ette visiooni Paulist meie kodus. Nõrga ja vaikiva Pauli, kes mõjub sobimatu võõrkehana mu imekauniste indiapäraste tikitud patjade ja suuremustriliste käsitöövaipade keskel, mida ma erinevatelt reisidelt ja töölähetustelt meeneks kaasa olen tarinud. Näost punase ja kohmetu Pauli seinakontakti või lekkiva kraani kallal pusimas ning varrukast vabandusi puistamas, nagu oleks kogu muu maailm tema saamatuses süüdi. Innuka ja ebakindla Pauli oma igivanas kakaovõi värvi särgis, vaimustumas mingist naabrimehe käest kuuldud äriplaanist või veebist loetud veidravõitu ideest, millest ei saanud eales asja.
Püüan olla mitte rusutud ja üritan lõpetada oma mehele mõtlemise, kuid mu kiuslik aju jätkab ebamugavate mälupiltide kuvamist. Nõnda meenub mulle ridamisi häirivaid fakte, neist ebamugavaimad voodi alla ja kapinurkadesse peidetud õllepurgid, mis annavad aimu mehe üha süvenevast ebakindlusest enda isiku suhtes.
Muidugi olin kaugel sellest, et talle ninale visata ta lõpetamata keskharidust ning initsiatiivipuudust ohjad haarata ja oma elu vähegi siledamale rajale suunata. Teenisin hästi ega pidanud probleemiks Pauli miinimumpalka, millest jätkus hädapärast paariks poeskäiguks.
„Mis teid seob?“ jätkas Eva.
Kehitasin õlgu. „Hobid?“
Eva naeris. „Või hobid? Kas sa ise ka seda usud?“
Pingutasin mälu ega suutnud meenutada oma kaasa ainsatki hobi, peale… iseenda. Tegelikult ei osanudki ma täpselt öelda, miks ma valisin just Pauli. Isikupäratu ja vaikiva Pauli. Sama hästi oleksin võinud valida telefoniposti.
Paul lakkas minu jaoks eksisteerimast, kui olin Evaga. Tutvust temaga pidasin enda rutiinses elus reetmise asemel pigem oluliseks lisaväärtuseks, millest iga hinna eest kinni hoida ihkasin. Võidurõõm, see alatu ussike, tõstis minus iga kord pead, kui nägin rõõmsat ja säravat Evat ikka ja jälle oma üheülbalisse maailma sisenevat ja selles kõigele uut valgust andvat.

Purunenud maailm
Eva oli kõike seda, mida mina ei olnud. Pikk, sale, sportlik ja võluvalt poisilik. Mina oma ülevoolavate ja kohati lausa häirivalt lopsakate vormidega mõjusin vastukaaluks nagu mõnelt keskaja maalilt mahakaranud madonna. Ma ei teadnud eales, mida ette võtta oma juustega, mis kähardusid igasse ilmakaarde ja moodustasid mu töntsaka kaela otsas midagi tuulepesa sarnast. Eva juuksed püsisid laitmatult lühikeses moodsas soengus ja kinkisid talle seletamatu seksapiili, millest mul enda meelest tublisti vajaka jäi.
Eva oli see nii harvaesinev ja vajalik adrenaliinilaks, mis hoidis mu meeled toonuses, tegi mu enesekindlaks ja õnnelikuks.
Hiljem olen nii mõnigi kord mõelnud, kui veidralt lihtne oli kõigi võõraste inimeste hulgast, kes mulle igapäevaselt tänaval vastu voolasid, ära tunda see õige. Mul polnud isegi mingit konkreetset visiooni, milline ta võiks välja näha, ent hetkest, mil mu silmad peatusid temal, teadsin ma, et ta on õige. Kuigi kippusin end vahel mõtteis nuhtlema, ei saanud ma sinna midagi parata, et see ainus inimene, kes osutus minu täiuslikuks teiseks pooleks, puuduvaks pusletükiks, mis tegi minust lõpuks terviku, oli juhtumisi minuga samast soost.

Doktor Terase rõõmuks oskan nimetada täpse kuu ja päeva, mil Eva mu maha jättis. 14. oktoober.
Me polnud teineteist näinud kaks päeva ja juba pelk Eva taasnägemine külvas minusse jõulise lainena turvalist rahu. Teadsin, et juhtugu mis tahes, mu maailm, see pisut ebakindel kanajalgadel majake püsib paigal, kuni seal leidub Eva. Elujanune, enesekindel, särav ja vaimukas Eva, kelle jalge ette ma laotanuks hea meelega kogu maailma.
Istusime tol päeval suvekohviku terrassil, mis oli küll külastajate hordidest juba hüljatud, ent ikka veel külalislahkelt avatud, saatsime pilguga kojameest, kes all tänaval leheprügi kokku roobitses ja naersime mingi tööl kuuldud nalja üle. See oli üks meie lemmik-kohti, sest siit paistis kätte imeilus vaade vanalinnale. Eval oli seljas sinine kleit ja ta silmad täpselt sama värvi. Nende servades sillerdas mulle tundmatut tumesinist, mis tegi mu kummaliselt rahutuks. Teadsin, et Eva tahab mulle midagi olulist öelda ja valmistusin seda vastu võtma.
„Kas tead, ma olen mõelnud,“ alustaski ta, kui oli suure sõõmu troopilist mahlasegu rüübanud. Tume värvitoon ta iiriste ümber laienes üha, nii et õrna helesinist polnud enam nähagi.
„Jah?“ küsisin mänglevalt, kuigi mu sisemust haaras pelg. Impulsiivset Evat tundes ei teadnud ma iial, millega ta üllatada võib.
„Sellest ei tule midagi välja,“ ütleski ta siis niisuguse kergusega, nagu keelduks kõigest tassitäiest teest või kaardipartiist.
Esimesed viis sekundit olin lihtsalt tumm. Jõllitasin kojameest, kelle luud tegi monotoonselt kriips-kraaps, kriips-kraaps. Korraga näis mulle, nagu kraabiks ta minu meeltes, et kätte saada ja minema pühkida kõik, mida salamisi kalliks pidasin.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar