horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Naabrid

Uue kodu soetamine on suures osas õnneasi. ­Mugavuse ja kena elujärjega võib teinekord kaasa saada ka midagi ette prognoosimatut – näiteks ebameeldivad naabrid.

„Hakkab jälle pihta,“ sähvas Hannele. Ta lajatas kohvitassi pahase kolksatusega lauale ja toetas pea kätele.
„Mh?“ tegi Sivan. Mees oli omleti hävitamisega ametis, häirimatu nagu alati.
„Naabrid,“ kaebles Hannele. „Mida nad seal jälle lõhuvad?“ Naine heitis mõru pilgu lae suunas.
„Ära tee väljagi.“
„Hea öelda! See neetud tümin kestab ju südaööni! Võiks arvata, et meie peal elab elevandipere, mitte normaalsed inimesed!“
„Kindlasti nad ongi normaalsed inimesed, kes ei taipa, et nende elu kostab ka korrus allapoole.“
„Ma olen sellest kõigest nii kohutavalt väsinud!“
Sivan poetas taldriku kraanikaussi ja pühkis peoga rahulolevalt üle rasvaste huulte. Toit oli maitsev nagu alati, süüa teha naine oskas. Selle eest võis nii mõnestki virinast mööda vaadata. „Mine jaluta natuke ringi,“ soovitas mees. „Ostukeskuses on kindlasti huvitav.“
„Või huvitav?“ nähvas Hannele. „Ma ei saa ju õhtud läbi mööda poode jõlkuda! Mis elu see selline on, kui pead omaenda kodust naabrite pärast põgenema? Mulle meeldib kodurahu. On seda siis palju palutud?“
„Tjah, paneelseinad,“ nentis Sivan. „Etemad ikka, kui õhuke küprok, millest buumiajal kiiruga vaheseinu kokku klopsiti. Kui sa mõnes sellises nii-öelda „majas“ elaksid, küll sa siis alles nutaksid! Mul üks töökaaslane pesitseb ühes sihukeses, rääkis just ennist, et tema naine käib päevad läbi oma kodus kõrvatroppidega ringi, muud moodi ei saagi.“
„Jube,“ arvas Hannele.
„Nojah. Meie altnaaber teadis jällegi rääkida, et meite maja olla praakpaneelidest tehtud. Eks sellest ka korteri madal hind.“
„Sa siis varem ei märganud, et seinad on kõverad?“ kurjustas Hannele.
„Jõuad sa kõike tähele panna,“ kaitses ennast Sivan. „Eks ta suuresti õnneasi ole, kuhu elama satud. Paljud vead tulevad alles hiljem ilmsiks ja naabrite mõistlikkuse koha pealt ei anna keegi garantiid.“
„Sind siis ei häiri miski?“
„Ah, mis ta ikka, kannatab ära. Mine tee väljas üks tiir, läheb paremaks.“
Mees lülitas teleka mängima ja sättis end koos õllepudeliga mugavalt diivaninurka. Tema jaoks oli probleem lahendatud. Tusane Hannele võttiski vastumeelselt Sivanit kuulda ja läks välja jalutama, endal hing hapu, et peab terve pühapäeva niiviisi sunnitult mööda saatma.

Unistuse valus täitumine
Esiotsa oli uus korter ja pelk mõtegi pealinna elama asumisest maatüdrukust Hannelele otsekui unistuse täitumine. Kõik asus käe-jala juures, kaubavalik oli lai ja võimalusi palju, nii tööks kui meelelahutuseks. Samuti polnud siin vastikut pimedust ja lootusetust, mis külakolkas tihti kimbutama kippus. Linnas oli ööpäevaringselt valge ning elu pulbitses tervitatavalt. Hannele ei tundnud Tallinnas küll kedagi ja puhuti tundus ka linn tema jaoks natuke liiga suur ja kõledavõitu, aga naine lootis, et küllap ta ajapikku kohaneb ja tutvusringkondki tekib.
Probleemid hakkasid pihta õige varakult. Korter, mille nad Sivaniga peale pikki otsimisi leidsid, oli keskpärane, kõik kolm akent tänava poole. Hind oli taskukohane ja enamat poleks nad endale lubada saanud. Hannele arvas, et kuues korrus on piisavalt kõrgel ja tänavamüra korterisse ei kosta, kuid eksis. Linn ärkas ellu juba koidiku hakul. Kõige hullem vaikuse reostaja oli Hannele meelest prügiauto, mis saabus kutsumata külalisena reeglina alati aovalgel ning polnud kolistamise koha pealt kitsi. Valjud kriiksatused ja mütsatused lõikusid häirivalt Hannele unenägudesse ja peale säherdust kümneminutilist visiiti polnud unerüppe naasmisest enam juttugi. Lahtise aknaga ei saanud üldse magada, hoolimata asjaolust, kui lämbeks päike suviti korteri ka küttis.
„See jube monstrum äratas mind isegi pulmapäeva hommikul enne kukke ja koitu!“ kurvastas Hannele. „Saad sa aru, meie pulmapäeva hommikul! Kõige tähtsamal päeval minu elus!“
„Saan,“ vastas mees. „Aga mis sellest ikka, pidu läks ju hästi.“
„Mis siin hästi on, kui ma pean terve oma ülejäänud elu niisugustes tingimustes veetma! Pelk mõtegi sellest ajab mulle kananaha ihule!“

Olemise talumatu lärm
„Kas meil on kõik siis nii halvasti?“ Sivan viskas kontrollpilgu üle ahtakese elamise. „Pole siin ju häda midagi. Mööbel on uus, remontki hiljaaegu tehtud, luksust pole, aga millestki puudus samuti mitte.“
„Ainult rahust ja vaikusest! Seda jääb tõepoolest kuhjaga vajaka!“
Mees pööras naise jutu naljaks ja sinnapaika mõttevahetus toona jäigi. Probleemid sellest muidugi ei kadunud. Kuna nende hall ilmetu kivikoloss vaatas näoga eramajade suunas, olles pikas majaderivis viimane suur paneelikolakas, mida ümbritses võrdlemisi vaheldusrikas rohelus, kostis eramajade hoovidest öösiti koerte haukumist, millega paarike polnud arvestanud. Näis, et peaaegu iga maja hoovis peeti neljajalgset perelemmikut, kes keti otsas ajatäiteks energilise haukumisega enda igavavõitu elu vaheldusrikkamaks tegi. Alati algas see ühtemoodi – kõigepealt pistis klähvma üks penirakats, seejärel varsti teine, siis võttis tuld kolmas ja lõpuks kajas õhtune kontsert üle terve linnaosa. Koerad polnud muidugi ainuke probleem. Häirivaks faktoriks kujunesid ka ümbruskonna teismelised poisikesed, kel oli tavaks õhtuti majaesisel palliplatsil lärmata ja kakelda. Vahel kujunes lävimine suuremat sorti riiuks, kampadevaheliseks arveteklaarimiseks, millesse sekkus mõnikord isegi politsei.
„Uued aknad tuleks panna,“ pahutses naine. „Praegused ei pea mingeid helisid kinni!“
„Sellisel juhul tuleks juba seinad helikindlaks ehitada. Siis sa ei kuuleks teiselt poolt seina isegi mitte hiire krõbinat.“
„Kas see oleks mõeldav?“
„Teoreetiliselt küll, aga odavam oleks mujale kolida,“ arvas mees.
Hannele vedas suu viltu. Leegitseva rõõmupalanguga alanud elu ei tahtnud enam kuidagi sujuda. Õnnest ja rõõmust polnud juttugi.
„No vaatame neid aknaid,“ andis Sivan sentimeetri järele. „Hetke palgataseme juures pole see võimalik, aga ehk leian edaspidi tasuvama töö.“
„Võtame laenu!“
„Pank ei anna rohkem. Maksekoormus on niigi suur.“
„Seega jääb üle kannatada?“
„Ma ei nimetaks seda nii. Elame rahus ja vaatame, mis tulevik toob.“
„Või rahus!“ puhises naine. Tema rahu paistis olevat otsa saanud linna kolimise hetkest. Looduse rüpes elama harjunud Hannele polnud teadlikki, et olemas võib olla sellist eksisteerimise talumatut lärmi, millega ta kuidagi kohaneda ei osanud.

Kelle poolt sa oled?
Hädasid lisandus veelgi. Selgus, et ka trepikojauks oli nigelate killast. Suur ja massiivne ning käis valju mütsatusega ööpäevaringselt lahti-kinni. Inimesi elas mammutmajas palju, igaühel omad asjaajamised ning tihe päevagraafik. Joosti ja käratseti trepikojas, sammumüdin ja jutukõma kostis tuppa kätte. Vaikus ja rahu kujunes kiiresti luksuskaubaks, mida Hannele endale enam lubada ei saanud. Niisamuti ei andnud armu lift. Ajast ja arust logisev ning lehkav monstrum undas ning kolises ööpäevaringselt. Kolksatused ja mütsatused kostsid lakkamatult Hannele ja Sivani magamistuppa. Soovimatu müra eest polnud pääsu isegi teki all, sulepadjad vastu kõrvu surutud.
Pikapeale sai naine teadlikumaks ka ennast ümbritsevatest inimestest. Korrus kõrgemal elas üksik naine, kes töötas lõviosa ajast kodus, olles midagi ajakirjaniku-taolist. Seetõttu eelistas ta oma jõnglasi, kes olid ilmselgelt hüperaktiivsed, enamjaolt ise kantseldada. Nii veetsidki nood pikkade lasteaiapäevade asemel aega põhiliselt kodus igavledes ning diivanilt põrandale hüpates. Ka naine ise oli mehelikult raske astumisega. Iga tema samm oli allkorrusele selgesti kuulda. Hannele lagi helises ja värises, laelamp kõlkus ohtlikult ja puhuti varises praost krohvipuru. Paar korda oli Hannele käinud kurtmas, et naabripere natukenegi vaiksemaks võtaks, aga viisakast tähelepanu juhtimisest oli kasu ainult üheks õhtuks. Siis jätkus kõik täpipealt samas vaimus.
Paar korrust allpool elas pere musta koeranässakaga, kellele ei meeldinud põrmugi, et teda pikkadeks päevadeks üksi jäeti. Enamiku sellest ajast peni lihtsalt haukus. Hele klähvimine ja ahastav ulumine täitis kõiki Hannele päevi.
„Ma käisin isegi palumas, et nad oma koeraga midagi ette võtaksid, aga nad olid venelased, ei saanud sõnakestki aru, kujutad ette, “ kurtis naine. „Umbvenelased.“
„Et siis mida?“ üllatus Sivan. „Sa nõudsid, et nad oma looma ära annaksid või magama paneksid, kuna sulle juhtumisi ei meeldi, et koer natuke haugub?“
„Mitte seda. Nii kaugele ma ei jõudnudki. Ma ju ütlesin, et nad ei saanud absoluutselt millestki aru.“
Sivan raputas pead ega öelnud midagi.
„Kelle poolt sa õigupoolest oled,“ vihastas naine nüüd omakorda mehe peale.
„Ma olen erapooletu,“ naeris mees ja tõstis käed. „Katsume kuidagi edasi, eks? Kuhu meil ikka minna?“

Pangavõlg kivina kukil
Selles suhtes oli Sivanil õigus. Minna polnud kuhugi. Korteri eest oldi kopsakas summa välja käidud, pangavõlg lasus kivina kukil ja ainus võimalus oli lasta eluase liisingfirmal kahjumiga maha müüa, mis olnuks täielik rumalus, või reaalsusega leppida. Kuid leppida ei olnud sugugi kerge.
Natukese aja pärast sugenes Hannele ellu uus probleem. Kõrvalkorterisse, mis oli seni tühjana seisnud, kolis vanem abielupaar. Meest paistis mingisugune motoorne rahutus vaevavat, või siis tõi ta lihtsalt vanast kodust oma hobi kaasa – nimelt meeldis talle ehitada. Hannele ei saanudki aru, mida mees täpsemalt teeb, kuna remondi moodi see küll välja ei paistnud. Võib-olla meisterdas vanamees laada tarbeks mööblit. Kogu senist mürafooni ilmestas nüüd ka lõputu kopsimine ja saagimine. Elu nagu kontsert, mõtles naine. Ainult et väga vilets kontsert. Korra nägi Hannele meest oma kinnisel rõdul toimetamas. Paistsid ainult tumepruunid parkunud töömehekäed. Üürikeseks viivuks oli Hannelel neist kätest kahju. Need tundusid sama üksildased ja eksinud nagu ta isegi. Kuid viiv hiljem võttis naises taas maad tavapärane pahameel. Võib-olla oli allkorruse naabrmutilgi oma vanamehe ärritavast harjumusest mõõt täis saanud, et ta oma küljeluu rõdule taguma oli kupatanud, mõtles Hannele mürgiselt.
„Ju nad ehitavad kahetoalisest kolmetoalist,“ muigas Sivan.
Hannele ei teinud Sivani viletsavõitu naljast väljagi, olles selleks liiga ärritunud. Ühel õhtul, kui vanamees jälle pihta hakkas, tavapärasemast varem kui tavaliselt, kargas Hannele rõdule, noppis rõdunurgas seisvast kartulikotist paraja suurusega mugula ja virutas selle täie meelepahaga vastu alumise naabri aknaplekki, lootuses, et see papi mõistusele toob. Käis hele kolakas, kuid paraku ei saanud teine tema pihta suunatud varjatud agressioonist vähimatki sotti, vaid tümistas endist viisi edasi. Nördinud Hannele vuhises tagasi tuppa.

Veel üks tülikas tegur
Ajapikku lisandus veel üks tülikas tegur, mida Hannele ega Sivan ei osanud kuidagi ette näha. Kajakad.
„Ma ei osanud ettegi kujutada, et üks pisike lind võib olla nii vastik,“ nurises Hannele ja mõõtis leegitseval pilgul valgete nooltena läbi õhu sööstvaid linde. „Nende järgi võiks kalendris lausa lehte keerata.“
„Mis mõttes?“
„Nad tulevad alati aprillis ja lahkuvad oktoobris.“
„No ja mis siis sellest?“ ei saanud Sivan aru. „Sulle ju meeldivad igasugu sulelised.“
„Jah, aga mitte sellised, kes laternaposti otsas täiest kõrist röögivad!“ ahastas Hannele. „Sa pole siis tähele pannudki?“
Sivan oli raske unega ja suikus puunotina unne niipea, kui pea patja puudutas. Kannatav Hannele aga ei saanud sõba silmale ja põrnitses vihkavalt läbi siidkardinate kiuslikku musta peaga valgesulist terroristi, kes tõi aeg-ajalt kuuldavale kimedaid kriiskeid. Paistis, et täpselt nende magamistoa akna all asuv laternapost on lindude jaoks mingisugune tähtis vaatluspost, mida himustasid paljud merelt linna peale paremat elujärge otsima tulnud suliskuued. Ilmtingimata tahtis igaüks just seda kohta hõivata ja ise tähtis olla, mis kõik käis valju kriiskamise ja kaklemise saatel.
„Eks prügikastid meelitavad neid ligi,“ arvas Sivan. „Inimesed poetavad igasugu sodi maha. Ise on süüdi.“
„Sina leiad ikka igaühele õigustuse!“ vihastas Hannele. „Ainult mind sa ei mõista!“
„Miks ma siis ei mõista,“ püüdis mees naist lepitada. „Me ei saa neid kõiki ju ometi maha lasta.“
Aga just seda Hannele teha oleks tahtnudki, sedavõrd tujust ära oli ta kutsumata külaliste saabumise tõttu. Algul kõssitas Hannele kajakaid aknalt, kuid pikapeale muutusid linnud järjest jultunumateks ega teinud närvilisest naisest väljagi. Hannelel ei jäänud muud üle kui uus strateegia käiku lasta – ta ammutas köögikopsiku vett täis ja kupatas selle sisu laias kaares kisajale vastu vahtimist. See ehmatas linnu küll korraks minema, aga ainult korraks. Varsti oli uus hakkaja kisakõri platsis ja kriiskamine jätkus, väldates hiliste õhtutundideni, mil linnud rahunesid ja puhkama heitsid. Seda kõike muidugi selleks, et koos esimeste päikesekiirtega jälle otsast alata.

Kiiri Saar

Jätkub ajakirjas...

0 kommentaari Lisa kommentaar