horoskoopkuum videomüstilised loodmuusikanipid ja toitsaatusedsisuturundussuhtedtestidusutlususutlusedveebi eksklusiiv

Naabrite elu ­kulgeb nagu ­dramaatiline film

Kui oled piisavalt uudishimulik, et naabrite eraelu vastu huvi tunda, ei pruugi sa iial teada saada, kas oled jälgija või jälgitav.

Laura oli rampväsinud ja nii unine, ent venitas end kuidagimoodi oma magamistuppa voodisse, sättides selja taha kõrgemale patja ja vaadates ühe silmaga telekast tulevat saadet maiade kadunud linnadest Lõuna-Ameerikas.
Huvitav küll, ta vaatas maiasid ainult ühe silmaga, aga tegelikult põdes hoopis kolleegi juubelipeol toimunu pärast, kuhu oli sattunud hea tuttava dirigent Roman Zaretski õhutusel. Juubilarile õnne soovima sõitsid nad koos Laura autoga, aga naasid paraku taksoga.

Mis siis juhtus?
Laura sulges silmad, unustades kauged maiad ja teadlased, kes uurisid džunglit tänapäevaste parimate tehnikavidinatega. Ta suundus mõtetes tagasi kolleegi juubelipeole.
Peo algusakordid tõotasid Laurale, et juubel ei tõota midagi erilist - kingitused-lilled antud, soojad sõnad öeldud, söödud ning joodud ja kiiresti koju. Nii talle tundus.  Kuid tunni aja pärast oli peol korraga tekkinud tõeline karnevali meeleolu. Laulma hakkas Eesti populaarne ansambel ja muudki vapustavat tehti laval. Ilusad kabareeplikad ja mõnusad juubelipeo juhid andsid tujutõstvat tooni. Kogu publik läks hullunult käima ning Laura koos nendega.
Ning kui suures eufoorias Laura oli oma madala aldi häälega esitanud orkestri saatel laule „Lili Marleen“ ja „Mu kodu on Roslagen Rootsimaa rand“, olid peo nooremad mehed pikas järjekorras, et teda tantsitada. Läks hoogsaks tantsuks ja ega Laura oma oskustega sellel alal koonerdanud. Tants oli ju tema jaoks alati elujaatuse avaldumisvorm.

Meenutus piinlikust kogemusest
Laura tõusis öösärgi väel voodist ja keris end sügavasse vanaema pehmesse tugitooli, aga ei saanud sealgi rahu. Saalis elutoa ja köögi vahet, lükkas akna valla. Seisatas oma balletitoas, kus peeglid ja stanged, ta hiilgeaja mälestused seina kõrval tumeda kapi klaasi taga reas - fotod, autasud, kingitused ja kõige kallimad balletikingad. Kõik elukülluse märgid suurest eluperioodist.
Ta ei suutnud kuidagi meenutada, kuis võis juhtuda peo hilisemas faasis midagi niisugust, et ta peomaja välipeldikus kaotas oma autovõtmed. Ilmselt kukkusid need sinna. Kogu seltskond läks juhtunust ärevile, võeti ühendust vastavate abiüksustega, ent enne järgmist hommikut ei lubatud midagi. Nii et Laural ja dirigendil tuli koju sõita taksoga.
Piinlik, nii piinlik ja kui palju see piinlik ka polnud, uskus Laura, et see tobe juhtum kaob peagi elu põhjatusse elukuristikku, sest peale tulevad ilmselt uued ja tema asi vajub unustusse. Aga fakt jääb faktiks,  ütles ta endale magamistoa poole tuiates. Seal puges ta teisel katsel uuesti voodisse, enne sulges telekast maiade saate ning jäi monotoonse vihmakrabina saatel lõpuks magama.

Jessenin vs Baudelaire
Laura oli kutsunud oma sünnipäevale väikese seltskonna: dirigendi koos Adelega, kes köögis pidid hakkama head ja paremat valmistama, oma elukaaslase Arno ja oma balleti õpilasest poja, kes lubas kena uue pruudi kaasa tuua. Toiduvärgi oli kohale toimetanud ta endine elukaaslane, restorani omanik punases autos, kes teda alati aitas ja toetas. Nii need asjad siis sätitud olid.
Laura kasutas aega, et enne keskpäeva lõõgastavasse sooja vanni  pugeda.
Vanni võttis ta kaasa Jessenini luulekogu, mida luges vees ligunedes hardalt, sest ta hing täitus sõnulseletamatute judinatega. Lõpuks raamatu vannitoa  korvi peale pannes mõtles ta viivuks, miks ta eksmees küll Baudelairet eelistas ja andis endale viivuks mõtlemisaega selles küsimuses. Siis tunnistas ta endale ausalt, et tema, Laura hammas ei hakanud selle poeedi peale.
Oma uues roosas hommikumantlis vaevalt vannitoast elutuppa jõudnud, kuulis ta uksekella helinat. Sättides märgi juukseid käteräti alla, läks ta ust avama.
Lävel seisis augustikuu sooja ilma pärastlõuna kohta üpris kummaline tüüp – pruunis talvekasukas ja kortsus näoga mees, käes kilekott kartulitega. Laura  taipas sedamaid, et tegemist on majaomaniku hälbi läinud pojaga, kes talle kartuleid toob ta enda isiklikust keldri boksist. Laura sõbrad itsitasid küll selle üle, aga Laura leidis, et asjad on igati paigas, sest ta kartis minna hiirehaisusesse külma keldrisse. Ta tänas kartulitoojat, maksis 5 eurot ja sulges ukse.

Uudishimulikud õekesed
Laura vastasmajas üle tee elasid kolmandal korrusel kaks vallalist õde Elsa ja Aune. Nad olid tegelikult poolõed.
Elsa, kes vanem ja haigete silmadega ning kel ebameeldiv harjumus nutta täiskuu ajal, kudus diivanil sinises hommikumantlis sokke. Ta poolõde Aune aga istus akna all ja silmitses tusaselt kurba tumetaevast.
Aastaid palju tagasi olid nimetatud daamid kuulsad variteetantsijad ja nende elu ümber kõmisesid uskumatud kuulujutud. Nüüd, vananenult ja üksikuiks jäänuina elasid nad pisikeses kahetoalises korteris balletitari Laura maja vastas.
Elsa ja Aune olid nooruses kuulsad ka oma ilu poolest ja paistsid silma huvitavate eluseiklustega, ent paraku polnud ükski mees neid tahtnud naiseks võtta.
Selle kohta tavatses Elsa öelda, et tegemist on elu labasusega ja et niisuguste asjade peale peaks vilistama. Aune noogutas selle ütluse peale alati heakskiitvalt ning vilksamisi märkas ta alati, et ka „Inimliku komöödia“ autori Balzaci tumepunased köited raamatukapi klaasi taga näisid plaksutavat. Aune oli Balzaci armunud.
„Aune, mis sa seal akna all kükitad,“ küsis Elsa kudumistöölt silmi tõstmata.
Aune ei vastanud.
„Kas sul tõesti midagi teha pole? Näe mina koon sokke.“
Vaikus.
Aga Aune ei saanud korraga pidama ja karjatas: „Kuhu sa selle binokli peitsid?“
„Ahjaa,“ venitas Elsa silphaaval, „ tahad jälle luurele minna või?“
„Balleti poolel toimub täna pidu. Kuhu sa selle binokli ometi panid?“
Elsa põletikulised silmad läksid pärani ja ta andis sedamaid alla. Ta kissitas silmi ja sosistas: „Väike vihje, peldik.“
„Ju sa siis panid binokli sinna vetsupoti taha, kuhu sa vanasti viinapudeleid peitsid,“ hüüdis Aune ja tormas tuhatnelja tualetti.

Uudishimu on püha
Kõik näis libisevat tagasi vanadesse rööbastesse, kui Aune võidukalt elutuppa binokliga naasis ja akna alla luurele asus.
„Seal köögis askeldab dirigent Roman väga noore naisega, keda ma enne seal pole näinud ja köögilaud on lookas paljudest toidukottidest ja ma märkan … “, ei saa Aune kohe sõnu suhu.
„Mida sa seal siis märkad?“ ei jõua Elsa ära oodata.
Aune rääkis läbisegi, et  kokkajad pole teineteise suhtes sugugi ükskõiksed, kuid siis pajatas ka söögitegemise finessidest ja tähelepanekutest. Laura olevat tulnud kööki ja midagi ampsanud, siis tulnud see nägus Laura tüüp, sosistanud midagi dirigendile kõrva ja samal ajal näpistanud kena kokatari tagumikust.
„Edasi Aune,“ oli Elsa kannatamatu, kuid pärast seda ei juhtunud midagi põnevat.
Möödus tunnike. Aune oli taas komandeeritud binokliga akna alla.
Elsa, mõnujudinad kehas, vajus  pehmele diivanile patjade keskele ja lõõgastus.
Aune andis aru: „Laud seal all on kaetud. Kogu seltskond istub laua taga. Kõik söövad.“
„Kes seal on?“ küsis vidukil silmadega Elsa.
„Dirigent oma hingestatud kokapreiliga, siis see ilmselt Laura kallim ja veel need noored, kes on nii armsad.“
„Ega sa midagi kahe silma vahele jätnud,“ küsis pomisemisi Elsa mõne aja pärast, aga ei suutnud enam poolõe vastust kuulata. Pomises  veel midagi, mis kostus umbes nii, et uudishimu on küll püha, aga sellest ei saanud Aune enam aru. Elsa oli uinunud, valmis sokk sõrmede vahel.
Aga kõrvalmajas tralliti hommikuni. Läks isegi tantsuks, mängiti laua- ja pudelimänge ning lõpuks kadusid tegelaskujud Laura korterist paarikaupa kuhugi korteri tagumistesse hämaratesse ruumidesse, kuhu Aune oma pikksilmaga ligi ei pääsenud.
„Kahju,“ mõtles Aune ja suundus nukralt magamistuppa, tõi sealt poolõele teki ja padja ning paitas ta pead enne, kui ise minema lipsas oma voodisse teki alla.

Sille Maksimov

0 kommentaari Lisa kommentaar